EMÜ Veebiajakiri

Käesoleva aasta augustis käisin UNESCO rahvusvahelise missiooni liikmena Ukrainas ja viisin Kiievis läbi koolituse, mille eesmärk oli õpetada Ukraina kaitseväelasi, pärandisektori eksperte ning prokuröre, kuidas tegutseda, et pärandi vastu suunatud rünnakuid oleks ühel hetkel võimalik tuua sõjakuritegudena tribunali ette. Koolituse sõjaväelise poole eest vastustas Ühendkuningriigi erusõjaväelane kolonelleitnant Tim Purbrick, õiguspoole töötas välja pikaajalise Haagi tribunali kogemusega sõja- ja inimsusevastastele kuritegudele spetsialiseerunud Washingtonis Sandra Day O’Connori õiguskolledžit juhtiv Andrea Cayley ning minu kanda oli mäluasutusi ja pärandit puudutav n-ö tsiviilosa.  

Koolituse õiguslik selgroog oli Haagi 1954. aasta konventsioon, mis tegeleb kultuuriväärtuste kaitsega relvakonflikti olukorras. Nagu viidatud, olid kursusel osalejad kolmest valdkonnast. Esiteks sõjaväelased, kes konfliktipiirkonnas jõuavad kahjustatud pärandobjekti juurde esimesena ja/või osalevad selle ümber toimuvas lahingutegevuses, samuti on sõjaväelased need, kes suudavad öelda, mis tüüpi relvadega on kuritegu toime pandud ja annavad loa teistele osapooltele objektile siseneda. Teiseks pärandivaldkonna eksperdid, kes tunnevad kannatada saanud materjali ja oskavad anda hinnangu kahjustuste määrale. Kolmandaks prokurörid, kelle juhtida on kriminaalmenetlus ning kelle jaoks on ülimalt oluline, et tõendid, mille põhjal menetlust alustatakse, on korrektselt kogutud. Selle keti kõik lülid peavad teadma, mida ja kuidas teha, et pärandi hävitamine, mis rahvusvahelise õiguse mõistes on sõjakuritegu, ka sellisena saaks kvalifitseeritud. Nagu eelnevast selgub, peavad selle protsessi käigus kokku saama tinglikult kolm maailma, kes kõik näevad olukorda ja selle lahendamise viise erinevate nurkade alt. Kui sinna kõrvale tuua veel organisatsioonide sisemised erinevused nii juhtimis- kui otsustusprotsessides, lisaks üldine toimimisloogika ja taustateadmised, saab kokku keerulise ahela. Sisuline arusaam, kuidas üks või teine osapool töötab, mis infot omab, mida oluliseks peab jne, neil suuresti puudub. Väidan, et see pole Ukraina-spetsiifiline olukord, tegu on pigem reegli kui erandiga ning sama situatsioon vaatab vastu ka Eestis.

Siinkohal on selgelt kõige olulisem ja huvitavam küsimus, millised on ootused ja vajadused seoses muuseumidega. Teisisõnu küsimus, mida peavad muuseumid tegema selleks, et sõjaolukorras nende vastu suunatud rünnet oleks võimalik edukalt tõrjuda ja seda saaks vajadusel menetleda sõjakuriteona. Tagantjärele kõlab ehk uskumatuna, kuid enamik Ukraina muuseumitöötajaid, kellega koolituse käigus vahetult täiemahulisele sõjale eelnenud ajast rääkisime, ütlesid, et nad ei uskunud viimase hetkeni, et Vene väed tõepoolest üle piiri tulevad, ning kogu ühiskonnas valitses esimestel päevadel täielik šokk ja peataolek. Mööndi, et väga palju, millest praegu oleks kasu, tulnuks teha enne sõda. Siinkohal peetakse ennekõike silmas nii personali kui ka kogude ettevalmistust. Näiteks töötajatel oleks vaja paremat teadmist, mida ja kuidas kriisiolukorras teha, ning kogude seisukohast oleks vaja kvaliteetset dokumentatsioon, sealhulgas kriisiplaane, mis sisaldavad prioriteete ja evakuatsiooni detaile, aga ka n-ö jätkusuutlikkusplaane. Viimastes peaks olema kirjeldatud see, kas ja kuidas on võimalik jätkata tööd olukorras, kus ühiskonna toimimine on tõsiselt häiritud. Koolituse käigus tegime osalejatega lisaks auditoorsele tööle läbi ka kaks praktilist ülesannet, mille eesmärk oli harjutada kahjustuste dokumenteerimist. Kiievi raamatu- ja trükikunstimuuseumis toimunud simulatsioonis mängiti läbi raketirünnaku järel tekkinud olukord, kus osalejad pidid kirjeldama nii otseselt rünnakuga tekkinud purustusi kui ka sekundaarseid kahjustusi, nagu veetorude lõhkemisest tingitud probleemid ja rüüstamine. Täiendav dokumenteerimisharjutus toimus Irpini kultuurimajas, mis 2022. aasta kevadel sai Vene vägede rünnakutes tõsiselt kahjustada ning kus pärandieksperdid ja juristid töötasid tihedalt koos, et mõista, mil viisil dokumenteeritud kahjustustest on enim kasu kriminaalmenetluses. Dokumentatsiooniprotseduuride ühtlustamine on tõendite kogumise seisukohast kriitilise tähtsusega ning taas kord üks neist teemadest, mis peab olema paika pandud juba enne kriisi, sest keset sõjategevust on märkimisväärselt keerulisem protsessi toimima saada ning nii läheb hulk olulist infot paratamatult kaotsi.

Siingi tuleb silmas pidada tervet rida praktilisi kaalutlusi. UNESCO ja ICCROM on ühiselt välja töötanud veebipõhise kahjustuste hindamise ankeedi, kuid nii Ukraina sõjavägi kui ka tsiviilesindajad kinnitasid, et veebipõhised tööriistad pole paraku sõjategevuse ajal ülemäära usaldusväärsed. Teatud juhtudel võib interneti kasutamine osutuda täiendavaks ohuallikaks. Seega on oluline, et kahjustuste hindamiseks oleks olemas ka n-ö analooglahendus. Samuti tuleb silmas pidada, et mida kriitilisemas piirkonnas kahjustatud objekt asub, seda keerulisem ja ajatundlikum peab olema hindamisprotsess. Tihti pole võimalik tundide viisi kohapeal viibida ja üksikuid kahjustusi kirjeldada. Selle tarbeks on näiteks Maidani muuseumi juhi Ihor Poshyvailo eestveetavas Ukraina pärandi kaitsmise ja dokumenteerimisega tegelevas mittetulundusühingus Agency for Cultural Resilience (ACURE) töötatud välja metoodika, kuidas kahjustatud hooneid 360 kraadi pildistavate kaameratega kiiresti põhjalikult jäädvustada ning sellele materjalile tuginedes hiljem turvalises asukohas detailsemalt kirjeldada. Paraku ei ole kogudele tehtud kahju sama meetodiga hinnata võimalik, kuid ka seal püüavad ukrainlased pidevalt leida lahendusi, kuidas tööd võimalikult hästi teha. Selles vallas on neilt kahtlemata palju õppida.

Pärandivaldkonnale langevat raskust sobib tabavalt kirjeldama termin „kultuuriline genotsiid“, mille ukrainlased agressorriigi tegevuse kohta on kasutusele võtnud. Kuigi tegu ei ole õigusmõistega ning kardetavasti rahvusvahelise õiguse alusel kedagi kultuurilises genotsiidis vähemasti lähiajal süüdi ei mõisteta, annab see siiski edasi valitsevat tegelikkust, kus Venemaa püüab erinevate vahenditega Ukraina riigi ja ukrainlaste ning kogu piirkonna ajalugu ümber kirjutada. Harvad pole juhud, kus süsteemselt röövitakse muuseumikogusid, hävitatakse arheoloogilisi leiukohti ning ajaloolisi hooneid ja objekte. Just nende rünnete tõttu on eriti problemaatiline asjaolu, et Ukraina muuseumikogude ja pärandobjektide kohta on vaid osaliselt olemas süsteemne (digitaalne) dokumentatsioon, mis saab olla sõjategevuse[1] käigus tekkinud kahjustuste tõendamise aluseks. Eestis oleme ses osas oluliselt paremas olukorras, kuid oluline on mõista, et kogude kohta käiv info peab olema talletatud mitmes asukohas ning ka mõnes andmesaatkonnas. Samuti tuleb arvestada, et veebis asuvate andmekogude kasutamine on relvakonflikti olukorras suure tõenäosusega raske kui mitte võimatu, ning seetõttu on hädavajalik oma kriisiplaane tehes arvestada, et kõige olulisemad andmed oleksid olemas ka paberkandjal ja näiteks välistel kõvaketastel. Niisiis on meile olulisim õppetund taas kord see, et kriisiks valmistuda saab ikka ja alati enne kriisi, sest kriitilises olukorras on tarvis tegutseda ja ning põhjalikuks planeerimistööks enam võimalust ei ole. Muu hulgas seab kohustuse rahuaegseteks ettevalmistustöödeks meile ka Haagi 1954. aasta konventsioon, mille mõlema protokolliga on Eesti ka liitunud.

Olustikust Kiievis liikudes võib mõneks hetkeks peaaegu unustada, et ollakse täiemahulises sõjas oleva riigi pealinnas. Kiiev on pulbitsev metropol, kus tänavad on rahvast täis, poed on avatud ning inimesed istuvad kohvikutes ja restoranides. Sealne toidukultuur on kindlasti üks neist paljudest sümpaatsetest asjadest, mida Kiievis kogesin. Kuigi kuulus Kiievi tort jäi mul sel korral proovimata, siis kõik muu, mida õnnestus süüa, oli tõeliselt maitsev. Kehtiva komandanditunni tõttu on öine linn südaööst kuni hommikul viieni haudvaikne … kuni järjekordse õhuhäiresireenini. Minu sealviibimise jooksul ei õnnestunudki mul tervet ööd nii mööda saata, et ma ei oleks pidanud otse voodist varjendisse minema. Ka päevane õppetöö möödus meil osaliselt varjendisse rajatud ajutises õpperuumis.

¹ Sõjategevusena võib käsitleda nii lahingutegevusest tekkinud kahjustusi kui ka näiteks rüüstamist või okupatsiooni alla jäänud muuseumikogude röövimist.