EMÜ Veebiajakiri

Kaasaegse kogumise mõistmine

Muuseumid on pikka aega olnud ajaloo hoidjad, säilitades esemeid, mis kujundavad meie arusaama minevikust. Kaasaegne kogumine esitab väljakutse traditsioonilistele arusaamadele sellest, mis on väärtuslik pärand. Kaasaegne lähenemine nõuab, et muuseumid oleksid kaasavamad ning tagaksid erinevate häälte ja kogemuste esindatuse. See nihe on eriti oluline ühiskondades, mis käsitlevad endiselt koloniaalpärandi ja sotsiaalse ebavõrdsuse küsimusi. 1977. aastal käivitas Rootsi Samdoki algatuse, et dokumenteerida industriaalühiskonda, rõhutades tugevalt meeskonnatööd traditsioonilise, objektikeskse etnoloogia asemel. Erinevalt varasematest lähenemistest, mis nostalgiaga säilitasid hääbuvaid kultuure ja unikaalseid esemeid, püüdis Samdok jäädvustada kaasaegseid sotsiaalseid ja tööstuslikke reaalsusi. 1990. aastateks kujunes Samdokist algatus, mis seadis esikohale osaluse, kaasatuse ja mitmekesisuse dokumenteerimise, mitte ainult tüüpiliseks peetu kogumise. See muutus mõjutas ICOM COMCOL võrgustiku loomist, mis asutati ametlikult 2010. aasta ICOMi konverentsil Shanghais. COMCOL-ist on saanud rahvusvaheline foorum, kus arutletakse kogumismeetodite, kogude vähendamise ja muuseumikogude eetika üle. Võrgustik osaleb aktiivselt iga-aastaste konverentside, publikatsioonide ja veebiallikate kaudu. Hiljutised konverentsid on keskendunud näiteks vaimsele pärandile, sealhulgas 2023. aastal Taiwanis toimunud kohtumisele teemal „Elavad kogud, elavad kogukonnad“ lähenemise näiteks võib tuua Taiwani esiajaloo muuseumi, mis integreerib oma näitustesse kaasaegseid esemeid ja narratiive, pakkudes väljakutseid aja lineaarsetele tõlgendustele. Esitledes dünaamilisi ja arenevaid traditsioone, saavad muuseumid paremini kajastada esindatavate kogukondade reaalsust.

Ajalooline distants ja kuraatorite roll

Üks kaasaegse kogumise peamisi väljakutseid on ajaloolise distantsi puudumine. Traditsiooniliselt hinnatakse ajaloolist tähtsust aja jooksul, mis võimaldab kuraatoritel määratleda, mis on tõeliselt oluline. Kuid tänapäeva esemete kogumisel sellist luksust pole. Kureerimise väljakutseks on tasakaalustada vahetut asjakohasust otsuste pikaajalise mõjuga. Näiteks hiljutine projekt juuksuritöö kohta dokumenteeris nii tänapäevaste kui ka vanemate praktikute lugusid ja tööriistu, kellest mõned kasutavad endiselt traditsioonilisi kääre. See lähenemine toob esile, et kogutud objektide ajalooline kaugus on sageli minimaalne, nagu on näha kriiside ajal toimuvast kiirest reageerimiskogumisest. Paljud muuseumid, sealhulgas Mossi muuseum ja mitmed asutused Eestis, kogusid esemeid ja lugusid COVID-19 pandeemia ajast. Samamoodi on kaasaegne kogumine käsitlenud looduskatastroofe, näiteks 2019. aasta Austraalia maastikupõlenguid, säilitades sealsete inimeste vahetuid kogemusi. See praktika laieneb ka esemetele, mida traditsiooniliselt ei peeta pärandiks, kuid mis muutuvad tähendusrikkaks kogumise käigus. Pärand on lõppkokkuvõttes sotsiaalne konstruktsioon, mida kujundavad üksikisikud, rühmad või rahvad. Selle näiteks on STAMi linnamuuseum Gentis, mis hiljuti omandas protestiesemeid – mitte kiire reageerimise korras, vaid koostöös organisatsioonidega, et säilitada artefakte, mis muidu oleksid võidud ära visata. See lähenemine näitab muuseumide aktiivset rolli pärandi määratlemisel, tagades, et tähelepanuta jäänud lood ja objektid saavad tunnustatud ja säilitatud. institutsioonid on katsetanud uuenduslikke lähenemisi, nagu “Uinuv kaunitar” -stsenaarium, mille kohaselt kogud säilitatakse ilma kohese klassifitseerimiseta, andes tulevastele põlvkondadele võimaluse nende tähendust määratleda. Kuigi see meetod aitab leevendada ülekogumisega seotud muresid, tõstatab see ka küsimusi kuraatorite vastutuse ja ressursside jaotamise kohta.

Tähenduslike valikute tegemine

Sharon MacDonald on hiljuti uurinud kaasaegse kogumise praktikat ühes Ühendkuningriigi muuseumis, kus kuraatorid kogusid algselt suure hulga esemeid ja otsustasid hiljem, millised neist kollektsiooni jäävad. See lähenemine tõstatab olulisi arutelusid ajaloolise distantsi tähtsuse ja artefaktide säilitamise kriteeriumide üle. Kaasaegse muuseumikuraatori jaoks on üks peamisi väljakutseid vajadus teha valikuid olukorras, kus kollektsioonide kasv on pidevalt arutelude all. See probleem kerkis Ühendkuningriigis esile 1980. aastatel, kui hakati arutama kollektsioonide säilitamise kulude üle, kuid on sellest ajast laienenud laiemateks majanduslikeks ja jätkusuutlikkuse küsimusteks. Institutsioonid peavad kaaluma, kas ulatuslikesse hoiuruumidesse investeerimine on pikaajaliselt mõistlik, arvestades samal ajal pakilisi keskkonna- ja rahalisi piiranguid. Küsimused selle kohta, kui kaua peaks ühiskond artefakte säilitama ja mida “igaveseks hoidmine” tegelikult tähendab, on olnud Heritage Futures projekti keskmes, mis uuris neid dilemmasid kaasaegse pärandihalduse kontekstis.

Tänapäeva muuseumid seisavad silmitsi esemete, lugude ja andmete (üle)küllusega. Otsustamine, mida koguda, nõuab hoolikat kaalumist. Kuraatorid ei peaks ilmtingimata taotlema kaasaegse kultuuri ammendavat esindatust, vaid keskenduma objektidele, millel on mitu tähenduskihti. Need objektid, olemuselt sageli paradoksaalsed, võivad olla lähtepunktiks laiematele aruteludele sotsiaalsete muutuste ja kultuurilise identiteedi üle. Lisaks peaks kaasaegne kogumine juhinduma selgetest kogumispõhimõtetest. Institutsioonid peavad uurima oma ajaloolisi kogumispraktikaid ja tuvastama puudujäägid, tagades, et varem marginaliseeritud hääled saaksid kaasatud. Mitte ainult kogumise ja kureerimisega seotud otsused, vaid ka sellega seotud taustainfo, põhjendused ja otsustusprotsessid tuleks dokumenteerida, et valikud ja nende põhjused, mis võivad olla kallutatud või hinnangulised, oleksid tulevaseks reflektsiooniks jäädvustatud.

Koostöö ja vastutus

Kogumise on olemuslikult koostööl põhinev tegevus. Muuseumid peavad tegema tihedat koostööd kogukondade, sidusrühmade ja ekspertidega, et tagada oma kogude asjakohasus ja eetilisus. Traditsioonilise omandiõiguse kontseptsiooni asemel kasutatakse üha enam mõistet „eestkoste“ (stewardship), eriti juhul, kui tegemist on põlisrahvaste artefaktide või isikliku tähtsusega objektidega. Mõned institutsioonid on valmis museaale kultuuriliseks või rituaalseks kasutamiseks ajutiselt kogukondadele tagastama, võimendades ja võimestades ideed, et pärand kuulub neile, keda see esindab.

Vastutuse ja pragmaatika tasakaalustamine

Kuigi kaasaegne kogumine pakub võimalusi kaasamiseks ja dialoogiks, tekitab see ka logistilisi ja eetilisi dilemmasid. Majanduslikud survetegurid, jätkusuutlikkuse küsimused ja hoiustamispiirangud tähendavad, et muuseumid ei saa koguda kõike võrdselt. Tuleb teha strateegilisi valikuid, lähtudes temaatilisest asjakohasusest, ajaloolisest tähtsusest ja institutsionaalsest võimekusest. Kogumisel on kaks äärmust: täielik kokkuhoid, kus kogumine on tõsiselt piiratud, ja entsüklopeediline kogumine, kus kõik säilitatakse valimatult. Võti peitub tasakaalu leidmises – investeerimises kogudesse, mis edendavad märkimisväärset dialoogi, tunnistades samas olmelisi ja pragmaatilisi piiranguid.

Tänase ja tuleviku vahel

Kaasaegne kogumine on dünaamiline ja arenev praktika, mis nõuab kriitilist refleksiooni ja vastutustundlikku otsustamist. Muuseumid peavad täitma oma rolli vahendajatena, ühendades minevikku ja olevikku ning jäädes samas tundlikeks ühiskondlike muutuste suhtes. Seades esikohale kaasavuse, läbipaistvuse ja läbimõeldud kuraatoritöö, saavad nad tagada, et nende kogud jäävad tulevastele põlvkondadele asjakohasteks ja ligipääsetavateks. Kuna valdkond jätkab arengut, on oluline pidev dialoog ja koostöö. Kuraatorid, teadlased ja kogukonnaliikmed peavad ühiselt määratlema, mida tuleks säilitada, kuidas seda tõlgendada ja kellele kuuluvad lood, mida otsustame jutustada.