EMÜ Veebiajakiri

Kehras on koguni muuseum, mis paikneb tsaariaegses raudteejaama hoones (foto 1). MTÜ Kehra Raudteejaam egiidi all tegutseva muuseumi loojaks ja hingeks on eluaegne kehrakas, gümnaasiumi pikaajaline eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anne Oruaas. Õpetaja ja klassijuhataja, kellele ja kelle loodud muuseumi minnakse ikka külla, nagu selgi suvel.

Lilled ja kommikarp näpus, astun muuseumi sisse ja satun kohe töökoosolekule (foto 2): suurele-laiale lauale on lahti lapatud hiiglaslik Harju-Jaani kihelkonna kirikuteede kaart, koos Anne ja tema abilise Koidu Treialiga uurib kaarti teada-tuntud ajaloouurija ja -populariseerija, Eesti Jalgrattamuuseumi asutaja Valdo Praust, kah kehrakas. Eesmärk on Raasiku vallale kuuluv vana, 1852. aastal koostatud kaart digitaliseerida ja konserveerida, leida tee naaberkogukonnale tema kultuurivara tagasi andmiseks. Lühidalt – kohe on näha, et tegutsetakse teiste jaoks ja kogutakse nii ka endale inimväärseks eluks vajalikku südamerahu. Või pole see nii? Ehk kas on võimalik olla õnnelik, elades vaid iseendale ning abi või tuge vajajatest mööda vaadates?

Muuseum Kehrale
Kehra muuseumiga tutvudes saab selgeks, kui väga püütakse seal kohalikku kultuuriellu panustada ja kehrakate identiteeti läbi küla-mõisa-asula-linna ajaloo turgutada. On ju ometi uhke mõelda, et elatakse kohas, kuhu mõis rajati umbes samal ajal, kui Tartus asutati ülikool (1632), ja kus raudtee ehitati eesti esimese üldlaulupeoga samal 1869. aastal. Või kui sellest veel vähe on, siis võib muuseumis imetleda 11. sajandist ehk viikingiajast pärit hõbeaaret (tõsi, küll Jaana Ratase suurepärase koopia näol) ning kujutada ette, kuidas siin Jägala jõe ääres juba tuhat aastat tagasi elati: üle 1300 mündi ja muu eseme, kokku 1,5 kilogrammi hõbedat ei ole just tühine varandus (foto 3)!

Kes tahab Kehra kujunemise lugu linnuperspektiivist näha, sel tarvitseb astuda maketi juurde ning järele vaadata, kus on mõis ja kuidas küla kese on ühest kohast teise nihkunud, kus on olnud kooli- ja vallamajad, kus raudtee ja kus valmis 1938. aastaks paberi- ja tselluloosivabrik, mida president Päts isiklikult kui moderniseeruva Eesti uhkust avamas käis ning mis läbisõitjatele seostub paraku vaid „Kehra haisuga“ (mida enamik kohalikke tänu domineerivatele loodetuultele siiski harva tunda saab).
Tegelikult, nagu muuseumi ekspositsioonist kenasti selgub, ei ole Kehra Eesti ajalukku kirjutatud sugugi vaid tööstuslinnana, vaid ka kauni Jägala jõe äärse (kuurort)linna ning sordi- ja tõuaretuskohana.
Muuseumi digiteeritud fotoalbumit lehitsedes näeb toredate, enamasti puitmajadega linnakest (foto 4), mis 1920.–1930. aastatel „Kehra jõe“ ääres kenasti õitses ning kuhu suure linna (Tallinna) „saksad“ suvitama sõitsid. Kel rattad all, sõitis linnast välja Kaunissaareni, mis, nagu nimigi ütleb, oli ja on siiani üks ütlemata kaunis kant Kehra serval.

Põlluharimise ja loomakasvatuse traditsioonid on Kehras mõistagi veel vanemad ning tihedalt mõisa majapidamisega seotud. Puidust mõisahäärberit (täna paraku erakätes ja hooletusse jäetud) otse maalilise Jägala jõe kaldal ümbritsesid park ja majapidamishooned. Kui mõisaomanikud ise enam nende kasutamist võimalikuks ei pidanud, rentisid nad need välja Eesti Põllumeeste Seltsile, kus tegutsesid juba haritud põllumehed. Pärast seda, kui viimane mõisaomanik Marie von Ulrich 1926. aastal suri, mõis riigistati ja sellest sai Jõgeva sordi- ja tõuaretusjaama kuulsusrikas filiaal. Selles veendumiseks tarvitseb vaid tutvuda muuseumi seinale pandud valikuga Tallinna Eesti Põllumeeste Seltsi poolt antud tunnustustest. Neist põnevaim on 1937. aastal pull Atleedi eest antud kiituskiri (Foto 5), sest – ja see selgub Anne Oruaasa jutust – Atleet ei olnud sugugi mitte üksnes mitme rohke piimaanniga lehma isa, vaid ka mõrtsukas.

Nimelt tapnud kalli riigiraha eest Kehtna riigimõisale Rootsist ostetud Atleet oma talitaja ning pärast pikka arutelu küsimuses, kas pull vorstiks teha või kuhugi mujale viia, otsustatudki see Kehra riigimõisa tuua. Pullil järel käinud, temaga koos nii kitsa- kui ka laiarööpmelisel raudteel sõitnud tallimees Juhan Arul õnneks Atleediga konflikte ei tekkinud. Vastupidi – Juhani hoole all tõi Atleet oma uuele kodukohale au ja kuulsust. Sordiaretuse poolelt väärib esiletõstmist Kehras hulgaliselt katseid teinud teadusmees Mihkel Pill, samuti ’Originaalne Kehra kaer’, mille eest saadi II auhind ehk väike hõbemedal juba 1929. aastal.

Seda, et kodukoht on kaunis ja kallis, et selle ajalugu tuleb uurida ning nii sõnas kui ka pildis jäädvustada, on südamega kehrakad ikka teadnud. Kehra muuseumi loomise taga on tugev kodu-uurimistraditsioon, mis on aluseks enam kui 600-leheküljelisele ja rohkete illustratsioonidega raamatule „Kehra lood“ (Foto 6. koostajad Ants Miidla ja Anne Oruaas). See, et raamatusse on koondatud tekste lausa 38 autorilt, on selge märk kogukondlikust mõtlemisest. Ja kogukondlik lähenemine on tänapäeva väikemuuseumide a ja o, see on nende eksistentsi mõte, mida peaks oskama hinnata ka kohalik vallavalitsus.

Kehra muuseumis on kolm töötajat ja vaid üks neist on valla palgal. Anne Oruaas ütleb, et tema on pensionär ja saab ka palgata töötada, aga mina küsin: kas see on ka jätkusuutlik ja kus on vabatahtlikkuse piirid? Ma näen muuseumi seinal raamitud tänukirju Kehra muuseumile, aga ma näen nende aukirjade taga ka konkreetsete inimeste väga konkreetset tööd! Ma mõtlen, et kas kõik need üritused (filmiklubi õhtud, kontserdid, loengud, näitused jms), mis on muuseumis praegu justkui enesest mõistetavad, toimuksid, kui ei oleks neid inimesi … Inimesi, kes tutvustasid Kehras Eesti noorte Mania Grandiosa moekunstnike maailma pikima moelava projekti (foto 7), kes hoiavad Kehra käsipalli lippe ja medaleid, kes valmistavad ette legendaarse teatri „Kehra Nukk“ 60 aasta juubelit jne, ning veel enam – kes on loonud Vabadussõja murdelahingute muuseumi mitte ainult oma Kehra rahvale, vaid kogu Eesti rahvale …

Muuseum Eestile
Nüüd võiks küsida, et milleks meile Vabadussõja murdelahingute muuseum, kui on olemas Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri muuseum, kus ju juba on juttu Vabadussõjast. Vastuseid on rohkem kui üks: Vabadussõda (28. november 1918 – 2. veebruar 1920) on sisuliselt eestlaste ainus võidetud sõda ja Eesti Vabariigi alustala, millest tuleb rääkida kõikjal, mitte ainult kindral Laidoneri koduks olnud Viimisi mõisas. Seda tehaksegi kõikides Eesti koolides ning mingil määral ka paljudes muuseumides, samuti Nõukogude ajal hävitatud ja taasiseseisvunud vabariigis taastatud Vabadussõja monumentide juures, kuid seda kohta, kus ja mis ulatuses toimusid võiduni viinud otsustavad lahingud, on kõige parem tutvustada ikkagi Kehra raudteejaamas, kust Eesti sõdurite võitlust 1919. aasta alguses juhiti.
Nimelt paiknes Kehra raudteejaamas Viru rinde ja 1. diviisi staap, mida juhtis kindralmajor Aleksander Tõnisson, kelle elusuuruses foto on tänaseks asendatud Kehra raudteejaamas töölaua taga istuva ja sümboolselt meie kõigi julgeolekut valvava vahakujuga (foto 8).

Tähtsamad punavägede tungi Tallinna peatanud lahingud toimusid Valklas, Priskel, Vetlas, Ardus ja Lahinguväljal, kus soomusrong nr 1 purustas komandör Anton Irve juhtimisel vaenlase ootamatu rünnakuga. Võrreldes Kehraga on need väiksed kohad, kus muuseumi toimimiseks puudub vajalik hoone, liiklussõlm ja sotsiaalne tagamaa linna/alevi, kooli vms näol.
Kehra muuseumi 2018. aastal avatud murdelahingute püsinäitus (foto 9) on valminud Eesti Sõjamuuseumi – Kindral Laidoneri muuseumi, Kultuuriministeeriumi ja Riigikogu lisavahendite toel, mis näitab selle riiklikku tähtsust. Vabariigi 100. sünnipäeva järel, murdelahingute 100 aasta juubelil 2019 oli Kehra raudteejaam soomusrongi nr 7 „Wabaduse“ teekonna alguspunkt, edasi tulid peatused Lahinguvälja (endine Vikipalu), Aegviidu, Tapa ja nii kuni Valgani välja. Samal aastal toimus Kehra muuseumis ajalookonverents „Tuntud ja tundmatu Vabadussõda. Meie suurest sõjast mitme pilgu läbi“, mis tõestas ilmekalt, et Vabadussõja-ainelise materjali kogumine ja uurimine ei ole kaugeltki lõppenud ning mis pole sugugi mitte vähem tähtis – uurimistulemusi tuleb tutvustada, teadmisi tuleb jagada nii väikestele kui ka suurtele ja pidevalt. Üks hiljuti muuseumi külastanud vanahärra tunnistas pärast giidituuri, et pole Eesti Vabadussõjale nagu varem mõelnudki, ja lubas Anne Oruaasale, et hakkab koju jõudes kohe selle ajalugu ise edasi uurima. Inimene õpib kogu elu, antagu talle selleks vaid võimalus!

Muuseum kui minevikku ja tulevikku vaatav tervik
Kokkuvõtteks võib öelda, et kahe ekspositsiooni osaga Kehra muuseum moodustab terviku, sest Kehra on ikka osa Eestist ja Eesti ajaloost ning vastupidi. Nii nagu Eesti Vabadussõja ekspositsioonis on antud ruumi ka kodukandi võitlejaile, on Kehra ajaloo ekspositsioonis, olgugi ehk veidi varjatult, Vabadussõja momente. Kui poleks võidetud Vabadussõda, poleks ju ka Eesti Vabariiki, mil Kehrast sai üks Eesti tööstus- ning sordi- ja tõuaretuskeskustest jne.
Kehra muuseum kuulub nn ligipääsetavate muuseumide hulka: seal on mõeldud nii ratastoolis inimestele kui ka kurtidele. Muuseumil on oma kohvik „Vagun“, mis aitab lisatulu teenida, ja ajutuste näituste saal, kus ka kohaliku kogukonna liikmed saavad oma mõtteid väljendada. Päeval, mil mina Kehra muuseumi külastasin, oli seal avatud Kehra gümnaasiumi õpilaste näitus „Mulle oluline kohalik paik“ (foto 10). Ühel maalil oli veel minu esimene lasteaiahoone, mis kevadel lammutati ja mille kohale nüüd kas tenniseplats, koerte mänguväljak või midagi muud tuleb. Osake miskist, millega nii paljudele inimestele seostuvad töö- ja lapsepõlvemälestused, on tänu sellele maalile talletatud ning tee mõttele „elu läheb edasi“ sillutatud.

Kehra muuseum sammub moekalt ka nn roheliste muuseumi sertifikaadi pool – majanduslikult kitsad olud on need, mis on sundinud olema nutikalt säästlik: muuseumi 50 musta tooli pole muud kui koolist renoveerimise käigus välja visatud ja üle värvitud mugavad istmed, artikli alguses mainitud suur-lai laud on kokku pandud „moodulitest“ ehk vanadest koolilaudadest. Tegelikult on pea kogu muuseumis olev mööbel kuskilt saadud, näiteks Aegviidu endisest vallamajast ja MTÜ Kehra Raudteejaam liikmete kodudest. Lisaks on igasuvise perepäeva – Paberipäeva – töötubades õpetatud paberi taaskasutust. Seda on teinud kunstnik Anne Rudanovski ning mitmed kohalikud kunstiõpetajad ja käsitöömeistrid. Ka on kahel viimasel aastal muuseumis tegutsenud filmiklubi ja näidatud MTÜ Mondo Maailmakooli keskkonnateemalisi filme, mille järel on külaliseksperdiga koos nii filmis näidatu kui ka laiemalt keskkonnateemade üle aru peetud.
Ja nagu kõik kaasaegsed muuseumid, on ka Kehra muuseumi väliskeskkond sisemisega kooskõlas. Kui tulla rongiga, siis mis võiks tulijat veel paremini raudteejaamas asuva muuseumi külastusele häälestada kui mitte kümned kaugustest tulevad ja kaugustesse suubuvad rööpapaarid?! Kui tulla jala, ratta või autoga, siis vaevalt saavad märkamata jääda endise Kehra koolipoisi, nüüd tunnustatud tänavakunstniku Vahur Agari ning tema abikaasa ja kaastöölise Helena Hanni Vabadussõja ja raudtee ajalugu kujutav 50 meetri pikkune seinamaal ühe jaamateeäärse garaaži seinal. Soomusrongi nr 1 ja sellega sõitnud vabadusvõitlejate, nõukogudeaegse elektri- ja diiselrongi ning Eesti „porgandi“ kõrvale on aga maalitud ka Kehra kena jaama- ehk nüüdne muuseumihoone ning muidugi „Kehra jõgi“, kohaliku elu ajalooline tuiksoon ja Kaunissaare paisjärvest algav pealinna veejuhe.
Kehra muuseum on koht, kus minevik ja tulevik kokku ja mõtestatud saavad ning mis lisaks kõigele täidab (ilmselt endalegi märkamata) regionaalpoliitilist rolli külastajale kaasa antud sõnumiga, et siin on hea elada, kui seda tahta ja selle nimel tegutseda!