Tiina-Mall Kreem ja Hilkka Hiiop: Kolm pilti, kolm lugu, kolm aega ja palju koostööd
28. septembril 2018 taasavati EÜSi majas pidulikult Aleksander Bergmani eesti rahva ajaloo tähtsündmuste ainetel maalitud pannoo. Pannoo ajaloost ning pikaajalist konserveerimis ja rekonstrueerimisprotsessi saatnud koostööst annavad ülevaate Tiina-Mall Kreem ja Hilkka Hiiop.
Eesti Vabariigi aeg: 3 pilti × 3 lugu
Kaheksakümmend aastat tagasi, 9. oktoobril 1938, avati Tartus Eesti Üliõpilaste Seltsi majas, kus 1906. aastal oli toimunud esimene eesti kunsti näitus, pidulikult esimene eesti kunstniku maalitud seinapannoo. Vilistlaste tellitud ja Aleksander Bergmani (1940. sügisest Vardi) maalitud pannoo kujutas kolme tähtsamat hetke EÜSi, aga ka eesti rahva ajaloos: 1) esimese põlve eesti haritlaste koondumist 1870–1872 rahvuseepose ümber, millest kasvas mh välja EÜS (maal „Kalevipoja õhtud“); 2) algul seltsi, hiljem Eesti lipuks saanud trikoloori õnnistamist 1884. aastal („Lipu õnnistamine“) ning 3) seltsi liikmete in corpore Vabadussõtta minekut Eesti Vabariigi nimel („Vabadussõtta minek“).
Nõukogude aeg: 3 pilti × 3 lugu
Pärast 1940. aasta kommunistlikku riigipööret võeti alles kahe aasta eest valminud pannoo seinalt maha, rulliti kokku ning viidi esialgu hoiule ühe vilistlase korterisse, hiljem koos muu EÜSi vallasvaraga Eesti Rahva Muuseumisse.
Millal ja kes pannoo lipu õnnistamist ja Vabadussõtta minekut kujutava pildi tükkideks lõikas, pole teada. Küll aga on ilmne põhjus, miks seda tehti: liiga selged olid neil viited Eesti riigile, mida nüüd taheti eesti rahva mälust kustutada. Kolmest maalist jäi alles vaid üks – „Kalevipoja õhtud“, millel polnud rahvuslippe, aga oli eepos, mille levikut nõukogude võim (oma tagamõttega) soosis.
1950. aastatel alanud muuseumide reorganiseerimise käigus jõudsid Eesti Rahva Muuseumist pannoo säilinud osad – „Kalevipoja õhtud“ ning kaks tükki maalist „Lipu õnnistamine“ ja üks tükk maalist „Vabadussõtta minek“ – Eesti Kunstimuuseumi. Arvele võeti need, siis juba pilte ja neil kujutatud sündmusi õigete nimedega nimetades, küll alles poliitilise sula ajal ehk 1960. aastatel. Pannoo restaureerimist, ammugi eksponeerimist mõistagi ette ei võetud.
Taastatud vabariigi aeg: 3 pilti × 3 lugu
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist tagastati pannoo säilinud tükid EÜSile koos muude kunstimuuseumisse jõudnud varadega. EÜSi Tartu majas aga jäid need aastateks pööningule paremaid aegu ootama.
Fööniksina tuhast tõusis pannoo järk-järgult: esimest korda tutvustati pannood ja selle lugu laiemale avalikkusele Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud sinimustvalge-teemalisel kunstinäitusel Tartus–Narvas–Tallinnas (2008, kuraator Ellu Maar); seejärel ilmus see EÜSi kunstikogu kataloogis (2014, koostajad Reet Mark ja Mikk Pärdi); edasi jõudis pannoo esimene, nüüd juba restaureeritud osa – „Kalevipoja õhtud“ – Eesti Rahva Muuseumi uue maja avanäitusele „Rahvusromantism ajaloo haardes“ (2016, kuraator Reet Mark) ning siis tervikuna rekonstrueeritult Kumu kunstimuuseumi näitusele „Ajalugu pildis – pilt ajaloos“ (2018, kuraatorid Linda Kaljundi ja allakirjutanu).
Pärast Kumu näitust viidi Eesti Kunstiakadeemias prof Hilkka Hiiopi juhtimisel rekonstrueeritud pannoo tagasi oma ajaloolisse koju, EÜSi majja, ning taasavati pidulikult 28. septembril 2018. Samal ajal esitleti raamatut „Suur pilt. Eesti Üliõpilaste Seltsi pannoo 1938–2018“ (autorid Indrek Elling, Enn Lillemets, Hilkka Hiiop ja taas allakirjutanu).
Palju koostööd
Küsimuse üle, milline on EÜSi pannoo kunstiline väärtus, võib arutada sama palju kui ilma üle. See, et pannoo näol on tegemist Eesti ajaloo ja ajalooteadvuse visuaalse dokumendiga, on aga kindel ning see oli ka päästeoperatsiooni peamine põhjus. Pannoo elluäratamine eeldas paljude inimeste ja asutuste koostööd ning kestis strateegilise plaani järgi neli aastat. Tõuke operatsiooniks andis Eesti Kunstimuuseumi ja Tallinna Ülikooli ühine Eesti ajaloopildi uurimisprojekt (EV 100 raames) ja selle põhitäitjate äratundmine, et ilma EÜSi pannoota Kumus näitust teha ei saa.
Lahenduse probleemile – kuidas eksponeerida pannood, millest on järel ainult riismed, ning teha seda nii, et 1938. aasta ajaloopilt kõnetaks inimesi ka 2018. aastal – pakkus välja Hilkka Hiiop koostöös kunstnik Villu Plingiga. Tänu atraktiivsele rekonstruktsiooni kontseptsioonile leidis pannoo päästeoperatsioon EÜSi (Toronto koondise) vilistlaste toetuse ning sai tööga alustada. Appi tulid Eesti Kunstiakadeemia Muinsuskaitse- ja Konserveerimisosakonna tudengid, Uderna puidu raamimeistrid, Serireklaami trükkijad jpt.
Samal ajal pannoo säilinud osade restaureerimise ja terviku rekonstrueerimisega käis protsessi jäädvustamine ja pannoo ajaloo tutvustamine Facebookis, õppefilmis, EÜSi maja seminaril, EKA Tartu konverentsil, Kumu näitusel ja sellega kaasnenud raamatus, mitmes ajaloopilditeemalises ettekandes jm. Teisiti poleks lihtsalt saanud – nii keerulise (aja)looga kunstiteose-mälestusmärgi nagu EÜSi pannoo taassünd ja tagasitulek kultuurimaastikule ei vaja mitte ainult aega, vaid nõuab ka palju kannatlikkust ja selgitust ning mida mitmekesisemalt ja erinevamatest vaatepunktidest, seda parem.
Tiina-Mall Kreem
Eesti Kunstimuuseum
Hilkka Hiiop
Eesti Kunstiakadeemia