Kerttu Männiste: Ebaõiglased ja üldinimlikud muuseumid
7. detsembri Sirbis mõtiskles Margaret Tali kunstikogumise, poliitika ja tulevikumuuseumide üle. Minagi osaleksin meelsasti muuseumiterapeut-koolitaja poolt suunatud vestlusringis, uuriks erinevate ühiskondlike teemade ja inimlike tunnete peegeldusi kunstiteostel, süveneks kollektsioonide kujunemiseloosse või mõne eriti paeluva kunstiteose biograafiasse. Objektile lähenemine erinevate vaatenurkade ja tõlgendusvõimaluste kaudu on saanud muuseumidele üha omasemaks, aga see – nagu enamik arenguid – on toimunud tasapisi ja protsess on endiselt arenemisjärgus. Samuti tasapisi, ent järjekindlalt on tegeldud ajaloolise ebavõrdsuse ja ebaõigluse teadvustamise ja tunnistamisega. Eesrindlikud on selles vallas olnud eelkõige etnoloogia- ja kultuuriajaloomuuseumid. Postkolonialistlikust ebaõigluse kompenseerimis- ja heastamissoovist kantud muuseumid võivad silmitsi seista aga hoopis komplekssemate küsimustega.
Erinevatest häältest jagatud inimlikkuseni
12. oktoobril 2018 Tartus Eesti Rahva Muuseumis toimunud COM ICME seekordse konverentsi pealkiri oli tuletatud Prof Andrea Witcombi 2002. aastal ilmunud teose „Re-Imagining the Museum: Beyond the Mausoleum“ pealkirjast. Witcomb pidas ka konverentsi esimese võtmeloengu teemal „From ‘a Place for All of Us’ to a Place that Explores ‘What It Is to Be Human’: Museums in the Age of Global Mobilities“. Kõneleja lähtekohaks oli tema enda 16 aastat tagasi ilmunud teos, milles esitatud kontseptsioone vaatles autor tänaste ühiskondlik-sotsiaalsete tendentside, globaalse rände ning muuseumidele esitatavate ootuste ja väljakutsete võtmes.
Teoses „Re-Imagining the Museum“ oli autori eesmärgiks käsitleda kuraatorluspraktikaid, mille vahendusel tuua muuseumisse häälte ja vaadete paljusus. 2000. aastate alguses seisnes tema käsitluse uudsus ja tähelepanuväärsus just vähemuste (Witcombile koduse Austraalia kontekstis peamiselt põlisrahvaste) ja feministliku vaatenurga jõulises toomises muuseumikonteksti. Need olid vaatenurgad, mida toonastes muuseumides esitati napilt ning kolmanda isiku, kuraatori pilgu läbi; kanooniliste ajalookirjelduste sees või kõrval puudus vähemuste autentne omahääl. Nende erinevate häälte, elukogemuste ja vaatenurkade toomine ja kõrvutamine muuseumis oligi Witcombi 2002. aasta käsitluse eesmärk.
Tänaseks on autor korrigeerinud mõningaid varasemaid vaateid leides, et pluralism ei ole piisav: erinevate vaatenurkade ja arvamuste rõhutamine mitte ei tasakaalusta ega tasanda meie-ja-nemad vastuolu, vaid võimendab seda – erinevuste esiletoomise kaudu joonitakse alla meie-ja-nemad binaarsust, mis võib omakorda hoopis süvendada ksenofoobiat. Uueks eesmärgiks peaks olema kajastada erinevaid vaateid ja kogemusi nii, et need mitte ei võimendaks meie-ja-nemad erisusi, vaid ehitaks silla, ühendaks. Selle käsitluse võti ei ole presenteerida võimalikult erinevaid suhteid ja kogemusi objektidega, vaid neid üldinimlikke ühisosi, millega väga erineva taustaga vaatajad-külastajad saaksid empaatiliselt suhestuda ja seda kogemust jagada.
Kas aja- ja kultuurilugu saab tagasi anda?
Koloniaalsüsteemi tingimustes kujunenud muuseumide üheks suurimaks Teise maailmasõja järgseks väljakutseks on olnud poliitilise ebavõrdsuse tunnistamine, suurte rahvusnarratiivide revideerimine ning vähemusrahvaste õiguste tunnustamine seoses moraalselt neile kuuluva pärandiga. Lugupidava kohtlemise nõudmine esivanemate säilmete ja materiaalse pärandi vastu sai alguse 1960. aastate lõpul Austraalias põlisrahvaste kogukondade ja nende poliitiliste liidrite nõudmisel. Uus museoloogia (new museology) on rõhutanud kõigisse lähtekogukondadesse võrdselt lugupidavat suhtumist, pluralismi väärtustamist ning muuseumiobjektidele füüsilise ja intellektuaalse ligipääsetavuse tagamist erinevatele sotsiaalsetele gruppidele ja kogukondadele.
Etnoloogia ja kultuuriajaloo muuseumide praktikas ei ole museaalide tagastamine nende algsetele omanikele – lähtekogukondadele – enam päris uus ega võõras. Kui kunstimuuseumides tõstatuks selliste aktsioonidega filosoofilisi küsimusi kunstiteoste omandi küsimusest, selle defineerimisest ja üldisemalt ajaloolisest õiglusest, siis etnoloogia ja kultuuriajaloo muuseumide jaoks eksisteerivad esmalt pragmaatilised küsimused „kellele?“ ning „millistel tingimustel ja millistesse tingimustesse?“. Leif Pareli ettekanne ICOM ICME konverentsil kirjeldas ühte materiaalkultuuri objektide tagastamise projekti lähtekogukonnale – Bååstede projekti käigus valisid Norsk Folkemuseum töötajad koos saami ekspertidega muuseumi kogudest 2000 saami päritolu objekti, mis anti üle kuuele saami muuseumile. Objektide valiku ja läbirääkimiste periood osutus planeeritust pikemaks, sest ühelt poolt sooviti tagastada lähtekogukondade jaoks ajalooliselt, kultuuriliselt ja usundiliselt olulised objektid, samal ajal aga säilitada kõrgetasemeline ning Norra aladel elevate vähemusrahvaste lugu selgelt jutustav ja esemeliselt illustreeriv ekspositsioon ka pealinnas Oslos tegutsevas Norra rahva muuseumis.
Pareli ettekandes leidis mainimist huvitav asjaolu, mis annab teise värvingu kogu saami (aga võib-olla ka mõne teise vähemusrahva) kultuuri ajaloolise kollektsioneerimise, säilitamise ja tagastamise küsimusele – nimelt puudub saami kultuuris vanade, oma funktsiooni täitnud esemete säilitamise traditsioon. Karmis kliimas palju ringi liikuvate kogukondade puhul on see igati loogiline ja mõistetav: kui ese jäi vanaks, läks katki või seda enam ei vajatud, olnuks ebamõistlik selliseid objekte kaasas kanda. See aga tähendab, et saami päritolu objektide kogumine, millistel põhjustel see ajalooliselt ka aset ei leidnud (kolonialistlikud, turistlikud, eksootilised), on aidanud säilitada saami materiaalkultuuri, ainelist ja sellega seonduvat mittemateriaalset kultuuri tänaste saamide jaoks – kui neid objekte ei oleks saami kultuuriruumist välja viidud, siis need ei oleks ka säilinud. Projektid nagu Bååstede ei anna kogukondadele tagasi mitte ainult objekte, vaid ajaloolise mastaabi, mida tänastes kogukondades osatakse mõtestada ja väärtustada, kuid mis ilma väliste kogujate ja säilitajateta oleks jäädavalt kadunud.
Nii Pareli kui ka Saami Rahvusmuuseumi kuraatori Áile Aikio Põhjamaade Muuseumide Ühingu konverentsil peetud ettekandes kõlas ka tõdemus, et paraku ei ole pärandobjektide tagastamine saami kogukondadele alati võimalik, sest see eeldab nende säilitamiseks ja hoiustamiseks vajalike tingimuste olemasolu, samuti sobiva väljaõppega professionaalide olemasolu, mida/keda on siiski saamide hulgas üsna vähesel arvul. Aikio avaldas oma ettekandes siiski lootust, et järgmiste põlvkondade saamidel õnnestub ühendada holistiline ja looduskeskne traditsiooniline maailmatunnetus kõrge professionaalse väljaõppega, mis looks soodsad tingimused saami pärandi laiemaks teadvustamiseks ja väärtustamiseks. Sarnased püüdlused ühendada oma kultuuri traditsioonilisi väärtusi, kogemusi ja teadmisi kõrgetasemelise professionaalse väljaõppega loovad ka teistes lähtekogukondades soodsad tingimused tagastatud objektide materiaalseks ja intellektuaalseks säilimiseks.
Kokkuvõtte asemel
Sisenen vaiksesse näitusesaali. Ühe maali ees seisab grupp inimesi, kes rahulikult, keskendunult ja mõtlikult teost silmitseb. Mõned neist liigutavad ennast, muudavad positsiooni, mõned distantseeruvad. Tunnen ära Kolmanda Linnu Ordu (Order of the Third Bird) liikmed, kes tavakülastajaid selles veidi harjumatus kunstiteosega kohtumise ja kunstiteose üle kontempleerimise juures juhendavad. Kuulan suuniseid ja püüan ära unustada kõik, mida ma tean antud teose autorist, maalitehnikast, teose süžeest ja kunstimaastiku toimimisest autori eluajal – kõikidest eelteadmistest ja kogemustest tuleb lahti lasta, et kunstiteosega päriselt kohtuda, diskuteerida ja seda uue kogemusena avastada. Vaatlusele järgnevas kollokviumis tõdeme, kui erinevad ja samas kui sarnased olid meie, võhivõõraste ja väga erineva taustaga inimeste kohtumised kunstiteosega.
Kerttu Männiste
SA Eesti Kunstimuuseum/ Kadrioru kunstimuuseum
