EMÜ Veebiajakiri

Muuseumihariduse edendamine

Soome muuseumihariduse ühing Pedaali loodi 2005. aastal ja praegu on sellel ligikaudu 250 liiget Soome eri paigust. Ühingusse võib astuda igaüks; enamik liikmeid on muuseumipedagoogid, õpetajad jt muuseumitöötajad. Ühingu eesmärk on edendada muuseumiharidust ja tugevdada muuseumipedagoogide identiteeti, tegutsedes muuseumiharidusele spetsialiseerunud organisatsiooni ja võrgustikuna. Ühing korraldab koolitusi, kohtumisi ja seminare, avaldab ajakirju, teeb koostööd ning osaleb mitmesugustes projektides.

Tähtsal kohal ühingu tegevuses on Pedaali muuseumipedagoogika aastaauhinna väljaandmine. Eesmärk on lisaks muuseumihariduse edendamisele ja säravate näidete esiletoomisele suurendada ka laiema üldsuse teadlikkust muuseumihariduses toimuvast. Auhinnatud projektid näitavad, kuidas muuseumid on ühiskonnas asjakohased ja kannavad kogukonnas tähtsat rolli.

Kaasamine ja vabatahtlik töö

Viimastel aastatel on muuseumides ja muudes kultuuriasutustes palju kasutust leidnud kaasamise (ingl engagement) mõiste. Kaasav muuseum näeb muuseumikülastajaid aktiivsete muuseumikasutajate, mitte passiivsete objektidena. Kuidas on seda Soomes tehtud?

Jyväskylä näites on tähtsal kohal töö kogukonnaga ja vabatahtlikkus – ka need on tänapäeva muuseumidest rääkides aktuaalsed teemad. Olgugi et vabatahtlik töö ei ole päris probleemivaba, kui mõelda õigustele ja kohustusteke, näitab see projekt, kuidas vabatahtliku töö abil saab luua osalejatele madala lävega tegevusi ja kuidas selline töö on ka muuseumi jaoks asendamatu ressurss.

2009. aastal Pedaali auhinna saanud projekt „Kultuurikaaslased“ on murdeline näide kaasamisest Soome muuseumimaastikul. Samalaadsed tegevused on nüüdseks levinud ka mitmesse teise Soome linna ja muuseumi ning programmi on märgatud ka välismaal – 2014. aastal pälvis see NCK (Põhjamaade pärandiõppe keskuse) pedagoogikaauhinna.

Projekt põhineb vabatahtlikel nn kultuurikaaslastel, keda koolitavad muuseumid ja muud kultuuriasutused. Kulltuurikaaslased on end kultuurivaldkonnaga kurssi viinud ja tegutsevad linna eri muuseumides giididena. Nad ergutavad muuseumi külastama ja abistavad inimesi, kes on sotsiaalse tõrjutuse ohus või kel on muul põhjusel raske muuseumide tegevuses osaleda. Enamasti on kultuurikaaslased eakamad inimesed ning projektiga püütakse ühtlasi parandada ka nende hakkamasaamist ja suurendada nende elurõõmu. Tegevuse keskmes on kultuuripärandi mõju heaolule ja muuseumid kui kõigi kodanike kohtumispaigad.

Kolmanda sektori esindajate aktiveerimine on Soomes üsna populaarne: ühingute ja vabatahtlike kaudu on lihtne suurendada mõju, kultuurile juurdepääsu ja heaolu, st luua paremaid teenuseid väiksemate kuludega. Näiteks kultuurikaaslaste projektis kasutavad vabatahtlikud oma aega selliste teenuste pakkumiseks, mis muul juhul jääksid kultuuri- või tervishoiuasutuste õlule. Samal ajal toob tegevus mõtte ja kogukonnavaimu ka vabatahtlike kultuurikaaslaste enda ellu.

Kultuurikaaslaste projekt on ärgitanud Soome muuseumides hulgaliselt muidki eakaaslaste suunamisel toimuvaid tegevusi. Jyväskyläs alguse saanud idee on levinud üle kogu Soome ja seda on rakendatud mitmel viisil ja mitmes vormis – nüüdseks on ka kaaslasi, kes viivad inimesi loodusesse või sporti tegema.

Võimestamine ja julgustamine

Mõni aasta tagasi toimus Soomes suur õppekavareform ning uus õppekava käivitati 2016. aastal. Muuseumid olid juba uue õppekava planeerimise ajal üsna aktiivsed ja uue õppekava aspektid ergutasid neid oma haridusteenuseid põhjalikumalt läbi mõtlema. Uus õppekava paneb näiteks rõhku valdkonnaülestele oskustele, multidistsiplinaarsetele õppemoodulitele, kirjaoskustele, süvaõppele, laiapõhjalisele pädevusele, osalemisele, probleemide lahendamise ja IKT-oskustele. Kõige selle saavutamiseks on vaja mitmesuguseid lähenemisviise, koolide koostööd, projektipõhist õpet ning ka mitmekesiseid ja kümblusõppe keskkondi – siin tulevadki mängu muuseumid, sest nemad saavad koole hariduseesmärkide täitmisel tõepoolest toetada.

Hea näide on Espoo Linnamuuseumi korraldatud noortekoostöö „Espoo Soome kodusõjas“. Projekt algas 2016. aastal ja tegutses aktiivselt 2017. aastal, mil Soome tähistas iseseisvuse 100. aastapäeva. Et projekti üks koostöö- ja sihtrühmi olid keskkooliõpilased, tuli uut õppekava kindlasti arvesse võtta.

Projekt põhines arhiivitöötubadel, kus katsetati arhiivihariduse meetodeid. Õpilased uurisid 1917. aasta Soome kodusõja algupäraseid arhiivimaterjale. Eesmärk oli kogeda ajalugu elulisemalt ja reaalsemalt kui klassis õpikute kaudu. Töötubade tulemusena valmisid muu hulgas digitaalse jutustamismeetodi abil koostatud digijutustused. Need kõnelesid inimeste elust sõja ajal kummalgi pool rindejoont. Õpilased andsid 100 aastat tagasi elanud kodanikele oma hääle ning digijutustused lisati muuseumi väljapanekule.

Õpilased koostasid ka blogi, kus nad kirjeldasid tööd ehtsate arhiivimaterjalidega ja hindasid sõjaaegseid karistusi, võrreldes neid toonaste ja nüüdsete seadustega. Sellega sooviti luua n-ö ajaloolist empaatiat, mis on üks ajaloo õppekava eesmärke. See tähendab, et õpilastel on võimalus minevikus elanud inimeste lugudele kaasa elada ja püüda mõista nende tegude põhjusi – ja ehk kujutleda ennastki samasse olukorda.

Auhinna pälvis projekt seetõttu, et see on suurepärane ja mitmekülgne näide sellest, kuidas ajalugu elavamaks muuta. Kodusõda on teema, millest ei ole juba pikka aega räägitud, kuid mis on mõjutanud paljude Soome perekondade elukäiku. Töötubadega toodi ajalugu noortele lähemale, õpetati neid allikaid kriitiliselt hindama ja nägema n-ö ajaloo ehituskive. Õpilased nägid ka muuseumide tööd uues valguses. Paljudel neist tekkis huvi oma perekonnaloo vastu. Projekt tekitas isikliku, mõtestatud ja kogemusliku suhte ajalooga. Lõpuks on see muuseumide tugev külg ja just sellepärast muuseumid olemas ongi.

Soome muuseumihariduse vundament

Siin kirjeldatud projekte ja teisi meie ühingu auhinnaprojektide ühendavad mõned põhiväärtused, mida saab pidada tänapäeva Soome muuseumihariduse nurgakivideks. Nende projektide ühine alus on kohtumine ja arutelu. Selles ühisosas peitub ka kaasamise võti ning projektid näitavad, kuidas muuseumid saavad võtta aktiivse rolli ühiskonnas ja osalejate igapäevaelus. On selge, et kaasamiseks puudub üks ja ainuke õige viis, kuid see peab tuginema muuseumi tugevatele külgedele ja eesmärkidele. Üks eesmärke võiks olla emotsioonide äratamine: kui me suudame luua teemaga isikliku sideme, jääb see osalejatele meelde ja südamesse ning me võime rääkida tõelisest kaasamisest.

Praktilisemas mõttes on inimesi tõeliselt kõnetavate projektide võtmeks koostöö. Koostöö tähendab konsulteerimist ekspertide ja kutsetöötajatega, aga ka sihtrühma hoolikat ärakuulamist: kui soovime neid kaasata ja köita, peame seda tegema nendega koos ja mitte ainult nende jaoks. Tegelikkuses annab osalejatele hääle paindlikkus, mis pakub ka rohkem võimalusi omaenda kogemusi luua. Paindlikkus nõuab julgust väljuda mugavustsoonist ja anda ohjad osalejate kätte. Raskeid teemasid ei tohiks vältida; isegi kui projekti tulem ja sellest saadav kasu oodatust erinevad, võib tulemus olla ennustamatult hea.

Maiju Tuisku on Turu Muuseumikeskuse hariduskuraator Luostarinmäki vabaõhumuuseumis. Ta on ka Soome muuseumihariduse ühingu Pedaali praegune esimees.

Tõlkinud Kadri Kivistik

¹ Soome muuseumihariduse ühing Pedaali