EMÜ Veebiajakiri

Empiirilised andmed on kogutud 2020. aasta suvel uuringuga, mille Muinsuskaitseamet tellis Tartu Ülikooli etnoloogidelt (Ene Kõresaar, Jana Reidla, Kirsti Jõesalu). Uuring materiaalse etnograafiapärandi kogumisest, kasutamisest ja säilitamisest Eesti muuseumides pidi kasutusse tooma andmeid, mis oleks abiks riikliku kogumispoliitika kujundamisel ja üle-eestilise pärandihoidla ettevalmistustöödes. Uuringu käigus intervjueerisime 20 riigi haldusala muuseumi peavarahoidjaid ja teisi kogude asjatundjaid. Valimisse ei kuulunud kunstimuuseumid, linnamuuseumid ja loodusmuuseumid, kuna fookuses olid etnograafiakogud. Neist intervjuudest on saadud praktikute vaade artikli keskmes olevale teemale. Uuringu aruanne (Kõresaar jt 2021) sai üle 500 lehekülje pikk ja nii uuring kui ka selle kokkuvõte ¹ on leitavad Muinsuskaitseameti kodulehelt. Lisaks kasutan artiklis Tartu Ülikooli etnoloogide aastatel 2021–2025 kestva ja Eesti Teadusagentuuri toetatud projekti MNEMUS ehk „Mäletamise paljusus Balti ajaloomuuseumides: Praktikad ja väljakutsed“ (PRG 1097) andmeid nii ankeetküsitlusest kui ka intervjuudest.

Taustalugu

Pärandiasjatundjad Kurmo Konsa ja Kaie Jeeser tegid 2019. aastal ilmunud Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatus ülevaate pärandi mõiste laienemisest ja kasvanud töömahust seoses vajadusega pärandit säilitada ja kirjeldada. Nad sõnastasid seal tänaste muuseumikogude peamise probleemi ja vastuolu: „Järjest keerulisemaks muutuvad küsimused, mida koguda ja mida kõrvale jätta. Ühelt poolt mõjutab muuseume surve kajastada maailma ja kultuuri aina põhjalikumalt, teisalt jällegi majanduslik ja laiem halduskeskkond“ (Konsa ja Jeeser 2019: 148). Samast problemaatikast teen minagi sissejuhatuseks lühikese kokkuvõtte.

Praegusel ajal mõjutavad kogumispraktikat maailmas kaks vastandlikku suunda: ühel pool on vajadus kogude kasvu ohjeldada, teisel pool soov jäädvustada pärandit palju mitmekülgsemalt, kui seda on tehtud varem.

Muuseumisektoris hakati kogude piiramatu kasvu jätkusuutmatusele viitama 15–20 aasta eest, aga paradigmamuutus on alles käsil. Briti museoloog Nick Merriman väitis juba aastal 2008, et muuseumid käituvad mittejätkusuutlike institutsioonidena, kui „laiendavad kogusid viisil, mis suurendab tulevaste põlvede halduskoormust“ (Merriman 2008: 3). Kümme aastat hiljem nentis Euroopa muuseumide väljaarvamispoliitikaid uurinud Hollandi museoloog Dieuwertje Wijsmuller (2018: 15): „Idee sellest, et pidev kogumise jätkumine toob kaasa haldamatud kogud, on realiseerunud. Kollektsioonid on muutunud korraliku konserveerimise jaoks haldamatuks nii suuruselt, arvult kui ka kuludelt.“

Probleem on välja selgitatud: lõputu kasv pole võimalik ainuüksi suureneva halduskoormuse tõttu. Tasapisi on muuseumiuurijad esitanud mõtteid vajadusest revideerida kogumisse ja kogudesse suhtumise filosoofiat. Mõtlemise nihe peaks seisnema selles, et praegused muuseumitöötajad ei peaks suhtuma kriitikavabalt eelkäijate kogumisotsustesse, vaid võtma endale õiguse teha väljaarvamise otsuseid (Merriman 2008: 3). Teadvustatakse, et taoline ümberhindamine tähendab suurt sisulist tööd kuraatoritele. Siit on näha, et vahepeal marginaalsemaks muutunud teadur-kuraatori amet saaks mõtteviisi muutusega juurde uut kaalu. Üks mõtteviisi muutmise suundi tähendab ka loobumist „igavese säilitamise“ võimalikkuse paradigmast. Selle asemel soovitatakse mõista muuseumiobjekte elu loomuliku osana, millel on elu ja surma tsüklid, nagu kõigel muul siin maailmas (Morgan, Macdonald 2020: 61).

Jennie Morgan ja Sharon Macdonald (2020: 59) pakuvad tänapäevase muuseumikogumise ümbermõtestamiseks välja kasvu vähendamise (ingl de-growing) idee. See sisaldab kogude põhjalikku analüüsi, sellest lähtuvalt ka väljaarvamisotsuste tegemist ning mõtteviisis vabanemist pideva kasvuvajaduse survest. Kuna ka laiemas plaanis liigub ühiskondlik mõtteviis jätkusuutliku arengu poole, kus kasvu ei käsitleta vältimatult positiivse nähtusena, siis liiguks muuseumikogude kasvu piiramine jätkusuutliku mõtteviisiga samal lainel (Morgan, Macdonald 2020: 66). Kogudest väljaarvamisega ei pea asjade elu veel lõppema, alternatiivideks on ümberjagamine, uuskasutuse leidmine, ümbertöötlemine jms (ingl redistribute, re-use, recycle) (samas: 61). Sellele, et üksnes digiobjektidele üle minna, on Suurbritannias intervjueeritud muuseumipraktikud üldiselt vastu. Vastuargumentidena tuuakse nii asjaolu, et digitaalne vorm „ei suuda tabada „päris asja“ käegakatsutavaid ja multisensoorseid omadusi“, kui ka digitaalsüsteemide võimalikud rikked tulevikus (samas: 63).

Teisest suunast mõjutavad aga kogumist muud nüüdisaegsed museoloogilised vaated. Isegi kui tänapäeval on hakatud loobuma esemete tüpoloogilise ja paikkondliku esindatuse ambitsioonist, n-ö lünkade täitmisest, ei ole endiselt lihtne teha valikuid, sest asemele on tulnud uued ideaalid. Selle kohaselt on tuleviku jaoks vaja säilitada võimalikult palju materjali, mis esindab ühiskondlikku mitmekesisust, arvestades erinevaid subkultuure, sotsiaalseid ja muid gruppe, nii esemeid kui lugusid (Macdonald, Morgan 2020).

Kuraatorid, kes kogudega tegelevad, on eelkirjeldatu juurde toonud otsustamise probleeme selle üle, milliseid esemeid koguda. Kuna „lugu on tähtis“, kas siis koguda vaid lugudega asju ja kui, siis missuguste lugudega asju? Kes teab, milliseid lugusid tulevikus tahetakse rääkida? Kuraatorid kahtlevad ka oma pädevuses selliseid tulevikku suunatud otsuseid teha (Macdonald, Morgan 2020: 36). Hirm, et mingi osa marginaliseeritud gruppidest või lugudest jääb tähele panemata, toob kaasa veelgi suurema kogumise (Macdonald, Morgan 2020: 37). Uuem trend, kui kuraatorid on loobunud valiku tegemise autoriteedist ja käsitlevad end vahendajana, annavad otsustamise huvitatud gruppide esindajatele, on samuti toonud kaasa kogumise kasvu (samas: 39).

Lisaks kogude haldamise jätkusuutlikkuse küsimusele ja esemete kaudu mitmekülgsete lugude jäädvustamise ambitsioonile on 2000. aastatest aktuaalsemaks muutunud kogude kasutatavuse idee. Sellele on konservatiivsemaid ja radikaalsemaid lähenemisi. Konservatiivsemas praktikas tehakse muuseumihariduse ja näituste tarvis kasutuskoopiaid ning toetutakse abikogudele (Reidla, Kõresaar 2023). Rootsi museoloog Kerstin Smeds esindab radikaalsemat lähenemist ja peab kõige olulisemaks kaasava muuseumi võtteks „päris esemete“ käega katsumise lubamist (2016: 106-109). Ta nendib, et rääkides kaasloovast (ingl co-creating) ja suhtlevast (ingl dialogic) muuseumist, on seni olnud edulugude keskmes kaasaegsetele tehnoloogiatele panustamine, aga see pole Smedsi (2016: 109) sõnul kogude tegelik kasutamine. Smeds (2016: 111) suhtub kriitiliselt nii muuseumide „ülepaisutatud usku tehnoloogia mõjusse näitustel“ kui ka „igavese säilitamise“ paradigmasse. Ta väidab, et pole sugugi kindel, et tuleviku põlvkondi just need asjad huvitavad, mida praegu iga hinna eest säilitada püütakse (Smeds 2016: 113). Seega soovitab tema lasta kogudes olevaid esemeid vabalt katsuda ja lähedalt uurida, isegi kasutada.

Eelnevast on näha, kuidas säilitamise ja stabiilsuse ning kasutamise ja revideerimise hoovused muuseumimaastikul omavahel põrkuvad. Paratamatult mõjutab sama ka Eesti muuseumielu.

Eesti muuseumipoliitika vaade

Eestis on muuseumid nüüd juba üle kümne aasta kogumistegevuse sidunud kirjapandud kogumispõhimõtetega. See on Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitseameti sisse viidud poliitika. Kui 2013. aastal võeti Eestis vastu uus muuseumiseadus, siis sellega muutus kogumispõhimõtete koostamine ja järgimine kohustuslikuks neile muuseumidele, kes on esindatud riiklikus muuseumide infosüsteemis. Muuseumid on koostanud kogumispoliitika dokumendid, järgides Kultuuriministeeriumi juhendit. Juhendist lähtuvalt peavad muuseumid piiritlema kogumispiirkonda ja temaatikat, sõnastama argumendid kogumise ja vastuvõtmisest keeldumise otsuste tegemiseks ning kirjeldama muuseumikogu (ja alakogude) hetkeseisu ja täiendamisvajadust.

Muuseumikogu hetkeseisu ja täiendamisvajaduse kirjeldamise osa on muuseumid käsitlenud väga erineval tasemel – võib kohata nii pealiskaudseid ja lühikesi kirjeldusi kui ka süvitsi minevamaid kogude sisulisi analüüse. Kogumistöö suunad sõltuvad muuseumi strateegilisest arengukavast ja muuseumi profiilist. Mõne muuseumi puhul toodi intervjuudes välja, et ka muuseumi nõukogu on kogumissuundade kohta sisulisi soovitusi andnud.

Kogumispoliitika roll praktikas

Praktikas on saanud tavapäraseks, et kogumispõhimõtetele toetuvad muuseumid nii vastuvõtu- kui ka keeldumisotsuseid tehes. Seega järgivad muuseumid kogumisel piirkondlikkuse ja temaatilisuse põhimõtet, ning lisaks eseme seisukorra, väärtuslikkuse ja andmetega varustatuse kriteeriume. Need kriteeriumid on kogumispõhimõtetes kõigil suhteliselt sarnased.

Intervjuude põhjal saab väita, et kogumispoliitika dokument on varahoidjale abivahend just selleks, et keeldumisotsuseid põhjendada. Intervjuudest jäi mulje, et keelduda tuleb sageli, ja keeldumine on emotsionaalselt mõnevõrra keeruline, aga kogumispoliitika dokument on toeks. Mida kitsam on muuseumi spetsiifika, seda kergem on ära öelda ja teha valikuid.

Kogumise üle otsustamine

Praktikas on otsustamise juhtumid subjektiivsemad, kui poliitikas ette kirjutatud. Teatud subjektiivsus on kogumisel paratamatu, sest kuna kõike ei saa koguda, tuleb teha valikuid. Ja paratamatult mõjutab valiku tegemist ka see, kas mingi ese tekitab kogujas emotsioone või isiklikke mälestusi.

Objektiivsuse suurendamiseks on varahoidjad seadnud enda jaoks mõttelisi otsustamise kriteeriume. Näiteks, kuna tänapäeval on esemega kaasnev info või lugu aina olulisem, siis piiripealse juhtumi puhul otsustatakse legendi täielikkuse põhjal. Samuti on otsustav kriteerium eseme kasutamisvõimalus – kas seda on kohe vaja mõne näituse jaoks.

Intervjuudes nimetati, et kogenud varahoidja tunneb nii piirkonniti kui esemeliigiti oma kogu ega võta kogumispoliitika dokumenti kuigi tihti lahti. Ta teab peast, mida on ja mida pole juurde vaja, ja oskab ära hoida liiga sarnaste esemete jõudmist kogudesse. Lisaks sellele, et pikaaegse varahoidja mälu võib toimida kiiremini kui võhiku otsing digiandmebaasist, aitavad kogemus ja mälu kaasa andmebaasist esemete leidmisele.

Kui varem pidi komisjon kogunema vaid ostuotsuste tegemiseks, siis 2013. aastast peab kogude täiendamise komisjoni otsuseid tegema kõigi kogusse võetavate asjade kohta. Komisjoni rolli suurendamine hakkas peavarahoidjalt nõudma täpsemat põhjendamist, miks mingit eset on vaja kogusse võtta. Seda on tunnetatud ka kogumise piiramise abinõuna. Sellega seotud muudatust tunnetasid tugevamalt just suuremate muuseumide peavarahoidjad, kes varem olid otsustamisel iseseisvamad. Väiksemas muuseumis toimus otsuste tegemine ka varem pigem kolleegidega ühiselt arutades.

Aktiivne ja passiivne kogumine

Teatavasti saab kogumist jagada aktiivseks ja passiivseks. Passiivsena mõistetakse seda, kui muuseum reageerib väljastpoolt tulnud pakkumisele ning aktiivse kogumisena mõistetakse välitöid, avalike kogumisüleskutsete tegemist, aga ka kitsamate võrgustike kasutamist vajalike asjade leidmiseks.

Aktiivset kogumist peetakse justkui positiivsemaks nähtuseks kui passiivset. Siiski, ka passiivne kogumine ei tähenda, et muuseumil puudub aktiivse rolli võimalus. Otsustamisvabadus on aktiivse ja passiivse kogumise puhul samasugune. Just passiivse kogumise juures on peavarahoidja roll olla filter vahel, enne kui pakkumine jõuab vastava komisjoni ette. Kuigi inimesed teevad muuseumidele pakkumisi järjepidevalt, rõhutasid mitmed peavarahoidjad, et passiivne kogumine ei ole iseenesest prioriteet. Intervjuudest võis aru saada, et passiivsel kogumisel on muuseumitöötajate endi jaoks negatiivne varjund ja nii suhtuti enesekriitiliselt passiivse kogumise ülekaalukusse võrreldes aktiivsega.

Aktiivset, sihipärast kogumist rakendatakse eeskätt konkreetsete näituste jaoks. Seda tehakse pärast seda, kui on uuritud, mida saab näitusele panna enda kogudest, mida saab laenata teistest muuseumidest. Inimestelt võetakse asju näitusele esialgu laenuks, hiljem võib-olla lepitakse kokku ka nende muuseumikogusse võtmine. Näitusetegemise suurt mõju kogumistöö praktikale ilmestab asjaolu, et aktiivset kogumist ei tunnetatud vajalikuna neis muuseumides, kus viimasel ajal ise esemenäitusi ei tehta, vaid majutatakse teiste tehtud näitusi või tehakse ise stendinäitusi.

Väiksemad piirkondlikud muuseumid pigem ei soovi asju niisama igaks juhuks koguda, kuna hoidlates on vähe ruumi ja põhitähelepanu on näituse interjööril. Sellega seoses on üks argument eseme vastuvõtuotsuse tegemisel see, et ese leiaks kohe praktilist kasutamist näitusel.

Mis demotiveerib aktiivset kogumist?

Aktiivse kogumise vastu tuli intervjuudest välja mitmeid argumente.

1. Pidev pakkumine. Koguma pole vaja minna sellepärast, et inimesed toovad ja pakuvad muuseumile erinevaid materjale regulaarselt ja palju.
2. Ruumipuudus hoidlates. Lisaks aktiivse kogumise motivatsiooni vähendamisele mõjutab ruumipuudus esemete valikut nende suuruse järgi. See tähendab, et eelistatakse väiksemaid asju, samuti fotosid ja digimaterjale.
3. Töötajate vähesus. Sageli pole pakutava läbitöötamiseks piisavalt või sobivat tööjõudu. Seetõttu on muuseumid teadlikult aktiivsust kogumisega seoses vähendatud.
4. Muud prioriteedid. Kui kogude töötajad on pühendunud olemasolevate kogude korrastamisele ja andmete sisestamisele MUISi, siis on juurde kogumist teadlikult tagasi hoitud.
5. Kampaaniad ei anna soovitud tulemust. Leitakse, et kampaaniate kaudu kogudes tuuakse asju liiga huupi või ei reageerita üldse. Avalikke üleskutseid tehes võib muuseumi tabada esemete (sh mittevajaliku rämpsu) uputus. Laiale auditooriumile mõeldud ja väga üldise üleskutse asemel peetakse tõhusamaks pöörduda otse konkreetsete inimeste poole, kellel arvatakse vastavaid materjale olevat.

Inimeste soov oma asju anda konkreetsesse muuseumi

Inimeste tahet anda oma asju just sellesse muuseumi rõhutas Eestis mitu peavarahoidjat. Sellest aspektist võivad muuseumi kogumispoliitiline profiil ja eseme pakkuja soov vastuollu minna. Positiivsena nähakse inimeste pöördumises sidet ja suhtlemist kohaliku kogukonnaga, seda just regionaalsetes ja väikestes muuseumides. Muuseum loeb taolisest käitumisest välja, et kohapealne muuseum on kohalikele oluline. Asjade vastuvõtmise kaudu täidetakse muuseumis oma piirkonna inimestega heade suhete hoidmise missiooni. Kohalikule kogukonnale ei taheta rohkete keeldumistega jätta sõnumit, mis ütleks, et „teie asjad ei ole meile olulised, teie ise ei ole meile oluline“.

Kuidas on lood kogumise piiramise ja kogudest väljaarvamisega?

Eesti puhul täheldasime 2020.–2021. aastal tehtud uuringus (Kõresaar jt 2021), et kogumise kvantiteeti on Eestis viimasel kümnendil teadlikult vähendatud. Seda mõjutasid kogumispoliitikaga seatud täpsemad profiilid kogutavale materjalile, aga kaudsete teguritena ka raha- ja ruumipuudus ning kogudega töötavate kuraatorite vähesus. Kogude kasvu pidurdamise alast teadlikkust näitab, et praegu teevad muuseumid pigem tiheda eelvaliku ja arvelevõttu kaalutakse põhjalikult.

Väljaarvamisotsuste tegemine on iga muuseumi pädevuses. Poliitika poole pealt on väljaarvamise tingimusi n-ö lihtsamaks tehtud. Muuseumiseaduses on ette nähtud hulk sisulisi põhjusi, mis võimaldavad museaali kogust välja arvata. Põhjuseks ei pea olema üksnes hävimine või kaotsiminek, arvesse saaks võtta ka sisulise väärtuslikkuse kriteeriume. Praktikas toimub harva museaali väljaarvamist muudel põhjustel kui hävimine, ülimalt kahjustunud olek ja kaotsiminek. Väljaarvamise teemasse suhtumine jagunes intervjuudes kaheks – ettevaatlik (ainult siis, kui ese on hävinud/kadunud) ja ratsionaalne (põhjaliku analüüsi tagajärjel).

Ettevaatlikku suhtumist iseloomustab ebakindlus just väärtuslikkuse hindamist nõudvate otsuste tegemiseks. Vähem toodi põhjuseks asjaajamise keerulisust. Peljatakse kahtluse alla seada varasemate muuseumitöötajate otsuseid, kuna end ei peeta nii pädevaks ja arvatakse, et eelkäijatel on oma valiku tegemiseks olnud head põhjused. Samuti ei omata sel juhul head analüütilist ülevaadet olemasolevast kogust.

Kogude analüüs ja väljaarvamine käsikäes

Muuseumid muidugi teadvustavad, et väljaarvamisele peab eelnema nii kogu üldise koosseisu kui ka konkreetse eseme põhjalik analüüs. Intervjuude tegemise ajal mitu muuseumi juba analüüsisid või plaanisid analüüsida inventuuride käigus kogusid ka potentsiaalse väljaarvamise seisukohast, eesmärgiga tõsta kogude kvaliteeti.

Ratsionaalse lähenemisega varahoidjaid nimetasid väljaarvamist kogude töö loomulikuks osaks, kuna säilitamine nõuab ressursse, mis pole piiramatud. Seda suhtumist ilmestab järgmine tsitaat: „Kui ma olen võimeline ja pädev uusi asju vastu võtma, siis ma olen võimeline ka mingi aja tagant neid ümber hindama.“ Positiivsena nimetati viimasel ajal loodud tingimusi, mis võimaldavad museaale kergemini välja arvata. Samuti toodi välja, et väljaarvamine on muuseumidele olnud justkui tabuteema, millega tegelemist kardetakse, ja et sellist suhtumist võiks muuta.

Üks kriitilise ülevaatamise vajaduse põhjus on nõukogudeaegne ülekogumine, mil pakutu võeti vastu kriitilise lähenemiseta ja mille tulemusel leidub kogudes palju sarnaseid asju ja ka ülinapi infoga varustatud asju. Lisaks sellele, et intervjuudes räägiti n-ö suvalistest asjadest kogudes, toodi näide ka sellest, et ekspositsiooni jaoks on 1990ndatel ostetud käsitööesemete koopiaid, mis pole õigest materjalist ega päris õigesti tehtud. Kogenud muuseumitöötajad leidsid, et hinnangut sellele, mis on kogutud õigesti, mis valesti, saabki anda tagantjärele, aastakümnete pärast. Toodi näiteid, kuidas ka omal ajal ei pruukinud koguhoidjad mingil teemal kõige paremad asjatundjad olla ja võtsid mingit tüüpi asju vastu valimatult palju.

Toodi näide sellest, et peavarahoidja arvestab võimaliku väljaarvamisega ka siis, kui ta uute esemete vastuvõttu kaalub: kui pakutav asi on paremas seisundis kui samasugune varem kogudes olnud tööstuskaup, siis võib selle vastu võtta ja halvemas seisundis asja kogudest välja arvata. Taoline võimalus puudutab just vabrikutoodangut, mitte käsitööd.

Kogusid saab vähendada ka struktuursete muudatustega. Näiteks on varem esemekogus arvel olnud raamatukogu raamatud arvatud esemekogust välja. Vähemalt ühes muuseumis on lõpetatud muuseumi igapäevase tegevusega seotud materjalide arvelevõtmine (nt koosolekute helisalvestised, meened või tänukirjad).

Praegu on tööpõld ilmselt lai sellepärast, et kogude analüüsi ja väljaarvamisega ei ole aastakümneid tegeletud. Nagu intervjuud näitasid, on koguhoidjad tegelikult juba mõelnud sellele, mis oleks potentsiaalsed väljaarvamise objektid, aga tundub, et tegutsemiseks oodatakse väikest müksu või ühist arutelu väljaarvamise teemal.

Abikogud

Abikogude tähtsuse suurenemisest muuseumitöö praktikas kirjutasime Ene Kõresaarega 2023. aastal artikli, milles arutlesime, kuidas abikogud on poliitikas vähe reguleeritud ala ja praktikas tänuväärne võimalus (Reidla, Kõresaar 2023). Abikogudele kehtivad võrreldes „ametliku“ põhikoguga leebemad reeglid. Abikogu võimaldab näiteks haridusprogrammidega ja vabaõhumuuseumide interjööri sisustamisega seotud eesmärkide täitmist, aga ka arvelevõtmise otsuse edasilükkamist. Viimane tähendab, et võtmaks aega eseme väärtuslikkuse hindamiseks, ei võeta esemeid kohe põhikogusse arvele, vaid paigutatakse algul abikogusse n-ö settima.

Esemete abikogusse panemisega saab vähendada nende dokumenteerimisega kaasnevat töökoormust ja ka hoiustamistingimused ei ole reglementeeritud. Samas on abikogu esemete kasutamine ekspositsioonis ja haridusprogrammides tunduvalt vabam ja muretum. Selle kohta on väga hea näide Eesti Vabaõhumuuseumi kolhoosimaja ekspositsioon, mis külastajatele täielikku sisseelamist võimaldab (vt ka Kannike 2021).

Kokkuvõtteks

Üks väheseid muuseumipoliitilisi regulatsioone – kogumispoliitika sisseseadmine – on osutunud mõjukas tegur muuseumitöö praktikas. See on olnud hea meede kogude kasvu pidurdamiseks. Muuseumid on suunatud omavahelisse suhtlusesse kogude teemal. Praktikast on näha, et päris suurt rolli mängivad ka näitused kogumistöö käivitajatena ja seda on poliitikates vähe puudutatud.

Paradoks ilmneb seoses pädeva tööjõuga. Ühest küljest ajendab pädeva tööjõu puudumine kogumist vähendama. Teisest küljest pidurdab tööjõu vähesus kogude analüüsimist ja teadlikke väljaarvamisotsuseid. Kui muuseumipoliitikas hakatakse tähtsustama sügavamat kogude analüüsimist, kasvab vajadus kogusid tundvate teadur-kuraatorite järele.

MUIS ja kogumispoliitikad on olnud kogumistegevuse fookuses üle kümne aasta ja väga suur töö on ära tehtud. Kogude arendamine vajaks astumist järgmisele tasandile: olemasoleva dokumenteerimisest selle analüüsimisele. Samuti on ilmne, et muusemitöötajad vajavad arutelusid kogumise ja väljaarvamise teemal.

Kasutatud kirjandus

Konsa, Kurmo; Kaie Jeeser. 2019. Muuseumid ja pärand: inimesekeskse pärandihalduse poole. – Muuseumid tänapäeval: väljakutsed ja võimalused. Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat 62, toim Pille Runnel ja Agnes Aljas. Tartu, ERM., 145-164.

Kannike, Anu. 2021. Elu võimalikkusest kolhoosimajas. – Sirp. 8.10. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/elu-voimalikkusest-kolhoosimajas/

Kõresaar, Ene; Jana Reidla; Kirsti Jõesalu; Hiljar Tammela. 2021. Eesti materiaalse etnograafiapärandi kogumine, kasutamine ja säilitamine Eesti muuseumides. Tartu: Tartu Ülikool. https://www.muinsuskaitseamet.ee/sites/default/files/documents/2024-02/Eesti%20materiaalse%20etnograafiap%C3%A4randi%20kogumine%2C%20kasutamine%20ja%20s%C3%A4ilitamine%20Eesti%20muuseumides.%20Uuringu%20aruanne.pdf

Morgan, Jennie; Sharon Macdonald. 2020. De-growing museum collections for new heritage futures. – International Journal of Heritage Studies, 26 (1), 56-70, https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/13527258.2018.1530289 (10.10.23)

Macdonald, Sharon; Jennie Morgan. 2020. What not to collect? Post-connoisseurial dystopia and the profusion of things. – Curatopia. Museums and the Future of Curatorship, edited by Philipp Schorch and Conal McCarthy. Manchester: Manchester University Press, 29-43.

Merriman, Nick. 2008. Museum collections and sustainability. – Cultural Trends, 17 (1), 3-21, https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/09548960801920278

Reidla, Jana; Ene Kõresaar. 2023. Auxiliary collections as active collections: the case of Estonia. – International Journal of Heritage Studies,  29 (12), 1391–1403. https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/13527258.2023.2263752

Smeds, Kerstin. 2016. Here Comes Everybody! The Visitor Business in Museums in Light of Existential Philosophy. In: Visiting the Visitor: An Enquiry Into the Visitor Business in Museums, edited by Ann Davis, and Kerstin Smeds. Transcript Verlag, Bielefeld, 105–126.

Wijsmuller, Dieuwertje. 2018. Deaccessioning & disposal in Europe 2008-2017. Creative Culture Consultancy. https://www.museumsanddeaccessioning.com/wp-content/uploads/Deaccessioning-disposal-Europe-2008-2017-D.-Wijsmuller.pdf