EMÜ Veebiajakiri

Kui muuseumid on seaduste toel hästi kursis kriisiolukorras inimeste evakuatsiooni korraldamisega ning asjakohaseid õppusi peetakse siin-seal regulaarselt, siis kogudega on kahjuks pilt hoopis teine. Kui paljud meist, muuseumitöötajatest, saavad julgelt tõsta käe, et nad teavad, kuidas käituda kogudega näiteks tulekahju korral? Millised esemed evakueeritakse esmajärjekorras? Kuidas saada kätte või kuidas pimedas üles leida ekspositsioonis olevad kiiret evakuatsiooni vajavad esemed?

Selleks et teadvustada kriisiks valmistumise olulisust ja tutvustada riskijuhtimise põhitõdesid, toimus augusti esimesel nädalal värskelt avatud kaunis Narva linnuses tänavune Balti museoloogiakool teemal „Riskijuhtimine ja kriisiks valmisolek muuseumides“. Koolituse korralduse ja sisulise poole eest vastutas Muinsuskaitseameti muuseumide ja kunstipärandi osakond.

Teema sissejuhatuseks andsid kolme Balti riigi osavõtjad ülevaate kriisideks valmisolekust ning nendega toimetulekust. Teravalt tõusis esile Covid-19 pandeemia teema – tänane reaalsus, mida veel pelgalt aasta tagasi poleks riske analüüsides kuigi tõenäoliseks peetud. Väga huvitava ettekande tegi Läti Muuseumiühingu juhatuse liige Elīna Vikmane, kes tutvustas Läti kevadist muuseumide taasavamise edukat kommunikatsiooniprojekti, mis sisaldas nii suuremahulist meediakampaaniat kui ka ühtse kujundusega pandeemiat puudutavate juhendmaterjalide loomist muuseumidele. Siin on, mida lätlastelt õppida!

Pärast ühist tõdemust, et kolme riigi kultuuripärandi valdkonna kriisijuhtimise tegevused kokkupanduna annaksid ehk ühe keskmiselt tubli tulemuse, algas tõsine teemasse sisseelamine. Selleks tõi Nikita Groznov Sisekaitseakadeemia Päästekolledžist meid muuseumist päästjate igapäevaellu. Mängisime läbi muuseumi põlengu stsenaariumi, kus pidime ise asuma päästja rolli. See oli väga silmi avav. Arusaamine, kui oluline on Päästeametile esitatav operatiivkaart, jõudis küll iga õppusel viibinuni. Samuti see, et peame suutma ära kategoriseerida museaalid ning andma päästjatele infot sellest, mida tuleb esmajärjekorras päästa. See ei tähenda seda, et päästjatele tuleb edastada nimekiri muuseumikogu pärlitest. On oluline, et nii hoidlas kui ka ekspositsioonis oleksid kiiret evakueerimist vajavad museaalid märgistatud moel, mis võimaldab neid kiirelt leida ka pimedas (helkurribad, fluorestseeruvad materjalid).

Muuseumikooli peaesineja oli sel aastal Ameerika Ühendriikidest Rebecca Kennedy, kellel on väga suured kogemused kultuuripärandi hoidmisel. Ta on pikka aega töötanud koguhoidja ja konservaatorina Smithsonian Institutionis ning on praegu aktiivne kultuuripärandi kriisiolukordade lahendaja. Covid-19 tõttu oli kriisimoment sisse kirjutatud ka koolitusse endasse. Vaatamata korraldajate jõupingutustele ei õnnestunud Rebecca Kennedyl Eestisse tulla ning seega toimusid kaks koolituspäeva Zoomi vahendusel. E-koosolekutes juba karastunud inimeste ajastul polekski see ehk suuremat sorti väljakutse, kuid siinkohal ei saa mainimata jätta, et meie kell 9.00 alanud täispikad koolituspäevad algasid oma kodus olevale koolitajale kell 2.00 öösel.

Rebecca Kennedy juhitud koolituspäevad olid äärmiselt tihedalt täidetud teooria ja mängulises võtmes lahendatud meeskonnatöö ülesannetega. Tänu sellele saime õrnalt nuusutada kõiki olulisi riskijuhtimise ja kriisiolukordade lahendamise teemasid. Seda, et kriis saabub alati ootamatult, ei ole mõtet korrata, kuid Kennedy koolituspäevadel sai taas kinnitust tõsiasi, et kui oled kriisi saabumise võimalust enesele teadvustanud ja ettevalmistustöid teinud, saab ka ootamatult saabuva hädaolukorra valutumalt lahendada. Muuseumi ohuplaani koostamist tuleks seega võtta täie tõsidusega. Oluline on hinnata kõiki inimesi (töötajaid ja külastajad), kogusid ja hooneid puudutavaid riske. On riske, mida ei ole võimalik ennetada, kuid tervet rida muuseumidele peavalu valmistavatest õnnetustest on võimalik ära hoida, mistõttu on riske analüüsides oluline panna paika ka riske vähendavad tegevused. Olgu selleks siis rutiinne tehniliste seadmete hooldus või hoidlate korrashoid. Kriisiga toimetulekut hõlbustab ka see, kui on paika pandud töötajate roll hädaolukorras tegutsemise ajal ning sammud kogude päästmisel olukorra dokumenteerimisest, museaalide triaažist ja esmaabist asenduspindadele evakueerimiseni välja. Ära ei tohi unustada ka ekspositsiooni, kus tihti on väljas muuseumi kogude paremik. Kas meie muuseumide ekspositsioonid võimaldavad esemete kiiret evakueerimist? Regulaarselt toimuvate tuletõrjeõppuste osaks peaks inimeste päästmise kõrval saama ka kogude päästmise harjutamine, sest pelgalt teoreetiliste teadmiste najal on keeruline stressirohkes hädaolukorras tegutseda. Selle kõige juures ei tohi unustada ka infovahetust. See ei tähenda ainult päästeoperatsiooni koordineerimist – peab arvestama, et muuseumis toimuval on uudisväärtus.

Tänavune Balti museoloogiakool tõstis esile väga olulise tahu muuseumitöös – kultuuripärandi hoidmise ja päästmise kriisiolukorras. Kultuuripärand on habras ning suureks hävinguks ei olegi vaja kontrolli alt väljunud tulekahju või terrorismiakti. Ka lihtne olmeline vahejuhtum võib kaasa tuua korvamatut kahju. Selles teadmises ei ole ju midagi uut, aga tasub siiski korrata, et hädaolukorraks valmistumine algab ohtude teadvustamisest. Balti museoloogiakool näitas kujukalt, et hea moodus selleks on praktiline õpe läbi kogemuse.

Nädal augustikuises Narvas koos kolleegidega Baltimaadest osutus äärmiselt põnevaks ja innustavaks. Suur tänu lektoritele ja korraldajatele – te pöörasite saalitäie muuseumitöötajaid kriisiks valmistumise vajalikkuse usku!