EMÜ Veebiajakiri

Ehk tasuks arutleda laiemalt, mõeldes muu hulgas president T. H. Ilvese sõnadele: see, mis meid siia tõi, ei vii meid edasi. Visandan oma arvamuse põhjendamiseks mõned mõtteid. 1.      Õppekavadele vastavad muuseumitunnid – turundus või reaalne õppetöö? Muuseumis on nii õppekavakohaseid kui ka vabatunde. Jagades neid turunduslikel eesmärkidel üheks või teiseks, anname õpetajatele signaali, et esimeste külastusteks ei või lapsevanematelt raha küsida, aga teiste puhul tohib. Raiskame turunduseesmärgil aega loovtundide õppekavaga sidumiseks, liites neid ühtlasi seaduskohase tasuta põhihariduse süsteemi. Haridusvaldkonda sisenedes ei saa me aga kasutada sealset terminoloogiat endale meelepärasel viisil. 2.      Eetikakoodeks nõuab muuseumilt erialast usaldusväärsust. Kuidas seda üle riigi tagada? Muuseumide usaldatavus tähendab töötajate professionaalsust vallata nii oma teemat kui ka eri metoodikaid. Nõuded ei saa olla väiksemad kooliõpetajatele esitatavatest. See annab perspektiivi muuseumipedagoogide tasu võrdsustamiseks õpetajatega. Võiksime minna edasi aastaid tagasi soiku jäänud kutsestandarditega.

3.      Eesti kooliharidus ja muuseumiharidus on arenenud otsekui paralleelmaailmades. Muuseumitunnid eeldavad mitmekesiselt lõimunud kooliharidust. Tegelikkuses ei saa õpetaja neid tunde sel viisil kasutada, kui lõimimine ei kuulu kooli metoodika hulka ja selleks pole tingimusi. Haridus- ja kultuuriasutuste reformi ei tehta endiselt koostöös. Liiga palju oleneb üksikust õpetajast ja muuseumist. Eesti vajab diskussiooni sidusa tulevikuhariduse üle, kus haridus ja kultuur tegutsevad partneritena, ja tegevuskava, kuidas saada haritud rahvaks. 4.      Üldhariduse õppekava täitmine peab olema koolipidaja poolt tasuta garanteeritud. Õppekavakohased käigud muuseumidesse eeldavad õpetaja ja muuseumipedagoogi tihedat koostööd. Sel juhul on need eeldatavalt tasuta. Kui suur on reaalselt selliste muuseumitundide külastamise võimekus üksnes Kultuuriranitsa või muude projektitoetustega? Kuivõrd saavad õpetajad oma koormust arvestades selles koostöös osaleda? Kui muuseum on kooli partner, eeldame nii koolipidaja kui ka muuseumi omaniku panustamist ja kahepoolseid mahulisi kokkuleppeid.

5.      Muuseumides on uusi püsiekspositsioone ja õpikeskkondi, mille iseseisvaks tutvustamiseks on õpetajatel oskus olemas. Kuidas soodustada selliste õppekäikude laiemat kasutamist? Õpetaja enda juhendatud õppetöö muuseumis on käsiteldav tasuta üldhariduse andmisena ja see peaks olema õpilastele tasuta. Kuidas saavad vastu tulla muuseumide omanikud? Kas muuseumid on valmis looma õpetajatele abistavaid õppematerjale? 6.      Õppekavakohane muuseumitund eeldab kindlat teeninduspiirkonda. On vähe kohalikke omavalitsusi (eriti nn ääremaadel), kes kasutavad ära muuseumide ja koolide lähedust, ja toetavad õppetöö ühitamist muuseumi võimalustega. Milliseid lahendusi võiks pakkuda regionaalpoliitika?

7.      Muuseumikülastuse elitaarsus. Kõige laiem valik on linnakoolide õpilastel. Õppekavakohasuse mõttes tekib vastuolu hariduse võrdse kättesaadavuse printsiibiga. Kas laiapõhjalise sidusa hariduse andmine on üleriigiliselt üldse võimalik? Kultuuriranitsa mahust ei piisa. 8.      Muuseumitundide vähenemine mõjutab muuseumipedagoogide tööd. Mida teha, kui antakse valida kärpe või muutuse vahel? Kuidas arvestada muuseumitöötajate ülekoormatust? Kutsun üles taastama kunagisi muuseumipedagoogide talviseid konverentse ja pühenduma just üld- ja kultuurhariduse koostöö teemadele. Soovitan keskenduda sealjuures analüütilistele ja lahendusi leidvatele ettekannetele ja diskussioonidele, mitte lihtsalt muuseumide tubliduse kirjeldamisele. Tubli tuleb osata olla kaugelevaatavalt, sest me ei ela mitmemiljonilise elanikkonnaga ülirikkas naftariigis. Et ühiskonnas on juba suurim puudus harituseni viivast haridusest, peaksid kohal olema ka kultuuri- ja hariduspoliitikat kujundavad spetsialistid.