EMÜ Veebiajakiri

Kohtumise esimene ettekanne oli meelestatud Venemaa agressiooni vastuseisust, lähenedes ukraina rahvusele ja nende vabadusele ukraina muinasjuttude kaudu. Ettekande autor dr Bernhard Lauer (Brüder Grimm-Museum Kassel ) andis põhjaliku ülevaate ukraina rahvuskirjanduse kujunemisloost. Lähemalt näidati, millised põhiteemad ukraina muinasjuttudes esinevad, millest on need lood ajendatud, mis oli muinasjuttude roll sajandeid tagasi ja millist rolli mängivad need nüüd. Dr Lauer jõudis tõdemusele, et ukrainlastele on nende muinasjutud alati lootust andnud ning küllap teevad need seda nüüdki.

Kaunis Praha linn seostub küllap paljudel kirjanik Franz Kafkaga (1883–1924), kellel ligineb kahe aasta pärast 100. surma-aastapäev. Franz Kafkast, tema memoriaalmuuseumist Kierlingis, surma-aastapäeva tähistamisplaanidest ning teistest Austria Franz Kafka Seltsi tegemistest meile järgmises ettekandes räägitigi. Austria Franz Kafka Seltsi juhatuse liige ja psühhoterapeut Charlotte Aigner tutvustas lähemalt Kafka memoriaalmuuseumi kontseptsiooni. Muuseumtuba on rajatud endisesse sanatooriumisse, kus Kafka veetis oma viimseid päevi. Muuseumi arhiivis on mitmeid Kafka elu ja tervisega seonduvaid originaaldokumente, kirjaniku viimaseid kirjutisi, suhtlussedelid (kuna Kafka viimastel nädalatel suuliselt rääkida ei saanud), kirjakesi ja faksiimileid, mille koopiaid memoriaaltoas ka esitletakse. Lisaks on muuseumil olemas Kafka uurimuskeskus koos vabalt kasutatava raamatukoguga Kafka loomingust, aga ka Kafka loomingu kohta. Oli igati põnev ja inspireeriv kuulda ürituste loetelu, mida kõike tahetakse korraldada kirjaniku 100. surma-aastapäeva puhul. Suuremad neist, mida välja tuua, oleksid Franz Kafkast filmi tegemine ning Franz Kafka auhinna (Franz Kafka Prize) taasavamine.

Põneva ja kiire ettekande Covid-19 mõjust Inglismaa kirjanike muuseumidele tegi dr David Rudrum, kes on vanemõppejõud Huddersfieldi ülikoolis. Dr Rudrum oli ellu viinud (UKRI rahastatud) projekti, milles mõõdeti põhjalikumalt Covid-19 mõjutusi kirjanduspärandi mälestistele. Ühtlasi uuriti ja võrreldi, millised meetmeid kasutati kirjandusmuuseumides, et tulla toime pandeemia seatud piirangutega. Eesmärk oli registreerida õppetunde möödunud pandeemia olukorrast ning leida võimalusi, kuidas võimendada vastupanu oma sektoris. Ettekandes toodi meile mõned värvikamad näiteid, milliseid võimalusi ja lahendusi kirjandusmuuseumid leidsid, et olla avalikkusega aktiivses suhtluses rangete piirangute ajal. Vahest ühed kurioossemad lahendused oli Seamus Heaney kodumuuseumis, kus piirangute tõttu hakati pakkuma toidu kohaleveo teenust ning Gilbert White’i kodumuuseumis, mis hakkas külas täitma poe rolli, kuna külapood oli piirangute tõttu suletud. Mõlemad muuseumid teenisid seeläbi isegi kenasti kasumit. Uue trendina pärast pandeemiat toodi välja väliürituste, sealhulgas õuetundide arvu kasvu, mida võib täheldada ka Eestis. Lisaks tehti järeldus, et Covid-19 tõttu suurt digipööret kirjandusmuuseumides ei toimunud. Pigem vaatasid muuseumid oma ekraanilahendused ja interpretatsioonid üle siis, kui näitused seda vajasid.
ICLCMi teine paneel keskendus ennekõike Tšehhi kirjandusmuuseumide ja kirjanduslikele tegevustele. Meile tutvustati ülevaatlikult Tšehhi kaunite raamatute projekti, mille ajalugu ulatub aastasse 1928. Kaunite raamatute võistlust korraldab Tšehhi kultuuriministeerium koos Tšehhi kirjandusmuuseumiga. Võistlusel hinnatakse eelmisel kalendriaastal ilmunud Tšehhi kirjastuste ja Tšehhi trükikodade raamatute polügraafiat, graafikat ja illustratsioone. Auhindu jagatakse seitsmes kategoorias ning lisaks õpilastööde kategoorias. Igal kategoorial on kolm auhinnalist kohta, milles esimene koht saab väärikalt tasutud. Samuti saadetakse esimese koha saanud kaunis Tšehhi raamat ülemaailmsele konkursile võistlema, kuid ka mitmele kirjandusüritusele, nagu näiteks rahvusvahelisele raamatulaadale (Book World Prague) ekspositsiooniks.

Tšehhi kultuurimaastikul leidub mitmeid põnevaid kultuurilisi sümbioose, millest ühte meile konverentsil kauni filmi vahendusel ka näidati. Nimelt asub Prahast ligi 120 km kaugusel väike küla Petrkov, kus paikneb Tšehhi-Prantsuse Kultuurikeskus, mis kuulub 2021. aastast Tšehhi kirjandusmuuseumi alla. Kultuurikeskus on rajatud Tšehhi luuletaja ja kunstniku Bohuslav Reyneki (1892–1971) ja tema naise Prantsuse luuletaja Suzanne Renaud’ (1889–1964) koju.

Eesti Kirjanike Muuseumide Ühingul õnnestus külastada seda lummavat kodu, mida võib julgelt nimetada ka lossiks. Kultuurikeskuse eesmärk on näidata võimalikult palju ja erinevaid kokkupuutepunkte kahe kultuuri vahel. Selleks korraldatakse Petrkovi lossis eksklusiivseid kontserte, lavastusi, kirjandusõhtuid, kultuurijalutuskäike, näituseid ning palju muud. Samuti on plaanis pakkuda loovinimestele võimalust rentida tube oma loomingulise töö jaoks, korraldada loovus- ja kunstilaagreid. Kuna loss asub loodukaunis kohas mägede, põldude ja metsade vahel, siis sealne paik ning loss ise pakuvad kindlasti suurepärast inspiratsiooni. Ent ennekõike on Petrkovi loss koht, kus saab lähemalt tutvuda Reyneki ja Renaud’ eluloo ja loominguga. Tundsime sealses kultuurikeskuses selgelt ära sarnase meeleolu ja õhustiku, mida leidub meiegi kirjanike muuseumides.

Selle aasta oktoobris avatakse Prahas renoveeritud ning uue kontseptsiooniga Tšehhi kirjandusmuuseum. Muuseum on kaasajastatud modernsete lahendustega ning Tšehhi kirjandust esitatakse publikule uuel moel. Loobutud on narratiivist ja lineaarsusest selleks, et rohkem esile tuua nii muuseumi kollektsiooni mitmekülgsust kui ka fragmenteeritust. Oma ekspositsiooniga loodetakse publikule mõista anda, et muuseumikogu on küll variatiivne, kuid siiski ebatäielik. Näitus on kirjandusmuuseumi ruumides paigutatud risoomse struktuuri alusel, et anda publikule võimalikult palju vabadust luua ise seoseid maja eri väljapanekute vahel. Samal ajal on püütud järgida, et iga ruum kannaks ka iseseisvalt oma tähendusseoseid. Ühest küljest tundub põnev, et muuseumikülastajale on antud kandev roll ise avastada kirjandusteoste vastastikust toimet ja ülekandumist uuteks teosteks. Ent teisest küljest võib näituse heterogeenne iseloom mõjuda pidetult ning mingit selget ülevaadet Tšehhi kirjandusest võib olla raske saada. Seda enam, et ekspositsioonide ruumid ei anna publikule otse vastuseid, vaid pigem esitavad küsimusi, nagu „Miks kirjandus?“, et tõugata publikut diskussioonile ja sisemisele mõtterännakule. Niisugune lahendus kirjandusmuuseumis on üsna ebatavaline ning meie ootame põnevusega, missuguse hinnangu Tšehhi kirjandusmuuseum oma ekspositsiooni kontseptsioonile mõne aasta pärast annab.

Meie konverentsikäigu üks maiuspalu oli Franz Kafka muuseumi külastamine, mis on või vähemalt peaks olema iga Praha külastaja nimekirjas. Muuseum on olnud avatud 2005. aastast ning selle väljapanek on püsinud tollest ajast enam-vähem sama. Mõeldes sellele, kui palju uusi tehnilisi võimalusi on tekkinud ning kuidas muuseumid on pea kahekümne aasta jooksul muutunud, oli sealne näitus endiselt rabav ja mõjus. Võiks lausa öelda, et Franz Kafka muuseum oli kunagi oma ajast pisut ees. Näituse võlu peitubki selles, et põhirõhk on pandud kirjaniku enda isikule, mis on juba iseenesest paeluv, ja kafkaliku meelelaadi tekitamisele. Nii on see endiselt igati eeskujulik kirjanikumuuseum, mis pakub nii sissejuhatust esmakordseks tutvumiseks kirjanikuga kui ka ülevaadet uute seoste ja tähenduskihtide loomiseks.
Konverentsid on ikka uute teadmiste, ideede ja tutvuste saamise kohad ning Eesti Kirjanike Muuseumite Ühingul seisab ees kohtumine, kus Prahast kaasa võetud mõtteid üksteisele jagada saaks.