// Museoloogia Number MUUSEUM NR 2 (49) 2022 - sügis/talv

Kaasav muuseum Kalamajas

Laura Jamsja Kalamaja muuseum
Kogumisaktsioon Kotzebue tn 8 keldris oli edukas, leidsime muuhulgas rotimuumia ja prill-laua. Foto: Meeli Küttim, Tallinna Linnamuuseum

Kui 2018. aastal alustati Tallinna Linnamuuseumi toonase direktori Triin Siineri eestvõttel Kalamaja muuseumi loomist, kaasati esimesest hetkest endisi ja praegusi Kalamaja elanikke, põhjatallinlasi ja muid huvilisi. Hiliskeskaega ulatuv kirev ajalugu, aktiivne kogukond, muuseumimaja Kalamajas Kotzebue tänaval – need on peamised komponendid, mis julgustasid seiklust nimega „Kogukonnamuuseum“ ette võtma.
Kalamaja ja selle elanike kaasamise võtmeks sai julgus küsida. Mitmekülgsel moel küsimist on toetanud erinevate etnograafiliste meetodite kasutus, nagu süvaintervjuu, fookusgrupi intervjuu, loovuurimismeetodid. Üle kolme aasta kestnud loomisprotsessi võib vaadelda kui pikka välitööd. Iga päev uurimisväljal tõi peadpööritavaid kohtumisi ning võimalusi avastada Kalamaja kõikvõimalikest tahkudest.

Kõige olulisemale küsimusele – kas Kalamaja muuseumi on vaja? – said kohalikud ja huvilised vastata 2018. aasta esimeses pooles, kui viidi läbi küsitlus nii paberkandjal Kalamaja päevadel kui ka veebis. Avatud küsimustega küsitluse eesmärk oli välja selgitada, mida arvab kogukond uue muuseumi loomise mõttest, kas selle teema vastu tuntakse huvi ja millist muuseumi nad ise sooviksid piirkonnas näha. Küsitlusest ilmnes, et soovitakse hubast kohta, kus tutvuda Kalamaja mineviku ja olevikuga ning mis oleks peresõbralik paik, kuhu tulla koos aega veetma. Olles saanud elanikelt rohelise tule, liiguti edasi. Küsitluse käigus jagatud ideedest kujunes püsinäituse ja muuseumikontseptsiooni vundament.

Lumepall veereb

Kalamaja muuseumi loomise algusfaasis korraldati mõttetalguid, mis meenutasid olemuselt fookusgrupi intervjuusid. Neil oli kindel kese ja arutelu kulgu juhtis moderaator. Kuna mõttetalgutel osales nii noori, pensionäre, äsja Kalamajja kolinuid kui ka 1930.–1940. aastatel piirkonnas elanud inimesi, oli võimalik kaardistada eri sihtgruppide kogemusi ja ootusi. Kaasavate ülesannete najal valmisid kokkuvõtted ja mõttekaardid, millele tugineb ka püsinäituse ideestik. Mõttetalgutel sõlmitud tutvused aitasid rakenduda ka lumepallimeetodil. Oma arvamusi jaganud huvilised rääkisid projektist oma pereliikmetele, kolleegidele ja eakaaslastele. Olles juba kursis toimuvaga, oli kergem neid kaasata järgmistesse ettevõtmistesse.

Suuremahuline kaasav ettevõtmine oli muuseumi visuaalse identiteedi valik. Disainibüroo Refleks sai sisendi kohtumisõhtutelt ja laste kaastöödest ning valmistas ette ideekavandid. Avalikul hääletusel said huvilised hääletada nelja kavandi vahel. Hääletusest võttis osa 555 inimest ning ülekaalukalt osutus valituks visuaalne identiteet ja logo, millel on kujutatud muuseumi nimi läbi kalasilma perspektiivi.

Küsimuses on peidus maailm

2019. aasta alguses läks lahti töö kogukonna liikmete intervjueerimisega ning fotode ja esemete kogumisega uue muuseumi tarbeks (mh Tallinna Linnamuuseumi kogude täiendamiseks). Praeguseks on toimunud üle 60 intervjuu eesti ja vene keeles. Nende seas on nii individuaal- kui ka grupiintervjuusid. Intervjuud on salvestatud helifailina ning litereeritud muuseumi arhiivi jaoks. Enamiku moodustavad poolstruktureeritud intervjuud, mille küsimuskava keskseteks teemadeks olid kodu, linnaruum, Kalamaja tunnetus ja kuvand, argielu ja tähtpäevad. Kuna samale küsimuskavale vastasid nii 1992. aastal kui ka 1932. aastal sündinud inimesed, oli kava üldisem, aga vastavalt vanusele lisandusid täiendavad küsimused. Südant soojendav oli jälgida, kuidas muutus vanemate Kalamaja elanike suhtumine oma mälestustesse. Kui algul ütles nii mõnigi eakas, et „mis minu elust rääkida“, siis mitmendal kohtumisel ja ikka seletades, miks nende teadmised ja elukogemus on väärtuslikud, oli märgata eneseteadlikkuse ja -kindluse kasvu. Pärast intervjuud tutvustasime Ruumilabori koostatud püsinäituse kavandeid ja küsisime tagasisidet, et kogukond oleks kaasatud ka loomisprotsessi järgmistesse faasidesse.

Mõnikord võib üks tabavalt seatud küsimus peita eneses aga tervet maailma. Üks selliseid avaraid küsimusi oli: „Millised helid on Kalamajale iseloomulikud?“ Hellele (snd 1947) ja paljudele teistele on Kalamaja helimaastikule omane läbikostumine – õhukeste seinte tõttu saab elanik paratamatult osa oma naabrite elust. Sellest motiivist kasvas välja näitus „Kalamaja kõrvad“, millega saadeti septembris 2020 muuseumimaja kauaoodatud remonti. Huvi tekitamiseks sai mõeldud pööraseid kaasalöömise võimalusi. Pelgulinna kunstnik Flo Kasearu võttis kogumiskampaania käigus Kalamaja inimeste kõrvade kipsist jäljendid, mille paigutas hiljem muuseumiseintele. Omanäolise üleskutse saagiks kujunes 38 kõrva vanuses 3–82. Lisaks kõlasid tühjas muuseumihoones mälestuslõigud Kalamaja inimestelt ja piirkonnale iseloomulikud helid linnaruumist. Näituse külastajad said aga muuseumiseintele joonistada ja kirjutada, mida huvitavat nemad läbi seinte on kuulnud. Näitus elab edasi diginäitusena Vikipeedias ning kõrvad ja mälestuslõigud on osa püsinäitusest „Küla keset linna. Lugusid Kalamajast“.

Kalamaja muuseumi juhataja Kristi Paatsi ja kunstnik Flo Kasearu võtmas Kalamaja elanike kõrvavormi. Foto: Meeli Küttim, Tallinna Linnamuuseum Kalamaja muuseumi juhataja Kristi Paatsi ja kunstnik Flo Kasearu võtmas Kalamaja elanike kõrvavormi. Foto: Meeli Küttim, Tallinna Linnamuuseum

Linnaruum kui näitusesaal

Kalamaja muuseumi luues püüdsime muuseumile usaldatud materjali kogukonnale võimalikult kiiresti tagasi anda ja laiemalt huvilistele jagada. Kuna muuseumimaja oli remondis, muutus näitusesaaliks hoopiski linnaruum. Alates 2019. aastast on Kalamaja muuseum korraldanud 12 eriilmelist välinäitust, mis on toimunud lisaks Kalamajale ka mujal Põhja-Tallinnas. Näitusi ette valmistades konsulteeriti kohalikega, täiendati üheskoos fotoallkirju, arutleti fotostendide asukoha üle. Välinäitustega koos korraldati tasuta linnaretki, et tutvustada huvilistele kogutud materjali ja levitada sõna Kalamaja muuseumi loomisest.

Kõige ulatuslikumalt oli kogukond kaasatud 2021. aasta välinäituse „Kalamaja kadunud killud. Pildikesi perealbumitest“ loomisse. Kalamaja tänavatele paigaldati fotostendid, mille keskmes olid intervjuudest pärit mälestused ja kohalike perealbumitest pärit fotod. Fotostendid asusid majade juures, kus fotod kunagi on üles võetud. Kuraator Tuuli Silber suhtles näitusetekste kirjutades pidevalt oma mälestusi jaganud inimestega, mis aitas kinnistada loodud sidemeid. Korteriühistutelt loa taotlemine fotostendide paigalduseks andis jällegi palju uusi sõpru ja huvilisi, kellest on saanud muuseumi korduvkülastajad. Oldi uhked, et just nende maja on väljavalitud, mõnes naabermaja elanikus tärkas aga huvi ka oma elamu ajaloo vastu. Välinäituse raames tehti ka kõnni-kaasa-intervjuusid. Kalamajast Mustamäele kolinud Mati (snd 1938) ja Heda Ursula (snd 1938) tulid vanasse kodukanti oma perelooga seonduvaid fotostende vaatama. Lapsepõlveradadel käimine ja temaatilistele küsimustele vastamine meenutas neile mälestusi, mis toas laua taga istudes oleksid jäänudki kättesaamatuks. Kõnni-kaasa-intervjuudest on palju abi just linnaruumiga seonduvate mälestuste kogumisel.

Välinäituse “Kalamaja kadunud killud. Pildikesi perealbumitest” valmimisse panustanud endised ja praegused Kalamaja elanikud linnaretkel koos kuraatori Tuuli Silberiga. Foto: Meeli Küttim, Tallinna Linnamuuseum Välinäituse “Kalamaja kadunud killud. Pildikesi perealbumitest” valmimisse panustanud endised ja praegused Kalamaja elanikud linnaretkel koos kuraatori Tuuli Silberiga. Foto: Meeli Küttim, Tallinna Linnamuuseum

Vimkaga üleskutsed

Pool Kalamaja muuseumi kollektiivist elas loomisprotsessi ajal Kalamajas, mistõttu oli muuseumi esindaja kogu aeg n-ö uurimisväljal olemas. Toimus lakkamatu osalusvaatlus nii kodutänavail kui ka sotsiaalmeedias. Lisaks juba loodud kontaktidele andis kohalolu suure eelise ka kogumiskampaaniate ajal, kui oli vaja kiiresti reageerida. Nii mõnigi kord helistati ja paluti kohe järele tulla esemele, mis muidu oleks visatud prügikasti. Ootamatu sõnumiga üleskutsetest olid inimesed altid kinni haarama. Elevust tekitas Kalamaja prill-laudade kogumisaktsioon, millega otsiti muuseumi püsiekspositsiooni looga esemeid, et tuua esile perioodi muuseumimaja loos, kui seal elanud seitse peret kasutasid ühistualetti. Pidevalt kohal viibimine muutis kiiremaks ka Kalamajaga seotud esemete kogumise. Kalamaja muuseumi luues koguti arvukalt konkreetse inimese ja aadressiga seotud looga esemeid nii Tallinna Linnamuuseumi põhi- kui ka kasutuskogusse. Vesteldes inimestega, paluti neil jagada muuseumiga ka oma fotosid. Kolleeg Erik Jürviste skannis vahemikus 2019–2021 üle 3100 Kalamajaga seotud lehe ja foto. Mitmeplaaniline kogumistöö jätkub ka pärast Kalamaja muuseumi avamist 24. septembril 2021.

Kogumisaktsioon Kotzebue tn 8 keldris oli edukas, leidsime muuhulgas rotimuumia ja prill-laua. Foto: Meeli Küttim, Tallinna Linnamuuseum Kogumisaktsioon Kotzebue tn 8 keldris oli edukas, leidsime muuhulgas rotimuumia ja prill-laua. Foto: Meeli Küttim, Tallinna Linnamuuseum

Argipäev ja kaasamine

Ehkki Kalamaja muuseum avati 10 kuud tagasi, jätkub kohalike kaasamine ja mitmekülgne kogumistöö. Iga soovija saab anda muuseumis oma panuse, jagada oma mälestusi või annet. Millise väljundi on leidnud aga kohalikud Kalamaja muuseumis? Näiteks Niina Kungla tänavalt käib kaks korda nädalas muuseumis klaverit mängimas. Kalamaja lapsed naudivad muuseumimajas ja -hoovis mängimist. Eakad löövad kaasa näituste tegemisel ja jagavad vanavanemate tarkust. Kaasavad tegevused ja võimalus olla spetsialisti rollis annab inimestele rohkelt enesekindlust. Muuseum tegeleb iga päev loodud suhete hoidmisega ja jätkab omal vimkalikul moel küsimist, et pühendada tegevustesse ka uusi huvilisi. Täiesti avastamata on näiteks hiljuti piirkonda kolinute perspektiiv. Ehkki muuseumi näituste keskmes on praegu Kalamaja, on plaan liikuda uurimisega ka teiste Tallinna eeslinnade poole. Kindel on aga see, et näitusi Kalamajas tehakse südamega ning mitmesuguseid meetodeid ja kogukonda kaasates.

Viited