EMÜ Veebiajakiri

Surmast kõnelemine on tihti katsumus, sest see pole ju kombeks … või pole sobiv aeg … või pole sobiv koht. Või kardame, et mida teised meist arvavad, kui surma üle juurdleme … Või äkki surm tulebki, kui sellest rääkida? Kuna sõna surm tekitab paljudes inimestes kõhedust ja eelarvamusi, otsustasime oma kohviku nime meie rikast emakeelt kasutades muuta kaduvikukohvikuks.

Minu käest on korduvalt küsitud, miks me muuseumis taolise teemaga tegelema hakkasime.  Kuna surmaga seotud rituaalid ja tavad on üks osa meie kultuurist ja ajaloost, sobib muuseum selle teemaga tegelemiseks suurepäraselt. Nimetame üritust küll kohvikuks, kuid see ei tähenda, et see peaks toimuma füüsilises kohvikus. Oluline on luua osalejatele turvaline keskkond, kus nad ennast vabalt ja hästi tunneksid ning saaksid vestluse kõrvale nautida head toitu ja jooki.

Saaremaa Muuseumis korraldame kaduvikukohvikut kaks korda aastas. Kevadel, pungade puhkemise ajal Kuressaare linnuses ning sügisel, hingedepäeva ajal Kihelkonnal Mihkli Talumuuseumis. Esimene kaduvikukohvik sai ette võetud üksikprojektina katsetamaks, kas Eesti inimene üldse on valmis sellises formaadis ja keskkonnas ennast avama. Saime väga positiivse kogemuse ning tagasisidest julgustatuna otsustasimegi kohvikute korraldamisega jätkata. Ettevalmistuse käigus tuleb meil päris palju lahti seletada, mida kaduvikukohvik endast kujutab, ning julgustada inimesi osalema. Kogemused ja osalejate tagasiside on näidanud, et inimesed vajavad võimalust ka keerulistel teemadel rääkimiseks. On leitud, et kogemus on olnud vabastav, aitab tulevikuga paremini toime tulla ning elu väärtustada.

Surmakohvik ei ole tegelikult midagi väga uut. Kõik algas juba 1982. aastal, kui Šveitsi sotsioloog Bernard Grettaz koos abikaasa Yvonne Preiswerkiga hakkas uurima matuseriituste tekkimist linnakeskkonnas. Surmast ja matusekommetest rääkimiseks kohtus Bernard Grettaz inimestega eri kohtades: matusebüroodes, haiglates ja ka bistroodes. Uurimise tulemusena jõuti järeldusele, et läbipõlemise ennetamiseks on surmaga erialaselt kokkupuutuvatel inimestel (arstid, matusekorraldajad, sotsiaaltöötajad jt) sel teemal rääkimine eriti oluline.

2011. aasta septembris korraldas Jon Underwood Inglismaal esimese samalaadse sündmuse. Positiivsele kogemusele toetudes töötas Underwood Grettazi põhimõtteid järgides välja oma mudeli ning hakkas selle kohta kasutama nimetust Death Cafe. Tema eesmärk oli panna inimesi mõtlema elada jäänud elule ning mõistma, kui tähtis on väärtustada iga hetke. Tihti muretseme pisidetailide pärast, kuid palju olulisem on osata näha suurt pilti ja hinnata seda, mis meil olemas on.

Tänase seisuga on registreeritud ja korraldatud umbes 17 400 surmakohvikut 87 riigis. Neid on läbi viidud maailma eri piirkondades, näiteks Inglismaal, Prantsusmaal, Okeaanias, Ameerikas, Vaikse ookeani piirkonnas, Portugalis jm. Ajal, mil pandeemia ei võimaldanud inimestel kokku saada, leiti võimalus käia kohvikus veebipõhiselt. Alates 2023. aasta novembrist on meie kaduvikukohvik ühinenud Death Cafe „sotsiaalse frantsiisiga“. See tähendab, et oleme lubanud järgida etteantud juhendeid ja põhimõtteid ning võime suhtluses avalikkusega kasutada nimetust Death Cafe.

Kaduvikukohvikuid korraldatakse mittetulunduslikel alustel, mis tähendab, et kohvikul ei tohi olla sissepääsutasu. Raha võib küsida kohvikus pakutava toidu ja joogi eest ning lubatud on ka koguda vabatahtlikke annetusi järgmiste kohvikute pidamiseks või leida sponsor. Sponsoriks ei tohi olla matuste korraldamise või surmaga seotud ettevõte ega poliitiline organisatsioon. Kohvikus tuleb luua avatud, lugupidav, kaaslasi arvestav õhkkond, kus inimesed saavad turvaliselt oma seisukohti väljendada. Osalejad peavad andma lubaduse jääda diskreetseks ja mitte rääkida kohvikus kuuldut edasi kolmandatele isikutele. Death Cafe mudel ei sisalda konkreetseid teemasid, etteantud küsimusi ega (eriti) külalisesinejaid.  Inimesed ise otsustavad, millest nad seoses surmaga rääkida soovivad.

Siinkohal tasub üle rõhutada ka see, mida kaduvikukohvik ei ole. Kaduvikukohvik ei ole leinaabi ega leinanõustamise koht. Samuti ei ole kaduvikukohvik koht, kus anda inimestele teavet surma ja suremise kohta – olenemata sellest, kui hea või oluline see info on. Pigem võetakse seal aega, et rääkida surmast ilma eelarvamusteta. Sel põhjusel ei soovitata kutsuda kohvikusse külalisesinejaid ega jagata teabematerjale.

Kaduvikukohvik kestab keskmiselt 1,5–2 tundi ning parimaks osalejate arvuks kohvikus peetakse 6–12 inimest. Selline inimeste arv tagab igale osalejale võimaluse talle olulistel teemadel rääkida. Üldiselt on surmakohvikud mõeldud täiskasvanutele; noorte või laste osalemine tuleb kindlasti eelnevalt kokku leppida nii kohviku läbiviija kui ka teiste osalejatega.

Kohviku õnnestumiseks on väga oluline roll juhendajal. Juhendajal ei pea olema formaalset teemakohast haridust ega ka mingit konkreetset surmaga seotud kogemuste hulka. Tal peavad olema head grupijuhtimise oskused ning ta peab suutma rahulikult ja vabalt kuulata ja arutleda kõikide suremise ja surma aspektide üle. Tegemist on väga õrna ja keerulise teemaga, mis võib inimestes käivitada väga erinevaid tundeid. Juhendaja peab oskama inimesele nõu anda, kust ja kellelt on võimalik vajaduse korral saada professionaalset abi. Lisaks kõigele eelnenule on juhendaja peamisteks omadusteks empaatiavõime, paindlikkus ja sõbralik suhtlemine, oskus seada piire ning muidugi valmidus ja entusiasm surma teemal rääkida.

Minu isiklik kogemus juhendajana on olnud alati positiivne. Reeglina on kohvikusse tulevad inimesed valmis ja tahavad surmast rääkida ning kõigil neil on, mida jagada. Meie teemadering on olnud lai, alates vanadest matusekommetest kuni küsimuseni, mil määral peaks lapsi surmateemadesse kaasama. Kohviku läbiviija ei juhi vestlust oma ideede ja mõtetega surmast või elust ega suru peale oma mõtteid, pigem on ta üldse kuulaja rollis.

Kaduvikukohvik koosneb kolmest osast: sissejuhatus, arutelu ja lõpetamine. Sissejuhatuses selgitatakse inimestele, mis on surmakohvik, kust see alguse sai ning millised on kohviku põhimõtted. Lepitakse kokku kohviku põhireeglid ning juhendaja vastab tekkinud küsimustele. Aruteluosa alguses palutakse osalejatel ennast tutvustada ning rääkida põhjustest, miks nad otsustasid kohvikus osaleda. See annab inimestele võimaluse vabalt rääkida just seda, mida nad soovivad. Rääkimine ei ole kohustuslik, räägivad vaid need, kes soovivad. Pärast tutvumist võib juhendaja uurida, kas grupil tekkis rääkimise ajal mõtteid või küsimusi. Mõnikord ei olegi vaja midagi küsida, sest vestlus lihtsalt areneb omasoodu ka ilma juhendaja sekkumiseta. Kui on näha, et teemad või aeg hakkavad otsa saama, on mõistlik anda inimestele veel 5–20 minutit aega teemade lõpetamiseks. Juhendaja tänab kõiki osalemise eest ning palub neil täita tagasisidelehed. Pärast ametlikku lõppu võiks juhendaja jääda lähedusse, andmaks soovijatele veel veidi aega, et juttu rääkida.

Mulle on nii kaduvikukohvikus osalemine kui ka selle läbiviimine olnud arendav ja silmi avav kogemus. Iga kord olen avastanud endas midagi uut ning tänaseks ei ole mõtted surmast ja suremisest minu jaoks enam hirmutavad.

Kui see kirjutis nüüd teid surmale mõtlema pani või arutelu tekitas, siis soovitan kuulda võtta kohvikute algidee autorit Bernard Grettazit. Tema nimelt soovitas pärast kaduvikukohvikus osalemist minna koju, juua klaasike head veini, heita magama ja tõmmata sellega teemale joon alla.