EMÜ Veebiajakiri

Viimase aja olulisim muuseumide koostöökogemus oli näitus Orsay muuseumis Pariisis (Musée d’Orsay) 2018. aasta kevadel. Balti riikide 100. aastapäeva puhul eksponeeriti näitusel „Vabad hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis“ teiste seas ka Eesti kunstikogude paremikku. Näituse kuraatori Rodolphe Rapetti valik oli erakordselt mitmekülgne juba eri tehnikates teostatud tööde poolest – pastellmaalidest ja söejoonistustest paberalusel kuni temperamaalideni lõuendil. Koguhoidjatele, konservaatoritele ja näituste osakonnale oli sellise saadetise teele lähetamine suur väljakutse.

Koos kolleegidega koondasime oma parimad oskused ja teadmised, et järgida kõrgemaid nüüdisaegseid standardeid kunstiteoste pakkimisel. Pakkekastid ja transport telliti muuseumi pikaajaliselt koostööpartnerilt Plado Art Services OÜ-lt. Lahtipakkimisel Pariisis sai Eesti Kunstimuuseumis kunstiteoste pakkimiseks kasutatud meetod Prantsuse kolleegidelt kõrge hinnangu.

Vältimatult vajalikud: kuriir ja seisundipass

Kunstiteoste välismaale saatmise, seal vastuvõtmise ja eksponeerimise ning seejärel koju tagasisaatmise protsess annab selge sõnumi – ilma kuriirita ja teoste seisundipassideta ei saa seda laadi näitusetegevust korraldada.

Kuriir on vastutav muuseumitöötaja, kelle ülesanne on jälgida, et laenatud museaali või teose toimetamine teise eksponeerimispaika toimub protseduurireeglite kohaselt. Sageli on kuriiri rollis näituse kuraator, konservaator, registrar või koguhoidja. Kuriir peab olema võimeline kontrollima teose seisundit, täitma seisundipassi, vajadusel osalema nii teoste pakkimisel kui ka lahtipakkimisel.

Seisundipassi – teose seisundi kirjelduse – täidab paberikonservaator enne, kui museaal laenatakse välja teise eksponeerimispaika. Igal asutusel on kasutusel oma tüüpvorm. Eesti Kunstimuuseumi konserveerimisosakond eesotsas Hilkka Hiiopiga töötas välja oma vormi. Iga väljarändav teos saab seisundipassi, millel on ka teose foto. Seisundipassi saab täita nii elektrooniliselt kui ka käsitsi paberkandjal.

Üldjuhul reisib seisundipassi originaal koos teosega. Pärast aklimatiseerumisaega kontrollib kuriir või mõni teine vastutav muuseumitöötaja teosed üle, tuvastab transpordi käigus toimunud muutused ning kannab need seisundipassi. Sama protseduuri tuleb korrata ka võõrsil pärast näituse lõppemist ja samuti teoste kojujõudmisel. Seisundil hoitakse silma peal teoste seisukorda visuaalselt jälgides ja seisundipassi kantud informatsiooniga võrreldes.

Seisundipassi koostamine ja täitmine nõuab suurt tähelepanelikkust ja võimalikult täpset kahjustuste kirjeldamist. Kahjustus, mida paberalusel teoste puhul enim tuleks tähele panna, on deformatsioon. See on ainuke kahjustus, mis klaasitaguses keskkonnas võib tekkida, kui RH alt veab.

Mida pidada silmas eri maalitehnikate puhul?

Komplitseerituim maalitehnika on kahtlemata pastell. Seda peeneks uhmerdatud, kirgast ja peaaegu sideainevaba pigmenti hoiab paberil sisuliselt vaid hõõrdejõud.

Nii hoiustamisel, transpordil kui ka eksponeerimisel vajavad pastellmaalid erilisi tingimusi. Vibratsioonile ülitundlike teoste transpordiks pakkimisel peab jälgima kindlaid reegleid. Teosed tuleb kastidesse paigutada horisontaalasendis, ideaalijuhul on kastis igale tööle eraldi sahtlid. Teose esikülg asetatakse loomulikult ülespoole. Pastellmaalide klaaside teipimine ei ole lubatud, sest teibist tekkiva staatilise elektrilaengu tõttu irdub pastellipuru paberilt ning ladestub klaasi siseküljele. Igati arusaadav on Louvre’is kehtiv kord, kus pastelle ja puitalusmaterjalidel töid ei väljastata üldse (Pariisi Louvre’i maaliekspert, Oliver Mesnay 1996).

Akvarellid on teadaolevalt eriti valgustundlikud.

Tempera paberalusel. 2008. aastal konserveeritud Nikolai Triigi „Lennuki“ probleem oli tempera sideaine kvaliteedi muutumine ja värvikihtide omavaheliste sidemete nõrgenemine, mille tulemusel oli vähenenud adhesioon alusmaterjaliga. Visuaalse vaatluse tulemusel võib tõdeda, et teos pidas Pariisi reisi hästi vastu.

Väga komplitseerituks osutus suuremõõtmelise Kristjan Raua lõuendil temperamaali „Ohver“ pakkimine. Maal fikseeriti kasti nii, et selle esikülg jäi puutumatuks. Vastu maalingupinda miski puutuda ei tohtinud, sest teos on klaasimata. Lõuend on väga õhuke ja tempera lõuendalusega sidet ei oma. Vibratsioon on sellisele teosele kõige ohtlikum. Lõpuks jõuti ühiste arutelude tulemusel järeldusele, et kõige ohutum on nii suurt maali lõuendil transportida vertikaalselt, kitsama küljega sõidusuunas.

Meie Prantsuse kolleeg, preventiivse konserveerimise spetsialist Catherine Haviland andis meile head nõu, kuidas lõuendit tagakülje poolt toestada, et vibratsioon võimalikult vähe teost kahjustaks.

Söejoonistused. Kinnitamata söejoonistusi ei teibita samal põhjusel nagu pastellmaalegi. Kristjan Raud fikseeris enamiku oma söe- ja pliiatsijoonistustest denaturaatpiirituses lahustatud kampolist valmistatud lakiga. Aja jooksul on väga happelises keskkonnas fiksatiiv tumenenud ja paberi kvaliteet halvenenud. Meie teipisime fikseeritud Kristjan Raua teoste klaasid nende väga suure formaadi tõttu.

Klaasidest ja teipimisest

Austraalia konserveerimisosakonna juhataja Vicki Humphrey on käsitlenud küsimust[HS1] , kuidas tekib niiskus teose klaasi sisepinnale. Teose alalises eksponeerimiskohas on õhutemperatuur ja -niiskus mõlemal pool klaasi ühesugune. Kui klaasitud teos viia oluliselt kõrgema või madalama õhutemperatuuriga ruumi, võib ruumitemperatuuri järsu langemise korral klaas jahtuda kiiremini kui õhk klaasi ja kunstiteose vahel ning klaasi sisepinnale tekib kondensaat. Ajapikku, kui temperatuur ja õhuniiskus kummalgi pool klaasi ühtlustuvad, kondensaat kaob, kuid kahju teosele võib olla juba sündinud. Paber, lõuend, tagapapp jms toimivad soojusisolaatorina ja seetõttu on just klaasipind see, mis temperatuuri muutumisele esimesena reageerib. Ruumitemperatuuri järsu tõusu korral tekib kondensaat klaasi välispinnale. Otsest kahju teosele sellest küll ei ole, kuid allavalguv vesi võib kahjustada raami. Kondensaat tekib alati klaasi soojema poole peale ja väiksemate temperatuurikõikumiste korral ei pruugi seda märgatagi.

Valvas tuleb olla ka siis, kui teoseid soovitakse eksponeerida ruumi välisseintel. Sel juhul tuleb teoste taha paigaldada spetsiaalsed distantsnupud, et tekitada teose ja seina vahele ruum ning võimaldada seal õhu vaba liikumist. Vastasel korral imbub välisseina niiskus teose tagakülje kaudu originaalini.

Kõik on hästi, kui eksponeerimisruumi keskkonnatingimused, eeskätt temperatuur ja õhuniiskus on stabiilsed.

Klaasid. Kolleeg Sirje Alter on uurinud, milliseid klaase on alates Kumu avamisest Kristjan Raua teoste puhul kasutatud. Pariisi minevatel teostel eristas ta nelja klaasi liiki:

1. tavaline klaas, paksusega 3 mm;
2. 2005. aastal esmakordselt kasutusele võetud UV-kaitsekilega klaas, mille kilepool pidi kindlasti raamis sissepoole jääma. Nii klaasi esi- kui ka tagaküljel on külgvalguses õige kaldenurga all nähtav justkui reljeefne sillerdus;
3. 2005. aastal tulule tulnud Tru Vue Conservation Glass, nn muuseumiklaas. Muuseumiklaas on Kristjan Raua teose G 9044 „ Lõpmatuse ees“ kaitsekatteks olnud 2006. aastast ja klaasi siseküljele on tekkinud nn määrdumuse kiht. Selle nähtusega puutusin kokku ka Ants Laikmaa näituse „Vigala ja Capri“ jaoks vormistatud pastellmaalide seisundit kontrollides, kui selgus, et klaasi sisekülge kattis tõepoolest veidi rasvane ja määrdunud kiht. Kumus toimunud Saksa ekspressionistide näitusel märkasime sama probleemi ka mõningate Saksamaalt pärit teoste puhul. Saksa kolleegidel oli kasutusel Mirogardi klaas. Mirogardi klaas on kõrgtehnoloogiline, mittepeegelduv kvaliteetne klaas, mille pind on äärmiselt stabiilne, kergesti puhastatav ja väga kriimustuskindel. Transportimiseks ei ole seda klaasitüüpi vaja teipida;
4. 2018. aastal kasutuse võetud uudne klaasi Artglass AR 70™. Sellel klaasil on hea UV-kaitse, see on peaaegu nähtamatu, mittepeegelduv ning mingil määral ka kriimustuskindel.

Klaaside teipimine on ettevaatusabinõu, mille abil välditakse klaasi purunemist kunstiteose transportimisel ja vähendatakse klaasi purunemise mõju teose seisundile. Riskigruppi kuuluvad suureformaadilised tööd, teosed, mis on klaasitud õhukese, ebatavalise või vana klaasiga.

Korrektse teipimise puhul katavad paralleelselt jooksvad teibiribad kogu klaasitud pinna ja kokkupuute kohad kattuvad kergelt. Raami vastu ei tohiks teip puutuda, eriti tundlikud on selle suhtes vanad kullatud originaalraamid.

Sel viisil teibitud klaasilt on teibi eemaldamine kõige sujuvam. Eemaldamisel tuleks teibiriba tõmmata tagasi võimalikult väikese nurga all ehk paralleelselt klaasipinnaga. Endastmõistetavalt ei soovitata jätta teibitud klaasi määramata ajaks seisma, sest see ainult raskendaks teibi eemaldamist.

Üldjuhul tuleks kõiki teise eksponeerimispaika transporditavaid suureformaadilisi klaasitud teoseid teipida. Vältida tuleb sellise teibi kasutamist, mille liimi on klaasilt raske eemaldada. Teip tuleb valida vastavalt klaasi tüübile ja teibi eemaldamine klaasidelt peab toimuma kergelt ja sujuvalt.

Kunstimuuseumis kasutatav teip on aknaklaaside kaitseks kasutatav nn low-tack teip. Kahjuks see teip Artglass AR 70™ puhul ei sobi. Klaasipinna eritöötluse tulemusena istub teip klaasile väga tugevalt, teibi eemaldamine jätab klaasile raskesti eemaldatavad liimijäljed. Selle klaasi puhul on sobilikum Preservation Equipment Ltd klaasi kaitsev teip.

Tihtipeale diskuteeritakse klaasi teipimise vajalikkuse üle. Läksin kaasa Villu Plingi intrigeeriva ettepanekuga teha katse ja kukutada teibitud klaasiga raam. Võime öelda, et teip täitis eeskujulikult oma ülesande ja hoidis klaasikillud koos.

Ideaalne oleks transportimise ajaks asetada teostele ette Optiumi muuseumiklaas. See on kulumiskindel akrüül, millel on madala peegelduvusega, titaanil põhinev kattekiht ja hea UV-kiirguse filtreerimisvõime. Selle kaubamärgid on OptiumTM, Viratec USAs ja TruVue® Suurbritannias. Selline akrüülklaas ei deformeeru, on äärmiselt madala peegelduvusega, kirgas, laseb hästi valgust läbi ja kogub oluliselt vähem staatilist elektrilaengut. Ainukeseks miinuseks on kriimustused, mis klaasi pinnale jäävadki. Uudne akrüülklaas on kallis, kuid täidab lünga, mis oli turul akrüüli ja tavaklaasi vahel, omades mitmeid nii akrüüli kui ka tavaklaasi eeliseid.

Leedukatel on olnud võimalus kogu oma kunsti suurkuju Mikalojus Konstantinas Čiurlionise looming kaitsta Optiumi klaasiga. Seda klaasi kaustades hoiaksime teipi kokku ja turvalisus oleks tagatud.

Tavalise akrüülklaasi pind on suurema peegelduvusega kui tavaklaasi pind ja see on tema suurim puudus. Akrüül on purunemiskindel ja kaitseb teost ka UV-kiirguse eest. Kui aga teose pinnal esineb värvikihi pulbristumist või irduvat värvikihti, ei ole akrüülklaasi soovitav kasutada seal tekkiva staatilise elektrilaengu tõttu.

Kõikidel juhtudel tuleb tagada piisav vahe kunstiteose ja kaitseklaasi vahel, kasutades selleks liistu või paspartuud. Kasutatava kaitseklaasi tüüp tuleb märkida raami tagaküljele, info klaasi ja klaasi teipimise kohta teose seisundipassi.

Pakendamisest ja kastidesse asetamisest

Kuigi raamimine ja klaasimine annavad teosele esmase hädavajaliku pakendikihi, peab täiendav transpordipakend olema selline, mis kaitseb teost mis tahes erakorraliste mehaaniliste- ja keskkonnamõjude eest. Kasti kujundamisel tuleb pöörata erilist tähelepanu selle omadustele kaitsta teost keskkonnatingimuste kõikumiste, vibratsiooni, löökide, veekahjustuste ja saasteainete eest.

Väikeseid ja keskmise suurusega paberalusel töid võib pakendada transpordiks horisontaalasendis, teose esikülg ülalpool. Hapra aluse või pastellmaali puhul on see pea ainuvõimalik meetod. Mõõtmetelt sarnaseid, väikeseid ja keskmise suurusega töid võib rühmiti pakendada pealt või küljelt avatavasse kasti vertikaalselt, eksponeerimisasendis, esiküljed samas suunas.

Suured ja eriti suured klaasiga raamitud tööd pakitakse tavaliselt vertikaalselt, et vältida akrüülide paindumist ja puutumist kunstiteose vastu. Klaasitud teosed tuleb transpordi ajal asetada alati vertikaalselt, siis ei teki klaasis pinget.

Paberalusel teoste pakendamisel tuleks esmase kihina alati kasutada happevaba siidipaberit (puuvillakiust õhuke loorpaber, soovitavalt puhverdamata). Pakkimiseks sobib Tyvek 1422A, mis on keemiliselt inertne, mitteabrasiivne, vee- ja tolmukindel ning sile mittekootud polüetüleenmaterjalist kangas. Kõik pakitud teosed tuleb tähistada, iga objekt peab ka pakendatult olema identifitseeritav.

Kunstiteoste pakendamiseks kasutatavad kastid, enamasti vineerkastid, peavad olema projekteeritud nii, et nende asend oleks üheselt mõistetav. Märgistus peab näitama pakendi õiget asendit nii paigutamisel transpordivahendi sõidusuuna suhtes kui ka pakendamise ja lahtipakkimise ajal.

Teosed tuleb kastis kindlalt fikseerida. Vibratsiooni ja põrutuste vältimiseks kasutatakse polsterdusmaterjale. Suureformaadilistele teostele valmistatakse kõigile eraldi „pesad“.

Pärast pikema distantsi läbimist vajab objekt 8–48 tundi aklimatiseerumiseks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et paberalusel kunstiteoseid kahjustab transpordil kõige enam vibratsioon. Näitusesaalides on ohuteguriteks niiskustaseme ja temperatuuri kõikumine ning ebasobiv valgustugevus.

Viited:

Sünteetilised pakke- ja säilitusmaterjalid Heige Peets.

Kunstiteoste pakendamine ja transport Sille Siidirätsep.

Dokumenteerimine. Hilkka Hiiop.

Guidelines for Lending Works of Art on Paper. Print Council of America.

Freemantle, Rosie, “Glazing Over: A Review of Glazing Options for Works of Art on Paper”, The Paper Conservator, vol. 25, 2004; republished in Tate Papers, Issue 3, 1, April 2005, http://, https://www.tate.org.uk/research/publications/tate-papers/03/glazing-over-review-of-glazing-options-for-works-of-art-on-paper

Canadian Conservation Institute Caring for Collections. Causes of damage to paper objects and preventive conservation strategies.

Door to store: caring for watercolours and paintings. Vicki Humphrey, Head of Conservation at the National Museum of Australia.

Margit Pajupuu pastelliblogi https://kunstimuuseum.ekm.ee/blog/ants-laikmaa-vigala-ja-capri-eksponeeritavate-toode-ettevalmistamine-konserveerimisosakonnas/

Arhiivimaterjalide eksponeerimise juhis. International Counsil on Arcives.