// Päevateema

Klõps ja ese (digi)pildile ehk 20 aastat esemepärandi digiteerimist ERMis, projektita ja projektiga

Riina Reinvelt Eesti Rahva Muuseum
Aune Anton Eesti Rahva Muuseum
Rahvarõivaste käiste pildistamine esemepärandi digiprojekti raames. Foto: Sven Tupits

Eellugu

Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Kuigi vanades peakataloogides (selline nimetus oli kasutusel ERMis, teistes muuseumides olid inventariraamatud) lisati esemete infole füüsiline kirjeldus, leiab sealt aeg-ajalt ka esemetest tehtud joonistusi või mustvalgeid fotosid. Digitaalsed fotoaparaadid hakkasid muuseumidesse jõudma sajandivahetusel, kuid nende rakendamine esemete digiteerimiseks võttis veel aega – algeline oli nii tehnika, sellega ümberkäimise oskus kui ka arusaam, mida failidega edasi teha.

1997. aastast alates oli muuseumidel võimalus võtta kasutusele Kultuuriväärtuste Infosüsteem (KVIS). KVISiga liitunud muuseumid alustasid andmebaasis uute kogude vastuvõtmist ja tasapisi algas ka kogude retrospektiivne sisestamine, kirjeldamine ning märksõnastamine. Võib öelda, et varasemad tulme- ja inventariraamatud kolisid andmebaasi. Seoses sellega tekkis võimalus siduda objekti kirjega digitaalne kujutis objektist. KVIS oli kasutatav muuseumide sisemise töövahendina ja tal puudus n-ö veebiportaal kõigi huviliste jaoks, mistõttu esialgu ei muutunud piisavalt aktuaalseks ka kujutiste sidumine kirjetega. Küll aga toimus selles oluline muutus Muuseumide Infosüsteemi (MuIS) kasutuselevõtmisega 2008.–2010. aastal.

2002. aasta detsembris toimus Kultuuriministeeriumis vestlusring, millest võtsid osa pärandit hoidvate valdkondade esindajad (raamatukogud, muuseumid, arhiivid, raadio-televisioon). Koostati töögrupp digistrateegia koostamiseks ja sõnastati peamised küsimused. Lühidalt: mida, milleks ja mille eest digitakse? Eesmärgiks seati sõnastada põhjendatud valikud, mis oleksid strateegia aluseks. Valmis „Eesti kultuuripärandi digitaalse säilitamise riiklik strateegia 2004–2007“, millele järgnes veel mitmeid jätkudokumente. Siiski ei käivitunud digiteerimine muuseumides kergelt ja ka Riigikontrolli audit „Kultuuripärandi digiteerimine ja digitaalsena kättesaadavuse ja säilimise tagamine“ (2009) tõdes, et pärandi digiteerimisest riiklikul tasandil räägitakse palju, kuid tegusid on siiani olnud vähe. Eraldi toodi välja, et kolmemõõtmeliste esemete digiteerimist ei ole suudetud käivitada. Valmistades ette praegu kehtivat kultuuripärandi digiteerimise tegevuskava, tehti 2014. aastal muuseumides kiirküsitlus, mille vastustes peeti esemekogude digimist jätkuvalt keerukaks. Muuseumid tõid välja, et neil puudub digimiseks võimekus ja vahendid. Samuti muretseti, kas rahaliste vahendite eraldamisel õnnestub leida pädevaid teenusepakkujaid ning kuidas korraldada esemete transportimine digiteerimiskohta (murekohtadeks eelkõige purunemisoht, pakendamine ja kuupmeetrid), sest enamikus muuseumides puuduvad kohapeal sobivad ruumid digiteerimiseks. Küsitluse andmetel digiteeriti kõigi MuISiga liitunud muuseumide peale kokku aastas natuke üle 36 000 eseme.

ERMi hõbedakogu digiteerimine 2012. aastal. Hõbeda kui läikiva materjali pildistamine on keeruline, kasutada tuli valgustelki. ERM Fk 2981:3. Foto: Nele Tammeaid ERMi hõbedakogu digiteerimine 2012. aastal. Hõbeda kui läikiva materjali pildistamine on keeruline, kasutada tuli valgustelki. ERM Fk 2981:3. Foto: Nele Tammeaid

Digiteerimine ERMis

ERMis toimus sisenemine n-ö digitaalsete fotode ja esemekujutiste ajastusse 2002. aastal, mil tehti mitmed olulised otsused, mis kehtivad tänaseni. Sel aastal võeti fotokogusse vastu esimesed digitaalselt sündinud fotod ja teiseks otsustati enne vastuvõtmist digida kõik analoogkandjal laekunud fotomaterjalid, olgu nendeks siis paberfotod, klaas- ja filminegatiivid või diapositiivid.

Samuti 2002. aastal alustati esemete süstemaatilist digiteerimist. Algas ERMi kogude väljakolimine kahest Tartu kirikust (Pauluse ja Aleksandri) uutesse hoidlatesse Raadi mõisa kõrvalhoonetes ja enne pakkimist otsustati kõik esemed pildistada. Pildistamise tarvis soetati muuseumile esimene tolle aja mõistes korralik digikaamera ja KVISi näol oli olemas ka koht, kus siduda eseme kohta käiv info esemest tehtud digikujutisega. Mingis mõttes võib öelda, et digikujutiste loomine kiirendas ka museaalide sisestamist infosüsteemi, sest vastasel juhul ei oleks olnud kujutisi millegagi kokku viia.

Aasta hiljem ehk 2003. aastal võeti vastu järgmine oluline otsus – kogu uus esemeline tulme pildistatakse enne hoiustamist. Kui tulme pildistamise süsteem oli paigas, oli sealt edasi vaja suunata fookus olemasolevate esemekogude pildistamisele. Kirikus asunud esemete pildistamisega oli saadud hea kogemus ning edasi hakati liikuma esemegruppide kaupa. Valikut tehes lähtuti kahest printsiibist:

  • esemed, mis pakendati uutesse karpidesse ja neist ei saanud enam ülevaadet kapiuksi avades;
  • esemed, mille vastu oli uurijatel suur huvi ja neid korduvalt laenutades oli oht nende säilimisele.

Digiteerimine on toimunud peamiselt ERMi enda plaanilise töö raames, mis oli võimalik ainult tänu sellele, et ERMi koosseisu kuuluvad kutselised fotograafid. Vaid 2009. aastal taotleti ja saadi projektipõhine rahastus vaibakogu digiteerimiseks ja viimasel kahel aastal on ERM vedanud ja ka osalenud esemepärandi digiteerimise projektis, millest tuleb juttu artikli lõpuosas.

Kakskümmend aastat väldanud esemete digiteerimise tulemusena saame öelda, et ERMi esemekogudest on digiteeritud 85% (sisse on arvestatud ka muuseumiga liidetud Heimtali, Postimuuseumi ja Tartumaa Muuseumi esemed).

Üle-eestiline digiteerimisprojekt

Kultuuriministri 26. veebruari 2018. aasta käskkirjaga nr 37 kinnitati kultuuripärandi digiteerimise 2018–2023 tegevuskava, mille peamiseks eesmärgiks seati kriitilise massi kultuuripärandi ressursisäästlik digiteerimine, ühtne säilitamine ja avalikult kättesaadavaks tegemine. Eesti Rahva Muuseumist sai esemepärandi valdkonna alamprojekti juhtorgan. Projektijuhina alustas Triinu Siilbek ja 2021. aasta veebruarist jätkas Aune Anton.

Projekt jagunes kaheks etapiks. Esimene neist „Esemepärandi digiteerimine: riikliku, rahvusliku ja kultuuriloolise väärtusega esemed“ toimus ajavahemikul 1.07.2019 kuni 20.06.2021. Osales 15 muuseumi (Eesti Vabaõhumuuseum, Saaremaa Muuseum, Pärnu Muuseum, Rannarootsi Muuseum, Virumaa Muuseum, SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, Tallinna Linnamuuseum, Tartu Linnamuuseum, Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseum, Viljandi Muuseum, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum, Valga Muuseum ja Eesti Rahva Muuseum).

ERMi lipukogu digiteerimine 2014. aastal. Tekstiili konserveerimise laborisse rajati ajutine fotostuudio, distantsi saavutamiseks kasutati ehitustellinguid. Foto: Anu Ansu ERMi lipukogu digiteerimine 2014. aastal. Tekstiili konserveerimise laborisse rajati ajutine fotostuudio, distantsi saavutamiseks kasutati ehitustellinguid. Foto: Anu Ansu

Teine osa „Esemepärandi digiteerimine: riikliku, rahvusliku ja kultuuriloolise väärtusega esemed“ praegu käib ja lõpeb 30. juunil 2023. Osaleb juba 20 muuseumi (Eesti Rahva Muuseum, Harjumaa Muuseum, Tartu Ülikooli Muuseum, Tartu Linnamuuseum, SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, Rannarootsi Muuseum, Tallinna Linnamuuseum, Tallinna Kirjanduskeskus, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Eesti Kunstimuuseum, Pärnu Muuseum, SA Virumaa muuseumid, Eesti Meremuuseum, Eesti Kunstiakadeemia Muuseum, Mahtra Talurahvamuuseum, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Rannarahva Muuseum, Saaremaa Muuseum, Viljandi Muuseum ja Võrumaa Muuseum).

Mõlema projekti maksumuseks kujunes à 499 248 eurot, mida rahastas Euroopa Regionaalarengu Fond ning kahe etapi peale kokku digiteeritakse 52 874 museaali 25 muuseumist.

Töö teostamiseks korraldati riigihange, mille mõlemal korral võitis OÜ Ratus koos kaaspakkuja OÜ Sven T-ga. Tehnilistes nõuetes oli kirjas, et digiteeritakse maksimaalse resolutsiooniga ja luuakse originaalfail RAW-formaadis. Väljatrükitav resolutsioon 300 ppi-d ja lühem serv 3900 px. Digiteerimine on toimunud nii Tartus ERMis üles seatud ajutises stuudios, Tallinnas Sven T stuudios kui ka sobiva digiteerimisruumi välja pakkunud muuseumides kohapeal.

Mõlema projekti käigus on väga palju üles võetud mitmesuguseid tekstiilesemeid. Teises projektis lisandub ka hulgaliselt nõusid, söögiriistu ja märke-medaleid.

Tööde algus läks pisut üle kivide ja kändude, sest nii muuseumidel kui ka teenusepakkujal puudus varasem kogemus. Eelkõige valmistas probleeme failinimede moodustamine. Kuid aja jooksul said ka need asjad toimima. Alguses esines probleeme failide kvaliteediga, kuid seegi paranes koos kogemuste kasvuga.

Milline on digiprojektist saadud kasu?

Hulk museaale saab MuISi kvaliteetsed kujutised ja nii muutuvad need objektid kasutaja jaoks palju apetiitsemaks, leides sagedamini tee trükistesse ja uurimistöödesse. Muuseumidel endil oleks sellisel tasemel kujutiste loomiseks kulunud palju rohkem aega ja raha. Ka museaalid ise tunnevad ennast paremini. Neid ei pea enam nii tihti uudistajate tarbeks hoidlast välja tooma. Kuna suurem osa esemepärandist ei kuulu autorikaitse alla, saab igaüks kodus suure resolutsiooniga kujutisi alla laadida ja peensusteni uurida.

Kas aastakümnete pärast on tarvis kõik uuesti üle pildistada, sest uued tehnilised arengud ei toeta enam praegusi tehnilisi parameetreid? Ei tea, kuid loodame parimat. Kindlasti on esmase digiteerimisega suurendatud kogude avatust, parandatud teabe kättesaadavust, museaalide säilivust ja tagatud kasutajatele igakülgne juurdepääs ühisele kultuurivarale, mis aitab kaasa kultuuripärandil põhineva loovuse ja teadmise kasvule.

Viited