EMÜ Veebiajakiri

Kolonialismist ja dekoloniseerimisest

Arutelu tarbeks pakun välja kolm üldist lähenemisviisi, mille kaudu võiks dekoloniseerimist määratleda: poliitiline muutus, ideoloogiline mõtteviis ja jooksev praktika. Dekolonisatsioon kui poliitiline muutus räägib otseselt protsessist, mille käigus endised koloniaalriigid (eriti Indas, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas) saavutasid iseseisvuse pärast I maailmasõda ja külma sõja ajal. Kuid see seostub ka põlisrahvaste jätkuva võitlusega asunikuriikides, nagu USA, Kanada, Gröönimaa, Uus-Meremaa, Austraalia, aga ka Norras, Rootsis ja Soomes. On oluline tunnustada termini algupära ja mõista, kuidas see on seotud tänapäeva poliitiliste võitlustega üle maailma, kus kogukonnad püüavad taastada kontrolli oma maade üle, saada kompensatsiooni ja muuta ajaloolisi narratiive. Akadeemilisel maastikul on pigem domineeriv ideoloogiline dekoloniseerimine, mis tähistab valmisolekult tunnistada kolonialismist põhjustatud struktuurset ebavõrdsust ja selle kestvat mõju. Ühelt poolt on see oluline esimene samm, et nõuda muutusi, kuid teiselt poolt on arvukad arutelud teemadel, kuidas dekoloniseerida institutsioone nagu ülikoolid ja muuseumid, mida võib pidada olemuslikult koloniaalseks, pannud aktiviste ja teadlasi hoiatama sõna valimatu kasutamise eest. Oma 2012. aasta artiklis „Dekoloniseerimine ei ole metafoor“ toovad haridusteadlased Eve Tuck ja Wayne Yang välja, kuidas mõned dekoloniseerimiseks nimetatud tegevused rahustavad asunike süütunnet, kuid ei muuda tegelikult koloniseeritud kogukondade olukorda.

Tõelise muutuse jaoks on vaja aktiivset ja püsivat tegevust ehk dekoloniseerivat praktikat. Institutsioonides nagu muuseumid ja ülikoolid tähendab see esinduslikelt ja sümboolsetelt žestidelt edasi liikumist: tutvustatakse näiteks meetmeid töötajaskonna mitmekesistamiseks, autoriteedi jagamiseks, töö õiglaseks hüvitamiseks ning luuakse ruum, milles saab vaidlustada poliitilisi otsuseid ja hierarhiaid. Dekoloniseerimisel on seega mitu tähendust, millest osad võivad ka üksteisega vastuolus olla. Eesti seisukohalt on asi veelgi keerulisem, kuna tekib küsimus, kas ja kuidas sobitub teistes oludes vormitud teema siinsetesse oludesse. Lihtsustatult näen siinkohal kahte peamist suunda: esimeses keskendutakse eestlaste allutatud staatusele orjarahvana ja hiljem Nõukogude okupatsiooni all ning teises juhitakse tähelepanu kolonialismi globaalsele mõõtmele. Tegelikkuses on globaalne ja lokaalne muidugi omavahel alati põimunud. Näiteks on Linda Kaljundi välja toonud, et eestlaste kujutamist pärisrahvana toetas „lai koloniaalne raamistik – baltisaksa koloniaalfantaasiatest ja Vene impeeriumi loodud kirjeldustest kuni rahvuslike aktivistide loodud võrdlusteni asumaade ja pärisrahvastega“. Oma „Erinevuste esteetika“ näituse vastukajas tõi Aro Velmet aga välja, et „Eesti inimesed päriselt käisid koloniaalmissioonidel, nad päriselt kujutasid rassiküsimusi oma kunstis, nad päriselt tarbisid koloniaalmajandustega seotud tooteid“. Ajalugu on mitmekihiline ja mitmetahuline. Pole pääsu tõigast, et baltisaksa päritolu rändurid, teadlased ja valitsejad töötasid Vene impeeriumi raamistikus, kus nad aitasid kaasa ekstraktiivsete ja asümmeetriliste võimusuhete kehtestamisele põliselanike maadel, ning samas on nad tunnustatud kujud Eesti teadusajaloos. Samamoodi on tõsi, et Nõukogude Liit, mis vägivaldselt allutas Eesti oma võimule, toetas samas Aafrika rahvuste püüdeid vabaneda kolonialismist. 2022. aasta veebruarist kestev Venemaa sõda Ukrainas on Ida-Euroopa uuringutele lisanud uue dekoloniseerimise mõtestamise prisma ning loonud võimalusi tõstatada seni Venemaa sees ja kõrval marginaalseks peetud regioonide ja inimgruppide kogemusi ja vaateid.

Olenemata sellest, kas nimetame Eestis viljeldavat praktikat dekoloniseerimiseks, on selge, et see diskursus on toonud fookusesse võimusuhete ja väärtushinnangute rolli hariduses ja representatsioonis. Nigeeria päritolu Ameerika kirjanikku Chimamanda Ngozi Adichi sõnul peitub vaid ühe loo esitlemises oht elimineerida tervet hulka teisi lugusid. On seega oluline luua võimalusi, milles museaalid võivad kõnetada erinevaid inimesi ja kogukondi. Kuna üha rohkem eestlasi elab globaalselt ja/või on segapäritolu ning meie kogud on tänu digiteerimisele laiemalt nähtavad, lasub meil suurem vastutus selle eest, kuidas me esemeid ja inimesi esitleme. Ka annab globaalsete seoste ja võimusuhete mõtestamine Eestis võimaluse luua solidaarsust rõhutud rahvastega üle kogu maailma.

Dekoloniseerimise õppetunnid rahvusvaheliselt muuseumimaastikult

Dekolonisatsioon avalikult kasutatava märksõnana on muuseumides suhteliselt noor ning seostub eelkõige ideoloogilise dekoloniseerimisega, kuigi mitmed muuseumid on jõudsalt liikunud ka praktikasse. Siinkohal on võimatu ammendavalt kirjeldada selle protsessi mitmetahulist ajalugu ja kõiki selle väljundeid, kuid toon välja mõne rahvusvahelise näite, toonitades eelkõige avalikkuse ees avalduvat pilti. Avalikkusele kõige selgemalt silma paistvad dekoloniseerimisega seotud tegevused on näituste sulgemine, muutmine ja esemete eemaldamine. Näiteks Oxfordi Ülikooli Pitt Riversi nimelise antropoloogia ja arheoloogia muuseumi 2020. aasta otsus eemaldada näituselt kõik inimsäilmed tekitas suurt meediahuvi ja ka külastajate pahameelt ², kuna paljud tulid muuseumisse tuntud šuari tseremoniaalselt kahandatud inimpäid vaatama. Samas oli see muudatus vaid jäämäe tipp, mis toetus aastatepikkusele koostööle põlisrahvastega.³

Ameerika loodusmuuseumi (AMNH) põlisrahvaste näituste sulgemine on veel üks näide muutustest, mida avalikkus seostab dekoloniseerimise ja nn tühistamiskultuuriga. Näitused suleti sel aastal jõustunud seaduse tõttu, mis üritab kiirendada NAGPRA (põlisameeriklaste haudade kaitsmise ja repatrieerimise akt) rakendamist.⁴ Kohustades riikliku rahastusega Ameerika muuseume identifitseerima põlisameerika hauapäritoluga ja/või vaimse tähenduslikkusega esemeid ja inimsäilmeid oma kogudes ning nõu pidama asjaomaste kogukondadega on see 1990. aasta seadus oluliselt kiirendanud repatrieerimis- ja konsultatsiooniprotsessi ning muutnud muuseumide töökultuuri. Uutest seadustest tingitud näituste sulgemine AMNHis ja teistes muuseumides näitab aga, et vaatamata pikaajalisele seadusjärgsele kohustusele ning koostööpraktikale on paljud näitused jäänud siiski pikalt uuendamata, esemete päritolu seni teadmata ja mitme kogukonnaga suhted puuduvad. Peale teatud esemete tagastamise, näitustelt eemaldamise või nendele digitaalse ligipääsu reguleerimise on avaliku debati keskmes ka uued dekoloniaalsed näitused ja kunstitööd. Näitena võib tuua Norra rahvusmuuseumi fuajees eksponeeritavat saami kunstniku Maret Anne Sara poliitprotestist sündinud kunstitööd „Pile o’Sápmi“⁵ ning Viini Weltmuseumi ja Zürichi Landesmuseumi Austria ja Šveitsi koloniaalseid sidemeid lahkavaid näitusi.⁶

Nende eelkõige muuseumi külastajatele suunatud tegevuste kõrval on järjepidevalt arenenud ka vähem teadvustatud tegevused, mis keskenduvad koostööle kogukondadega ning institutsionaalsete normide ja reeglite vaidlustamisele. Briti muuseumiühingu töögrupi väljatöötatud laiahaardelised dekoloniseerimisprintsiibid⁷ kutsuvad muuseume püüdlema õigulse poole, looma eetilisi ja pikaajalisi suhteid oma kaastöötajatega ning väärtustama erinevaid teadmisi. Eelkõige on need suunatud kaasava ja koostöise praktika edendamisele ning muuseumipersonali mitmekesistamisele. Taolisi lähenemisi võib koondada ka hooliva museoloogia märksõna alla. Mitme publikatsiooni, projekti ja Eestis ka ICOMi seminariga tähistatud lähenemise⁸ alustalad pandi maha vähemalt 50 aastat tagasi, mil põlisrahvaste esindajad hakkasid oma lähedaste säilmeid ja sakraalseid esemeid tagasi nõudma. Just nende pingutustega arenes koostöö muuseumidega ning viimaste vajadus õppida autoriteedist lahti laskma ning töötada inimestega, kelle maailmavaade ja teadmised olid põhimõtteliselt vastuolus traditsioonilise museoloogiapraktikaga.⁹ Viimastel aastatel on paljud uuenduslikud ja põnevad näitused ja püsiekspositsioonid toetunud just koostööle ja kaaskureerimisele.¹⁰

On oluline märkida, et dekoloniseerivate ja hoolivate printsiipide rakendamine muusemides võib mõjutada poliitilist protsessi endistes koloniaalmaades. Teadustöö kogudega võib näiteks päevavalgele tuua asitõendeid, mis aitavad kogukondadel tõendada oma õigusi maale, inkrimineerida kuulsaid ajaloolisi isikuid ning taastutvustada ja elustada unustatud traditsioone. Näiteks Lutruwita (Tasmaania) palawa põliselanike kogukond, mis kolonialismi ajal peaaegu täielikult hävitati, on leidnud palju sütitust ajaloolistest leidudest. Hiljutise poliitprotesti raames lõigati William Crowtheri kuju jalgade kõrguselt maha, viidates tema rollile palawa mehe William Lanne surnukeha tükeldamises ning teadusuuringutes kasutamises ^11. Endise Briti muuseumi palawa kuraatori Gaye Sculthorpe’i uurimistöö kaudu avastati aga Louvre’i muuseumis 18. sajandil tehtud rikawa ehk vetikatest kotike. Tehniline ja kultuuriline teave, mida see ainulaadne ese hõlmab, on põliselanikele hindamatu väärtusega: koostöös muuseumi teadustöötajate ja kuraatoritega uurivad nad nüüdseks ununenud tehnoloogiat ning oma kultuurilist ja vaimset pärandit.¹²

Hübriidsed museaalid ja nende keerulised lood

2013. aastal Oxfordis toimunud etnograafiamuuseumide tulevikku arutaval konverentsil ütles hiljuti siit ilmast lahkunud India kunstiajaloolane Kavita Singh, et muuseumide tulevik on etnograafiline. See ei tähenda, et kõik muuseumid muutuvad inimesi kirjeldavateks, vaid pigem et nad hakkavad olema oma lähenemiselt antropoloogilised – inimsuhteid uurivad ja kontekstualiseerivad. Just seda oleme viimasel kümnendil näinud: aina rohkem mõtlevad muuseumid oma huvirühmadele ning aina enam pakuvad nad kaanoni esitamise asemel inimeste kogemusi edastavaid näitusi. Taolised lähenemised seavad huvikeskmesse erinevate väärtushinnangute ja ajalooliste võimusuhete seletamise. Lihtne viis mitmetahuliste ja keeruliste suhete käsitlemiseks muuseumis on suunata tähelepanu museaalidele. Kõlab iseenesestmõistetavalt, kuid kui tihti lahkame esemete olemust ja ajalugu mikro- ja makrotasemel? Oma töös pööran palju tähelepanu spetsiifilistele objektidele, kuna oma materiaalsuse ja ajalooga hõlmavad nad tohutut keerukust. Saksa antropoloog ja kuraator Margareta von Oswald kutsub kõiki museaale hübriidseteks esemeteks ¹³, kuna muuseumi sattudes muudetakse neid vastavalt muuseumi konserveerimistavadele ning omistatakse neile muuseumi väärtussüsteemidel põhinevaid tähendusi, kuid samas säilitavad nad alati ka oma ontoloogilise ja epistemoloogilise päritolu. Keskendudes sellele hübriidsusele või „vahepealsusele“ ¹⁴, tekitame ruumi, milles mõtiskleda erinevate ajaloolistele narratiivide, väärtussüsteemide ja võimusuhete üle.

Nii Eesti Rahva Muuseumi kui ka Eesti Ajaloomuuseumi maailma rahvaste kogudes esindatud argilliidist piibud on üks näide sellest, kuidas erinevad (aja)lood põimuvad ühes esemes. Piipu keerates ilmuvad erinevad Loode-Ameerika põlisrahvastele omased figuurid: üks olend muundub teiseks. Mõne näite puhul kohtuvad euroopaliku ilmega mehed oma püsside ja raamatutega kohalike müstiliste olenditega. Muuseumi andmebaasis kirjeldatakse neid piipe tihti kui „suveniirobjekte“, väljendades pikalt valitsenud, kuid nüüdseks ammu diskrediteeritud seisukohta, et etnograafilised esemed peaksid esindama põlisrahva kultuuri loomulikku, „puutumatut“ seisundit. Esmalt piipude materiaalset olemust uurides selgub asjaolu, et musta savikilti, millest need on valmistatud, leidub ainult Haida Gwaii Kaagani (Slatechucki) mäe karjääris. Selle hankimine nõuab paadiga mäe jalamile sõudmist ning matka karjääri. Kuna kivim on väga rabe, on iga nikerduse valmistamine ääretult keeruline ja vaevarikas töö, mis nõuab erilisi oskusi. On selge, et vaatamata traditsioonilisuse astmele või viimistluse rafineeritusele on iga piip kellegi oskuste ja vaeva tulem.

Seejärel uurides, miks neid n-ö suveniiresemeid nii palju valmistati, tuleb esile teinegi lugu. Kolonialismi tagajärjel intensiivistunud merisaarmajaht viis saarmapopulatsiooni kokkuvarisemiseni ja karusnahakaubanduse vähenemiseni. Argilliidinikerdised olid üks viis, kuidas haidad, kes sõltusid suuresti karusnahaärist, said jätkata eurooplastega kauplemist ning end seeläbi keerulisel ajal majanduslikult toetada. Lõpuks aga, kui vaadata muuseumi(de) poolt lisatud märgistusi, võime näha, et näiteks piip (AM_4167:11 PK 2294) on varem identifitseeritud „TAAM“ ehk ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloomuuseumi märgiga ning sildistatud ka Eesti Rahva Muuseumi numbriga. Need jäljed räägivad eseme ajaloost Wrangellide perekodus, deponeerimisest Riiklikku Etnograafiamuuseumi (tänane ERM) 1941. aastal, liikumisest ajaloomuuseumi 1951. aastal ning ühtlasi ka Eesti Ajaloomuuseumi enda ajaloost. Objekte edasi uurides võime neilt veel paljut õppida. Keemilised analüüsid ja mikroskoopiline uurimine võib näiteks osutada esemete kasutamisajaloole või päritolule, mõttevahetus päritolukogukonnaga aga kunstniku isikule või tähenduslikule olemusele. Tihtipeale avaneb museaali komplekssus pikaajalistes ja/või intensiivsetes uurimisprojektides, kuid keeruliste lugude esiletoomist võib soodustada ka igapäevane praktika. Järgides Inglise muuseumidirektori ja antropoloogi Nicholas Thomasi üleskutset on tarvis naasta uudishimu juurde. Küsides, kelle jaoks ja kuidas võib üks ese oluline olla, ning tihendades koostööd ja arutelusid muuseumitöötajate ja koostööpartneritega tekib võimalus luua esemete ümber n-ö tihe kirjeldus. On oluline, et märkused ja tähelepanekud talletatakse andmebaasi, mis tänu digitaalsele ligipääsetavusele loob omakorda võimaluse uute seoste ja lugude avastamiseks.

Kokkuvõtteks

Dekoloniseeriva lähenemise rakendamine Eesti kontekstis on keeruline, kuna meie kogudes on põimitud eri ajastute ja paikade võimusuhted. See sama keerulisus loob palju võimalusi uute ja huvitavate lugude jagamiseks. Hübriidsed ja keerulised museaalid ühendavad eri inimeste lugusid üha rohkem polariseeruvas maailmas nii väljapanekutes, kirjeldustes kui ka muusemipraktikas. Avades oma kogusid ja neis olevaid esemeid – küsides, mis nad on ja kuidas nad siia sattusid ning mida nad võiksid tähendada eri inimestele erinevatel aegadel –, loome ruumi, milles on rohkelt võimalusi rääkida Eesti kohast maailmas.

Viited

¹ICOM Eesti seminar „Keeruline pärand muuseumides. Restitutsioon, dekoloniseerimine ja päritolu-uuringud“ (6.02.2023) ja Eesti Rahva Muuseumi Erica Lehreri seminar „Dekoloniaalne museoloogia Kesk- ja Ida-Euroopas“ (19.09.2023). M. Tali, P. Koosa, Eesti muuseumid ja dekoloniaalsuse mõtestamine. – Muuseum 2023, nr 2 (51); J. Vider, Muuseumikogude potentsiaali kaardistamine päritolu-uuringute kaudu. – ERMi aastaraamat 2023, nr 64 (2), lk 325–347; L. Kaljundi, Eesti teaduspildi pärand ja poliitikad. – Vikerkaar 2022, nr 7-8, lk 148−155; A. Leete; S. Karm, P. Koosa, K. Mägi, Teadus ja sugulus. Soome-ugri etnograafia kujunemine teadusliku kolonialismi taustal. – Keel ja Kirjandus 2022, nr 11, lk 995–1013; L. Kaljundi, Põlisrahvas ja pärisrahvas – mõisteajaloolisi eskiise. – Vikerkaar 2020, nr 9, lk 66−74; A. Velmet, Me ei saa rääkida ainult meeldivatest ajaloolistest seostest. – ERR Arvamus, 11.05.2021. Näiteks KUMU „Erinevuste esteetika“, „Vallutaja pilk“ ja „Kunst või teadus“, Kristina Normani ja Bita Razavi „Orhideliirium: Iha külluse järele“ ning Margaret Tali ja Ieva Astahovska „Keeruline minevik. Jagatud maailm“ (2024).

² https://www.theguardian.com/culture/2020/sep/13/off-with-the-heads-pitt-rivers-museum-removes-human-remains-from-display ja https://www.prm.ox.ac.uk/human-remains-pitt-rivers-museum.

³ Paljud Oxfordi ülikooli Pitt Riversi muuseumi kuraatorid, direktorid ja koguhoidjad on (olnud) antropoloogid, kellel on tugevad sidemed eri päritolu kogukondadega. Eredad näited koostööst on näiteks Laura Peersi koostöö haida ja mustjala kogukonnaga Põhja-Ameerikas ja Clare Harrise koostöö Tiibeti diasporaaga. Ka oli PRM üks esimesi etnograafiamuuseume maailmas, mis digiteeris oma kaardikataloogi ning tegi seeläbi oma kogud rahvusvaheliselt kättesaadavaks. ⁴ https://www.amnh.org/about/statement-new-nagpra-regulations.

⁵ Tasub mainida, et sel aastal oli Norra rahvusmuuseumis pikalt üleval ka Britta Marakatt-Labba isikunäitus.

⁶ Toon need näitused eraldi välja, kuna mõlemad käsitlevad mitte-koloniaalriikide koloniaalseid sidemeid. Weltmuseumi näituse kohta vt C. Augustat, Dealing with the Colonial Past in Weltmuseum Wien. – Journal of museum ethnography 2019, nr 32, lk 17–31. Zürichi Landesmuseumi näitus on üleval 13.09.2024–19.01.2025, vt ka https://www.landesmuseum.ch/colonial.

⁷ https://www.museumsassociation.org/campaigns/decolonising-museums/supporting-decolonisation-in-museums/.

⁸ Vt nt W. Modest, C. Augustat, Spaces of Care. Confronting Colonial Afterlives in European Ethnographic Museums. Transcript Verlag, 2023; N. Morse, The Museum as a Space of Social Care. Routledge, 2021; B. Cowan, R. Laird; J. McKeown, Museum Objects, Health and Healing. The Relationship between Exhibitions and Wellness. Routledge, 2019.

⁹ Vt nt J. Clifford, Museums as Contact Zones. – Routes: Travel and Translation in the Late Twentieth Century. Cambridge: Harvard University Press, 1997; A. Fienup-Riordan, Yup’ik elders at the Ethnologisches Museum Berlin: fieldwork turned on its head. Seattle: University of Washington Press in association with Calista Elders Council, Bethel, Alaska, 2005.

¹⁰ Näiteks Chicago Fieldi muuseumi püsiekspositsioon „Native Truths: Our Voices, Our Stories“, James Cooki esimest maailmareisi käsitlev „Oceania“ näitus, aga ka evengi kosmoloogiat tutvustav näitus Pitt Riversi muuseumis (vt Vider 2023).

¹¹ https://bbc.com/news/articles/czx63pn0yp0o.

¹² S. Leclerc-Caffarel, G. Sculthorpe, Z. Rimmer, C. Daher, rikawa: Tasmanian Aboriginal Kelp Water Containers. – Artefact 2024, nr20, https://doi.org/10.4000/11wun

¹³ M. von Oswald, Working Through Colonial Collections: An Ethnography of the Ethnological Museum in Berlin. Leuven University Press, 2022.

¹⁴ Vt The Inbetweenness of Things, toimetaja Paul Basu. Bloomsbury Publishing, 2017.