// Haridus

Kuidas pakkuda autistlikule õpilasele meeldivat muuseumikülastust?

Eliis Vaino Rakendusantropoloogia magister
Uuringusse panustanud õpilase kiivilinnust mänguasi AHHAAs. Võimalus muuseumis oma huvisid tegevustesse põimida mõjub autistlikule õppijale rõõmustavalt ja pingeid leevendavalt.

Viis soovitust muuseumile

Muuseumiskäik võib autistlikule õpilasele olla nii rõõmus ja arendav ettevõtmine kui ka suurt ärevust ja ebamugavust põhjustav kogemus. See, milliseks kogemus kujuneb, sõltub tihti õpetaja ja muuseumi tehtud eeltööst ning nii mõnelgi juhul neurotüüpilise inimese vaatepunktist justkui väikestest, aga tegelikult väga olulistest detailidest.

Kuidas teha nii, et autistlikud õpilased saaksid oma neurotüüpiliste eakaaslastega võrdselt muuseumide põnevat maailma avastada? Sellele küsimusele otsisin vastust 2022. aasta talvel Tartu Ülikooli etnoloogia ja rakendusantropoloogia õppekaval kaitstud magistriprojektis. Magistriprojekti läbiviimisel panustasid oma nägemuse ja kogemustega olulisel määral minu Tartu Herbert Masingu Kooli õpilased, sama kooli õpetajad, lapsevanemad ja Tartu Ülikooli muuseumi haridustöötajad. 

Kuna iga autist on erinev ning autistlike inimeste elukogemus, tugevused ja raskused on erinevad, on siinkohal mõttekas tuua välja mõned autismile iseloomulikud jooned, mis võivad just muuseumi kontekstis olulisteks kujuneda. Muuseumikülastus võib esile kutsuda ärevust uue olukorra ees – seda eriti juhul, kui autistlikul muuseumikülastajal ei ole varasemast kogemust muuseumides või kui need kogemused on negatiivsed. Aga isegi kui varem on muuseumis käidud, võib uus muuseum või näitus, uus muuseumipedagoog või uued tegevused mõjuda hirmutavalt ja segadust tekitavalt. Tänapäevased muuseumid pakuvad järjest enam külastajatele sensoorselt põnevaid elamusi – see võib ühest küljest olla autistlikule külastajale väga meeldiv, ent sensoorse ülitundlikkuse puhul on oluline, et külastajal oleks eelteadmine, millised sensoorsed elamused teda ees ootavad, ning lisaks ka võimalus neid summutatult kogeda. Lisaks sellele tuleks autistlike õpilaste puhul arvestada võimalusega, et õpilasel võib olla eri õpiraskusi ning liiga suurel määral tekstina esitatud info (olgu see siis mõeldud lugemiseks või kuulamiseks) võib osutuda koormavaks ja raskesti vastuvõetavaks. 

Mida saaks muuseum teha, et muuseumikülastus autistlikule õpilasele võimalikult pingevabaks, rõõmustavaks ja harivaks kujuneks? 

 

 

Uuringusse panustanud õpilase kiivilinnust mänguasi AHHAAs Uuringusse panustanud õpilase kiivilinnust mänguasi AHHAAs. Võimalus muuseumis oma huvisid tegevustesse põimida mõjub autistlikule õppijale rõõmustavalt ja pingeid leevendavalt.

1. soovitus: muuseum pakub võimalust endaga enne külastust tutvuda. Muuseum võiks pakkuda enne külastust visuaalset infot muuseumi ruumide, sensoorselt stimuleerivate paikade ja haridusprogrammi läbiviija kohta. Eelteadmine, mis saama hakkab, aitab autistlikul külastajal end muuseumis toimuvaks ette valmistada ning uuest olukorrast tekkivat ärevust maandada. Muuseumikülastuse ja haridusprogrammiga seotud info aitab ka õpilasi saatval õpetajal õpilasi muuseumis paremini toetada. Seejuures võiksid näiteks fotod muuseumi ruumidest, muuseumi sensoorne kaart ja muuseumikülastust tutvustavad lihtsad ja selged visuaalsed juhendid olla avaliku infona kõigile kättesaadavad. Muuseumitunni läbiviija tutvustus ja muuseumitunni ülesehitus võib olla seesugune informatsioon, mida jagatakse muuseumikülastust planeeriva õpetajaga otse.

2. soovitus: muuseum suhtleb õpetajaga enne külastust ja teeb vajadusel kohandusi haridusprogrammis. On väga oluline, et muuseumipedagoog teaks enne haridusprogrammi algust, kas ja milliste erivajadustega õpilased on muuseumi tulemas. Kuna ka tavakoolides ja -klassides õpib erivajadustega õpilasi, võiks õpilaste eriliste vajaduste kohta küsida rutiinselt iga muuseumikülastusele tuleva õpetaja käest. Kui selgub, et on tulemas ka autistlikke õpilasi, ei tohiks aga suhtlus sellega piirduda, sest nagu juba eespool mainisin, on iga autist erinev ja erakordne. Et saada praktilist ja tõepoolest kasulikku pilti, võiks õpetajalt küsida õpilaste keelelise taseme kohta. Kas muuseumipedagoog peaks eelistama lihtlauseid? Kas õpilased vajaksid visuaalset materjali jutu kõrvale? Kas õpilased räägivad? Võiks uurida ka, kui pikalt jaksavad õpilased tavaliselt ühe tegevuse juures püsida. Külastuse võivad eriti toredaks teha õpilaste erihuvid, mis võivad moel või teisel muuseumis esindatud olla – ka nende kohta tasub õpetajalt küsida. Kõigi osapoolte mugavuse huvides tasuks küsida õpetajalt ka õpilaste ülitundlikkuse või hirmude kohta, mida siis muuseumipedagoog vältida oskaks. 

3. soovitus: muuseum pakub lühemaid ja praktilistele tegevustele keskenduvaid haridusprogramme. Eesti muuseumid pakuvad väga palju erinevaid ja huvitavaid haridusprogramme. Autistlikele õpilastele mõeldes võiks aga neist samadest programmidest pakkuda lühemaid versioone, kus on edastatakse vähem infot vesteldes, lugedes või kirjutades. Enam võiks rõhku olla aga käelistel, füüsilistel ja eri meeli kaasavatel praktilistel tegevustel. 

4. soovitus: muuseum pakub kohta rahunemiseks ja puhkamiseks. Kuigi muuseum võib olla autistlikule lapsele väga põnev ja paeluv koht, võib see muutuda ka kiirelt ülestimuleerivaks. Uus, huvitav ja sensoorselt stimuleeriv keskkond võib viia autisti olukorda, kus ta vajaks vaiksemat ruumi või ala, kus tekkinud emotsioone maandada. See võiks olla vähemalt mingil määral privaatsust pakkuv ala, kus saaks mugavalt istuda näiteks kott-toolidel. Pingeid leevendavalt võivad mõjuda näiteks ka kalad akvaariumis ja muud veega seotud lahendused, kineetiline liiv jms. 

5. soovitus: muuseum suunab külastajate käitumist selge ja täpse märgistusega ekspositsioonis. Paljud noored autistid eelistavad maailmaga tutvuda katsudes ja katsetades. Muuseumid on selleks suurepärane keskkond, aga ilma selge tähistuseta on keeruline mõista näiteks seda, millist eksponaati võib katsuda ja millist mitte. Lisaks sellele tasub muuseumil kriitilise pilguga üle vaadata ka üldine märgisüsteem muuseumis – visuaalsed märgid teksti asemel võivad olla autistlikule külastajale väga hea viis muuseumis orienteerumiseks, aga kui märgid on raskesti mõistetavad või isegi eksitavad, võib sündida rohkem halba kui head. 

Seega võib kokkuvõtlikult tõdeda, et üks olulisi märksõnu autistlikele õpilastele hea muuseumihariduse võimaldamiseks on suhtlus ja info jagamine. Tähtis on avatud suhtlus õpetajaga, kes annab praktilist infot oma õpilaste kohta ning kes saab vastu infot muuseumi ja selles toimuva kohta. Lisaks on vajalik ka otsene suhtlus sihtgrupiga ning neile selge ja sisuka info pakkumine nii enne külastust kui ka külastuse ajal ekspositsioonis üheselt mõistetavate märkide kaudu. 

Sõltuvalt muuseumist on kohandused, mida autistidele parema keskkonna loomiseks teha tuleb, teatud määral erinevad. Kui hakata enda muuseumile sobivaid lahendusi välja mõtlema, tasub nõu küsimiseks pöörduda Tartu Herbert Masingu Kooli kompetentsikeskuse või siinkirjutaja (eliis.vaino@masing.tartu.ee) poole. 

 

Väljavõte muuseumikülastust tutvustavast visuaalsest juhendist The Intrepid Museum´i kodulehelt (https://www.intrepidmuseum.org/access.aspx) Väljavõte muuseumikülastust tutvustavast visuaalsest juhendist The Intrepid Museum´i kodulehelt (https://www.intrepidmuseum.org/access.aspx)
Viited