// Näitused Number 2

Kerttu Männiste: Vaikne vägev sõna

Ajakiri Muuseum
Läbi okste. Foto Kerttu Männiste

Teist sügis-talve järjest saavad Eduard Vilde muuseumi galeriipinnal kokku sõna ja kujutav kunst. Alates 31. oktoobrist saab seal näha ühtaegu sügishämarusse ja advendiootusesse sobivat näitust „Anna sõna, mida mööda minna. Palvemeeleolud Eesti luules ja kunstis“ (kuraator Kairi Tilga, kujundaja Mae Kivilo).

Palved kaugele ja iseenda sisse

Näitusel saab kogeda valikut ligi saja aasta jooksul loodud palveteemalistest luuletustest. Leidub kristlikust maailmavaatest kantud teoseid, kirglikke ürgelujõulisi loitse, eeterlikke sõnameditatsioone. Luulepalved võivad olla suunatud Looja ja Kõiksuse, kodumetsa ja -põllu, rahva ja rahvuse poole, aga ka väga sügavale enda sisse, lootusega leida seal killuke vaikust ja valgust. Need võivad olla seisundid, dialoogid või teekonnad. Näituse varaseim luuletus pärineb Anna Haava sulest, kuid luulepalve ei ole iseloomulik mitte ainult 20. sajandi algusele ja kirjanduse varasemale perioodile, vaid ka murrangulistele aegadele, ilmnegu need ähvardava sõja või terendava laulva revolutsiooni näol . Võib-olla mõnevõrra üllatuslikult pärineb suurem osa näitusele valitud luuletusi aga just viimastest aastakümnetest – need on kaasaegses urbanistlikus keskkonnas elu pealisülesande   ja tulevikulootuse järele küsivate autorite meditatiivsed ja loitsivad pöördumised looduse, kõiksuse ja iseenda tuuma poole.

Läbipaistvad kihid. Foto Kerttu Männiste

Näitus esitab vaid väikese koguse kuraatori poolt luulepalveteks nimetatud luuleloomingust. Valimis on autoreid, kelle loomingu kontemplatiivne iseloom on läbivalt olemuslik ja neid, kelle sulest ehedalt palvehõngulist kirjutist võib-olla ei ootaks. Näitusel eksponeeritud 23 luuletust pärinevad Anna Haava, Juhan Liivi, Uku Masingu, Jaan Kaplinski, Jaak Jõerüüdi, Viivi Luige, Doris Kareva, Jürgen Rooste, Leelo Tungla jpt loomingust.

Iga kord erinev

Aasta tagasi täitsid Vilde muuseumi galeriiruume kohvi(ku)värvid, -lõhnad ja -meeleolud näitusel „Kohvist viidud. Kohvi(ku) jälg Eesti kunstis ja kirjanduses“. Sarnase materjaliga (luuletekstid ja kujutava kunsti teosed) ning sama loomingulise kooslusena (kuraator Kairi Tilga, kujundaja Mae Kivilo) töötades on olnud näituse tegijate üheks keerukamaks, samas intrigeerivamaks küsimuseks, kuidas luua atmosfäärilt, meeleolult ning üldmuljelt omanäolist, eelmisest tunduvalt erinevat väljapanekut. Karge ja õhuline mulje on seekord saavutatud luuletuste läbipaistvate alusplaatide ning peente raagus okstega näitusesaalides. Habras ja sümboolne on see kooslus, pealtnäha napp ja kuiv, sisaldades ometi tohutut puhkemise potentsiaali – nii sõna jõu kui pungade puhkemise näol.

Tolts ja Viiding. Foto Kerttu Männiste

Näitusel eksponeeritud tekstidega astub vestlusse kümmekond visuaalkunsti teost, mis rohkem või vähem sümboolsel kujul luulepalvetega sarnaseid meeleolusid väljendavad. Veelgi rohkem kui aastataguse kohvikunäituse puhul, sõltub külastaja isiklikest eelistustest ja kogemustest, millised luuletused ja teosed teda kõnetavad ja milliseid visuaalpoeetilisi kooslusi ta enda jaoks nendest loob. Kui näitusele valitud tekstidest mitmed on pealkirjastatud otsesõnaliselt palvetena ning palve ja palumise sõna on luuletustes sage korduma, siis maalikunstnike puhul kehtib käsitlus, et palve on kõik see, mida me pühendunult ja südamega korda saadame: nii võib iga tõelisest pühendumisest sündinud kunstiteos olla autori isikupärane palve. Näituse haruldasemateks eksponaatideks on teoloogi, mõtleja ja luuletaja Uku Masingu maal „Vaikus“ ning teatrikunstnikuna töötanud Maimu Vannase sama nime kandev teos – üks tõmbab ligi oma sügava, pisut müstilise keskkonna ja atmosfääriga, teine lummab puhta valge valguse helendusega.

Kahekõne kõiksusega. Jüri Arrak. Foto Kerttu Männiste

Sõna astub lavale

Mitmed luulepalved, mis ei ole mahtunud näitusesaali, on oma koha leidnud Tiina Mälbergi koostatud ja lavastatud luulelavastuses „Ma palun...“. Lavastuste „kevad ja suvi ja“ (Tõnu Õnnepalu luule põhjal), „Talvehotell“ (Viivi Luige loomingu põhjal) ning „Tagassi inglite juurde“ (virukeelse luule ja valgusinstallatsioonide kooslus) ritta toob „Ma palun...“ väärikat täiendust. Koos Markus Habakukega (Kuressaare Linnateater) alustatakse romantilises registris luulepalvetest, isiklikest ja intiimsetest teemadest, et läbi iseseisvuse ja eneseteadlikkuse kasvu ning patriotistlike palvete jõuda üldinimlike küsimuste juurde kõiksuse ja iseenda olemusest. Andmaks sõna- ja mõttetihedas lavastuses vaatajatele hingamispause, kõlavad Joel-Rasmus Remmeli esituses tema enda loodud kompositsioonid. Just lavastuse muusikaline osa annab võimaluse kuuldu üle järele mõelda ning võimendab lavastuse terviksõnumit kunstiteosest kui palvest ja luulepalvest kui vaikse valitud sõna jõu manifestatsioonist.

Kerttu Männiste

SA Eesti Kunstimuuseum/ Kadrioru kunstimuuseum