EMÜ Veebiajakiri

Esmase ülevaatuse tegi põlengupaigas Narva muinsuskaitseinspektor Madis Tuuder, kes andis hinnangu tekkinud kahjule. Päästetud kirikuvarasid hoiustati põlengujärgselt kiriku kõrval asunud preestrimajas, kuid hoone hoiutingimused ei olnud sobivaimad kannatada saanud esemete hoidmiseks, mistõttu hakati otsima uut ajutist hoiupaika.
Maalikonservaatorid Üüve Vahur ja Marika Mängel SA EVM Konserveerimis- ja Digiteerimiskeskusest Kanut (edaspidi Kanut) käisid koos muinsuskaitseametnike Kalle Merilai ja Kadri Taelaga kohal 16. veebruaril. Olles kokku puutunud 2016. aastal ka Piirissaare vanausuliste palvela põlengujärgse olukorraga, ei olnud konservaatorite algsed ootused ülemäära kõrged, kardeti, et esemed on keerulisemas seisus. Peamine, milleks valmistuti, olid tule- ja veekahjustustega ikoonid, millel esineb maalikihi irdumist ja pudenemist. Õnneks selgus kohale jõudes, et kahjustuste ulatus ei ole nii suur, kui see oli olnud Piirissaarel, ning peamiseks probleemiks on tugev tahmumine, mistõttu oli vajalik kaitsekleebise paigaldamine vaid loetud hulgale ikoonidele. Kahjuks leidus Narva-Jõesuus tugevamini kannatanud ning lausa hävinud objekte.

Konservaatorite kohale jõudes olid kunstimälestised ning ka mittekaitsealused esemed transporditud juba kõrvalhoonesse, kus oli võimalus neid lähemalt inspekteerida. Põlegu keskpunktiks oli altariruum, mis kinniehitatud ikonostaasiga tekitas justkui tuletõkketsooni. Seetõttu olid tugevamini kahjustada saanud just altaris paiknenud esemed. Õnneks asusid kirikus väga paljud ikoonid klaasitud ustega ikoonikastides – klaas oli küll tugevalt tahmunud ning mõnel juhul ka purunenud, kuid kaitses seeläbi ikoone kõige hullemast.

Ajutine hoiupind kahjustunud kirikuvarale leiti Narva Muuseumi Kunstigaleriist, kuhu juurde viidi hoiule ikoonid. Samuti ulatas abikäe Narva-Jõesuu linn, kes pakkus hoiupinna muu vara hoidmiseks. Juba 17. veebruaril evakueerisid muinsuskaitseametnikud koos Linnamuuseumi haldusjuhi Lennart Kummiga põlengus kannatada saanud esemed uutesse asupaikadesse.
Siit tekkis kohe ka küsimus – kuidas ja mida edasi teha? Narva Muuseumi Kunstigalerii pakutud ruum oli tihedalt täis esemeid, mille seisukord kõikus rahuldavast avariiliseni, kuid üldjoontes oli kahjustuste olemus kõikide esemete puhul sarnane. Peamiselt oli tegu lõuend- või puitalusel ikoonidega, mis olid saanud tugevaid tahmakahjustusi, esines ka kuumusest tingitud maalikihi irdumist ja osadel ikoonidel n-ö kuumamulle. Esmase hinnangu järgi oli palju ikoone, mis pärast pindmisest tahmast puhastamist enam põhjalikumat konserveerimist ei vajaks ning oleks valmis kohe kirikusse tagasi minema.
Konserveerimistalgute idee autor oli Muinsuskaitseameti kunstipärandi valdkonna juht Linda Lainvoo. Kogemus seda laadi ürituse organiseerimisest oli olemas juba viie aasta tagusest ajast, kus korraldati Piirissaare vanausuliste palvelas kannatada saanud esemete päästetalgud, mis tõi kokku konservaatorid üle kogu Eesti. Toona oli esemete hulk väiksem, kuid kahjustuste ulatus märksa tõsisem. 2021. aastal Narvas planeeritud talgute peamine eesmärk oli neljapäevase hoogtöö käigus teha esmane puhastus ja korrastus võimalikult suurele hulgale esemetele.
Talguid hakati planeerima koostöös Kanutiga, mille maali- ja polükroomiakonservaator Kristina Aas töötas välja kontseptsiooni, mis võeti aluseks kirikuesemete korrastamisel. Kristinal oli olemas varasem põhjalik kogemus seoses Piirissaare ikoonidega, ta oli ka nendel talgutel koostanud esmase avariimetoodika ning hiljem töötanud mitme aasta jooksul põhjalikumat tööd vajavate ikoonidega konserveerimisstuudios edasi.
Seekord oli eesmärk võimalikult paljude ikoonide viimine sellisesse seisundisse, mis võimaldaks need tagastada palvelasse, edasist põhjalikumat tööd vajavate ikoonidega jätkuks aga töö tulevikus. Peamiseks tööks oli ikoonidelt ja nende kastidelt-katetelt eemaldada suitsukahjustuse tulemusel ladestunud paks tahmakiht ehk teostada pinnapuhastus. Kuna tegu oli vaid esmaste ja kõige hädatarvilikemate puhastustöödega, siis võeti vastu ka otsus, et tumenenud lakikihte eemaldama ei hakata – see vajaks juba konserveerimisstuudio keskkonda ning ka kangemaid lahusteid, kui talgute käigus oli plaanis kasutusele võtta.

Kanutisse transporditud paarilt ikoonilt oli võimalik võtta puhastusproovid ning teha otsus tööplaani kohta.

1) Esimene etapp kõikide esemete puhul on kuivpuhastus, mida teostatakse miniotsikutega varustatud tolmuimejate ning pintslitega.

2) Teine etapp on märgpuhastus, mille puhul oleneb valitud puhastusvahend aluspinnast. Peamised puhastusvahendid ikoonidele oleksid destilleeritud vesi, ensüüm või triammooniumtsitraadi vesilahus. Määrdunud klaasipinnad on võimalik puhastada destilleeritud vee, triammooniumtsitraadi vesilahuse või siis klaasipuhastusvahendiga.

3) Puitpinnad on võimalik puhastada destilleeritud vee, triammooniumtsitraadi vesilahuse, etanooli või spetsiaalse leeliselise pesuvahendiga. Vajadusel on võimalus ka teha ka mehaaniline puhastusskalpelliga.

4) Kullatud pindade puhul, nagu ikoonide raamid või kastid, on mõistlik kasutada ensüümi, destilleeritud vett või siis triammooniumtsitraadi vesilahust.

Nagu eelnevast loetelust on näha, püüti puhastusvahendite nimekiri hoida üpriski lakooniline ja lihtne, keerulisemad katsetused kemikaalidega jäägu juba konserveerimistöökodadesse hilisemaks ettevõtmiseks. Lisaks puhastusvahenditele varustas Kanut talguid ka kõikvõimalike muude töövahenditega, mille umbes 60 ühikust koosnev nimekiri koosnes kilepõlledest mõõdulintideni.

Äärmiselt suur roll oli talgute dokumenteerimisel – esemeid fotografeeriti enne ja pärast korrastustöid ning täideti seisundipassid. Seisundipasside täitmist korraldas Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuseõppe tudeng Jüri-Martin Lepp.
Kogu üritus toimus Narva Muuseumi Kunstigaleriis vahemikus 14.–17. juuni 2021 ning talgutele kaasati konservaatoreid muuseumitest üle kogu Eesti, lisaks kõrgkoolide tudengeid ja õppejõude. Ühtlasi lõid talgutel meelsasti kaasa ka Narva-Jõesuu MPEÕK koguduse liikmed. Töö oli planeeritud laudkondadena, kus iga laudkonna juhendajaks oli pikaajalise kogemusega konservaator, kes suunas kolmest kuni viiest inimesest koosnevat töögruppi. Muinsuskaitseameti planeeritud üritusega oli lõpuks seotud umbes sadakond inimest.

Talgud läksid suure hooga käima ning korrastamine edenes kiirelt. Suurim ehmatus saabus aga talgute neljanda päeva hommikul, mil selgus, et öö jooksul oli kirik uuesti süüdatud ning seekord märksa tõsisemate tagajärgedega – hoone hävis tulekahjus. Kurjadele kavatsustele viitavat põlengut hakkas politsei uurima ning ühtlasi hävis lootus, et esemed saaksid juba uuel kuul kirikusse tagasi.
Muinsuskaitseamet leidis esemetele ajutise hoiupinna Eesti Rahva Muuseumi hoidlas, kus ikoonid ootavad hetke, et minna taastatud pühakotta tagasi. Talgute tulemusel on tehtud väga suure mahuga töö – kirjeldatud kõikide esemete seisukord ning kergemas seisundis objektid puhastatud nii palju, et neid saaks taas kirikus kasutada. Üritus tõestas taas, et ühistegemises peitub vägi. Nelja päeva jooksul talguliste poolt korda saadetu on kogukonda ja eriala siduv ettevõtmine, kus katastroofi kõrval oli võimalik näha ka positiivset.

Narva-Jõesuu konserveerimistalgud
Korraldaja: Muinsuskaitseamet
Osalejad: SA Eesti Kunstimuuseum, Eesti Rahva Muuseum, SA Eesti Vabaõhumuuseum, Tallinna Linnamuuseum, SA Virumaa Muuseumid, Tartu Kunstimuuseum, Eesti Kunstiakadeemia ja Tartu Kõrgem Kunstikool Pallas
Konserveerimiskontseptsioon: Kristina Aas, Grete Nilp
Dokumenteerimine: H&M Restuudio, Archaeovision OÜ