// Päevateema

Kultuuripärandi säilitamine ja päästmine kriisiolukorras

Linda Lainvoo Muinsuskaitseamet
2021. aasta kultuuriväärtuste päästmise lauaõppuse sündmuskoht oli SA Eesti Vabaõhumuuseum, mida õppuse stsenaariumi järgi tabas tugev torm, mis tõi kaasa nii vigastatud külastajaid kui ka kahjustada saanud hooneid ja museaale. Fotol on kujutatud üht puud, mis stsenaariumi järgi hoonele langes.

Paraku tuletavad just kriitilised hetked meile meelde meie enda ning meie pärandvara haprust ja ohustatust. Venemaa kallaletung Ukrainale on toonud taas kord fookusesse kultuuripärandi kaitsmise temaatika kriisiolukorras ning seepärast tuleb üle rääkida põhiasjad, et olla kriisideks võimalikult hästi valmis.

Iga kriis on eriilmeline ning selleks ei saa kunagi lõpuni valmis olla – see on paratamatus, millega tuleb kriisipaneerimisel arvestada ja leppida. Samas on selge, et ilma ettevalmistuseta kriisiolukorda sattudes on kahjud igal juhul suuremad kui siis, kus rakendatavad meetmed ja toimimismehhanismid on läbi mõeldud ning ka läbi katsetatud. Kriisiks valmistumine ei ole üks dokument, mis tehakse valmis, see on pidev tegevus iseenda ja oma organisatsiooni valmisoleku tagamiseks.

Esmases planeerimisfaasis pole mäluasutuse seisukohast olulist vahet, kas valmistutakse piiritletud tsiviilintsidendiks nagu ühe hoone(osa) põleng või ulatuslikuks kriisiks nagu relvakonflikt. Planeerimistegevuse lihtsustamiseks ja info ühtlustamiseks on paika pandud teatud tüüpdokumendid, mis asutustel peavad olemas olema. Nende hulka kuulub enamiku mäluasutuste puhul operatiivkaart, mille koostab hoone ja/või asjade omanik või valdaja. Kaarte haldab ja järelevalvet nende olemasolu ja sisu üle teeb Päästeamet. Operatiivkaardi puhul on tegu põgusa ülevaatega hoonest, mille abil reageerivad päästjad saavad esmase info sündmuspaiga kohta.

Samuti lasub muuseumidel kohustus teostada riskianalüüs ja koostada ohuplaan. Riskianalüüs on vältimatu eneseanalüüsi osa, mille eesmärk on tuvastada olulisemad riskid, et nende põhjal panna kokku ohuplaan. Ohuplaan sisaldab infot muuseumi toimimise kohta ohu- või kriisiolukorras. Ei riskianalüüsi ega ka ohuplaani puhul pole paika pandud ranget vormi, seda just seetõttu, et tagada mäluasutustele piisav paindlikkus, mis võimaldaks lähtuda konkreetse asutuse spetsiifikast, vajadustest ja võimalustest. Küll aga on üldine soovitus hoida plaanid võimalikult lühikesed ja konkreetsed. Nii riskianalüüsi kui ka ohuplaani tuleb pidevalt üle vaadata ja veenduda, et asutuse töötajad on nende sisuga kursis ja teavad, milline on nende kriisiroll, st mida just nemad kriisisituatsioonis tegema peavad ning mille eest vastutavad. Vähetähtis pole ka tõik, et kriiside haldamisel on inimeste päästmist puudutavad plaanid ja pärandi säilimist puudutavad plaanid kaks eri asja ning oma standardsetes ülevaatustes tegeleb Päästeamet vaid inimeste turvalisust puudutavate küsimustega.

Mida ohuplaan peaks sisaldama?

Laias laastus on ohuplaan dokument, milles mõeldakse läbi kriisiaegsed tegevused ja vastutusvaldkonnad. Riskianalüüsile tuginedes saab konkreetsete stsenaariumide järgi hakata analüüsima võimalikke tegevusi ja need kaardistada. Näiteks kui üks võimalik risk on elektriseadme rikkest tekkinud tulekahju (üks levinumaid tulekahjude põhjusi Eestis), siis mis mehhanismid ja kommunikatsiooniahelad lähevad esmalt tööle? Tõenäoliselt annab esimese häire tuletõrjealarm. Kuhu selle teavitus läheb? Kui sündmus leiab aset väljaspool tööaega, näiteks öösel, siis kes ja kuidas alarmile reageerib? Kas häire läheb turvaettevõttele? Kellele nemad helistavad? Kui kaugel kontaktisik asub (kas ta elab muuseumi läheduses ja magab telefon padja kõrval ning kunagi puhkuseks ära ei sõida ega haige ei ole)? Kui saadakse kontaktisikuga ühendus, siis mida ta teeb, kellele helistab, kuidas olukorda koordineerima hakkab? Teiseks tuleb analüüsida, milliseid päästetegevusi on eri juhtudeks vaja. Kas, mis, kuidas ja kuhu evakueeritakse? Kui on vaja siseneda hoidlasse, siis kuidas on korraldatud ligipääs hoidlale? Mis saab muuseumihoonest, mille uksed on lahti murtud, aknad võib-olla tulekahju tõttu purunenud ja seinad kustutustegevuse tõttu märgunud? Kes tagab hoone valve ja omab ülevaadet sellest, millised asjad hoonest evakueeriti ja kus need parajasti asuvad? Need on vaid mõned väga üldised küsimused ühe võimaliku stsenaariumi kohta.

Olles eelnevatele küsimustele vastanud, saab hakata planeerima ka kaitsestrateegiad. Üks oluline aspekt igas kriisis on prioriteetide seadmine – millised on kõige olulisemad objektid, kuidas neid kaitsta? Kas neid on võimalik hoonest välja tuua või näiteks katta? Kuidas hoonesse sisenev päästja (päästesündmuste ajal ei ole muuseumi töötajatel enamikul juhtudel võimalik ise hoonesse siseneda) tunneb ära õige objekti? Arusaadavalt on näiteks tulekahju puhul elekter hoones välja lülitatud ning valgustus seega väga piiratud või suisa olematu. Kui ruumid on suitsu täis, halvendab see nähtavust veelgi.

Lauaõppuse objekt SA Eesti Vabaõhumuuseumis 2021. aasta kultuuriväärtuste päästmise lauaõppuse sündmuskoht oli SA Eesti Vabaõhumuuseum, mida õppuse stsenaariumi järgi tabas tugev torm, mis tõi kaasa nii vigastatud külastajaid kui ka kahjustada saanud hooneid ja museaale. Fotol on kujutatud üht puud, mis stsenaariumi järgi hoonele langes.

Tsiviilkriisis on enamasti esmane reageerija Päästeamet. Oma senise kogemuse põhjal julgen väita, et iga päästekomando on huvitatud sellest, et nad tunneksid oma piirkonna olulisimaid objekte. Sealjuures on just mäluasutuse enda initsiatiiv määrava tähtsusega. Pärandivaldkonna inimestena peame iseenesestmõistetavaks asju, mis teistele elementaarsed ei ole. Näiteks olen ühel päästjate koolitusel näinud mitme operatiivtöötaja siirast üllatust, kui ta viidi muuseumi hoidlasse, sest tavainimese jaoks tähendab muuseum neid objekte, mida ta näeb ekspositsioonis. Nad ei tea, et kusagil luku ja riivi taga on veel tuhandeid väärtuslikke objekte.

Et plaanis toodud tegevused ka tegelikus kriisiolukorras rakenduksid, on hädavajalik praktiline läbimäng. Esmane samm on selle juures kas või väikese ringiga n-ö lauaõppus, kus üheskoos üht võimalikku stsenaariumi lahendama hakatakse. Juba sellise lihtsa ja suhteliselt vähest ressurssi nõudva harjutuse puhul joonistuvad välja plaani võimalikud kitsaskohad, mille parandamisega saab kohe tegelema asuda.

Riiklikul tasandil korraldab Muinsuskaitseamet koostöös Päästeameti ning Politsei- ja Piirivalveametiga igal aastal ühe riiklikku õppuse, kus mängitakse läbi kriis mäluasutuses. Samas on soovi korral võimalik kaasata Muinsuskaitseamet, et oma asutuses viia läbi väiksemaid õppusi.

2020_lauaõppus 2020. aasta kevadel toimus esimene riiklik kultuuriväärtuste päästmise lauaõppus koostöös Päästeameti ning Politsei- ja piirivalveametiga. Kriisi sündmuspaigaks oli SA Haapsalu ja Läänemaa muuseumide filiaal Haapsalu vana raekoda, kus stsenaariumi järgi toimus põleng.

Kogude kaitse ulatusliku kriisi tingimustes

Põhiosas on ettevalmistavad tegevused nii piiritletud kui ka laiaulatuslikuks kriisiks valmistumisel sarnased, ent laiaulatusliku kriisi, näiteks relvakonflikti tingimustes, võib teatud tegevuste realiseerimine olla võimatu. Kriiside lahendamisel on alati prioriteediks inimelud ning ulatusliku kriisi puhul tuleb arvestada tõsiasjaga, et appi tulevat ressurssi suure tõenäosusega ei ole või on see väga piiratud ning hakkama tuleb saada oma jõududega.

Selles kontekstis on eriti oluline, et kogude puhul oleksid teada prioriteedid ning määratud realistlikult kõige turvalisem kättesaadav koht museaalide hoiustamiseks. Samuti tuleb arvestada vajadusega ekspositsioonis olevate esemete liigutamiseks hoidlatesse. Aktiivse kriisi tingimustes ulatuslikku evakuatsiooni läbi viia ei ole võimalik ning prioriteetsete objektide evakuatsiooniga tuleb tegeleda enne sündmuste eskaleerumist.

Peatselt saab ka eesti keeles kättesaadavaks Kultuuriväärtuste Säilitamise ja Restaureerimise Rahvusvahelise Uurimiskeskuse (ICCROM) riskide haldamise juhend, mis on lihtne ja käepärane materjal oma mäluasutuse riskianalüüsi ja ohuplaani koostamiseks.

Viited