Kuidas tornikujulisest esemest võib saada Hiina puslepall

Marike Laht SA Eesti Vabaõhumuuseum

Meie muuseumide kogud sisaldavad imelisi esemeid. Paljud neist objektidest jõuavad varem või hiljem ka konservaatorite töölauale. Eri materjalidest koosnevate objektide konservaatoril on materjalivalik reeglina üsna seinast seina ja sinna vahele mahub suurepäraselt ka objekt, mis on valmistatud elevandiluust. Üks selline tõeline elevandiluust ime oli minu töölaual 2022. aastal. MuISis on selle objekti nimetus „tornikujuline ese“ ja see kuulub Eesti Kunstimuuseumi kogusse, kandes numbrit EKM j 9957/a-e VR 1077/a-e.[1][ill. 1]

Seda eset esimest korda nähes kangastus mul silme ees kohe lapsepõlves kuuldud väljend – elevandiluust torn.[2][3] Muuseumi poolt ei olnud esialgu rohkem teavet eseme olemuse kohta lisatud, seega tuli alustada otsingutega, et välja selgitada, mida see objekt tegelikult endast kujutab.

Selge oli, et tegu on idamaise esemega. Aga missugune idamaadest? Olemata ise elevandiluu väljalõigete alal spetsialist, puudus mul mingigi võimalus ainult visuaalse vaatluse abil vastust leida. Ka ei aidanud selles küsimuses edasi ükski käeulatuses olnud ida kunsti kataloog. Otsingud viisid tõdemuseni, et kuigi tegu on üle poole meetri kõrguse objektiga, millel on torni kuju, ei ole tegu mitte „elevandiluust torniga“. Kõik sellenimelised kujutised, olgu siis kõrgemad või madalamad, olid olemuselt suhteliselt sihvakad ning neil ei olnud sellele objektile iseloomulikku mitmesfäärilist kera keskel.

Ill. 1. Üldvaade enne konserveerimist

Seejärel, et aru saada objekti olemusest ja mõista, millega on tegu, püüdsin vastust leida objektil kujutatud kompositsioonide abil. Alustasin ülevalt, ehk buda kujust, kes istub lootosõiel. [ill.2] Leidsin palju väga põnevaid kujutisi, aga ka see tee osutus konarlikuks ja lühikeseks ega aidanud edasi selguse poole. Lootose kujutis on seaduse sümbol, mis tõuseb taeva poole, kui sellel istub mõtluse poosis Buda ning sellest moodustub torn – stuupa kui Buda õpetust sümboolselt kujutav rajatis. Selline torn koosneb harilikult nelinurksest alusest ning kera ja koonusekujulisest ülaosast, mis sümboliseerivad vastavalt ürgseid elemente – maad, vett, tuld, õhku ja eetrit. Stuupa teisendvorm on pagood, nii et see ei sobinud vastuseks küsimusele, millega on tegu.[4][5] Seejärel keskendusin luulõikele ja jõudsin arusaamani, et tegu on Hiinas valmistatud esemega. Sellest andsid tunnistust kõik objektil leiduvad luulõike kompositsioonid, mis olid küll erinevad, kuid nende süžee on põhimõtteliselt sama – „tark või teadjamees, kes annab külaelanikele nõu või viibib õpilaste keskel“. [6]

Ill.2. Buda kuju lootosõiel enne konserveerimist

Rahu ei andnud kõige keskel olev mitmekihiline kera, millel tundus olevat mingi täiesti oma otstarve ja tähendus. Feng shui’s on kera tähenduseks õnnelik olemine; liikumises olev mitmekihiline kera ja seda krooniv raske budakuju viisid aga mu mõtted hoopis tasakaalule.
Tasapisi, samm-sammult hakkas asi siiski hargnema ja ootuspäraselt leidis mõistatus ühel hetkel lahenduse. Tornikujulisest esemest oli saanud „puslepall“ ja mitte niisama, vaid „Hiina puslepall“, mida on nimetatud ka „kuradi kätetööks“. [7][8] [ill. 3]

Ill. 3. mitmekihiline pusle pall enne konserveerimist

Sellist tüüpi mitmekihiliste vabalt liikuvate ažuursete pallide valmistamine on ajalooliselt kuulunud Hiina lõunaosas asuva Guangdongi provintsi käsitööliste oskuste hulka, mida nad on perekeskselt põlvest põlve edasi andnud alates Qianlongi perioodist (1736–1795) kuni tänase päevani. [9][10] [ill.4]

Tavaliselt on puslepallid valmistatud elevandiluust, aga neid on valmistatud ka sünteetilisest elevandiluust, puidust, nefriidist jt materjalidest ning nad on sageli paigutatud kõrgetele kaunilt kujundatud alustele. [11] [ill.5]

Elevandiluu ehk vandel on elevandivõhast saadav väärismaterjal, mida kasutatakse vääris- või kultusesemete, ehete või nipsasjakeste tootmiseks. Materjal on kõva, valge või kollakasvalge värvusega. Elevandiluu ei oma otsest väärtust, kuid kultuuriliselt on elevandiluu kõrgelt hinnatud.

Ill. 4. Kaart, mis näitab Hiina piirkonda, kus selliseid pusle palle valmistatakse.https://www.youtube.com/watch?v=UpEKD4fxVS8 ]

Elevandiluud on esemete valmistamiseks kasutatud alates antiikajast ning läbi ajaloo on hinnatud selle materjali tugevust ja värvitooni, mis võimaldas luua pilkupüüdvaid kunstiteoseid. 1990. aastal keelati kogu maailmas elevantide salaküttimine elevandiluu saamiseks. Ebaseaduslik salaküttimine on ometi jätkunud. Suurimaks vandlituruks Euroopa ja Ameerika Ühendriikide kõrval on kujunenud Hiina, kus tugevnev keskklass soovib tarbida üha enam luksustooteid. Selle piiramiseks keelustas Hiina Rahvavabariik 2018. aastast elevandiluust valmistatud esemete müügi.[12]

Kuna nõudlus uhkete esemete järele oli ja on siiani suur, siis valmistatakse neid ka sünteetilisest elevandiluust (luuimitatsioon), mida Hiinas nimetatakse mõnikord ka „Mandariini elevandiluuks“ või „Hongkongi elevandiluuks“ ning mis koosneb vaiguga segatud härjaluupulbrist.[13] Sellest valmistatud toodetel on elevandiluuga täpselt sama välimus ning nad tunduvad olevat „õiged asjad“, kuid muidugi on oluliselt odavamad ja mis põhiline – ei põhjusta ühegi elevandi surma. Seejuure ei ole see ei 19. sajandi keskel Inglismaalt alguse saanud luuimitatsioon – nitrotselluloosi baasil valmistatud materjal, mis kujutab endast lämmastik- ja väävelhappega töödeldud tselluloosi – ega ka tselluloid, mis leiutati umbes samal otstarbel ja ajal Ameerikas. [15][16][17][18][19]

Ill. 5. detail figuraalsest alusest enne konserveerimist

Muidugi on selliste esemete puhul alati kohane küsida, kas see eksemplar on valmistatud elevandiluust või mitte. Õnneks on selle puslepalli puhul vastus kindlasti jaatav: jah, see on valmistatud elevandiluust. Tunnistust sellest annavad nn Schregeri jooned puslepalli hoidva aluse alumisel küljel. Võibki öelda, et need on ühed kindlamad märgid, mis materjali õigsusest tunnistust annavad. Kihvade kasvamise käigus on jooned veidi ebaühtlase paksusega ning kuna kihva ristlõige ei ole olemuselt korrapärane ring, siis kulgevad jooned veidi mööda loomulikku ellipsikujulist joont. [13][14] [ill.6]

Ill. 6. Selgelt välja joonistuvad Shregeri jooned objekti aluspõhjal

Sellest, kuidas täpsemalt selliseid mitmekihilisi palle tehti või tehakse ning kuidas olla kindel, et tegu on ikkagi elevandiluuga, mitte aseainega [18], tuleb täpsemalt juttu veebiajakirja Renovatum Anno 2022/2023 numbris.

Puslepall oleks ühtpidi justkui pjedestaalile tõstetud mänguasi, mis tegelikult lausa kutsub ennast keerutama ja eri tasapinnal olevaid auke kohakuti ajama. Teisest küljest on selline elevandiluust objekt väga habras ja mitte mingil juhul ei tohi seda maha pillata või jõuga selle sisemisi sfääre liigutada. Sellised objektid olid ja on tänapäevalgi ilmselgelt staatuse ja õnne sümbolid Hiinas, kuna tihti oligi nende välimisele pinnale graveeritud õnnetoovad draakonid.

Kõik teadmised sellest esemest suurendasid uudishimu teada saada, kuidas selline imeline objekt on Hiinast või mujalt Eestisse jõudnud. Teadaolevalt jõudsid esimesed säärased puslepallid Euroopasse 18. sajandil. On teada, et neid valmistati kinkimiseks lugupidamisavalduse märgina Hiinas kohapeal, mitte ainult kui ekspordiartikleid läänemaailma jaoks.[8] On olemas näiteks kinnitus, et puslepallide valmistamiseks 19. sajandil lasti misjonäridel kaasa tuua Euroopast kaasaegsemaid tööriistu, kuigi euroopalikest treimisvahenditest oldi teadlikud Guangdongi provintsis juba sajand varem. Samuti on teada, et selliseid puslepalle võidi valmistada ka mujal Hiinas või hoopis kuskil Euroopas. Hiinas valmistatud puslepallide kõrgajaks loetakse 18. sajandi keskpaika, kus need pallid juba kunstiturgudel ringlesid.[20] [ill.7]

Ill. 7 Kaart, mis näitab pusle pallide valmistamise piirkonda ja nende liikumist 18. sajandi Hiinas ning ka väljapoole Hiinat[kujutis on pärit: https://www.youtube.com/watch?v=UpEKD4fxVS8

Kas Kunstimuuseumi kogusse kuuluva puslepalli näol on tegu mõne sellise kunstiturul ringelnud eksemplariga, on praegu raske kindlaks teha. Samuti on praeguseks pea võimatu saada kinnitust objekti tegeliku teekonna kohta Eestisse, teame ainult väga viimast osa sellest teekonnast. Jälgitav on teekond alates 1940. aasta 27. augustist, kui selle eseme annetas Eesti Rahva Muuseumile Eesti Vabrikantide Ühisus. Eseme üleandja oli Konrad Mauritz, omaaegne Eesti ettevõtja ning ühiskonnategelane. [21] [22][ill.8] Muuseumis sai ese märgise VR 1077 a-e.

Eesti Rahva Muuseumist (tolleaegsest Etnograafiamuuseumist) anti 1952. aastal Eesti Kunstimuuseumile üle sadu kunstiteoseid – maale, graafikat, skulptuure, aga ka tarbekunsti, mis siis EKMis aja jooksul arvele võeti. ERMist üle antud asjade seas oli teisigi idamaiseid esemeid, peamiselt Hiina ja Jaapani portselani. Eesti Kunstimuuseumis võeti objekt arvele 1965. aastal.