EMÜ Veebiajakiri

Sõnumi universaalsus ja Poola saatuse paigutamine laiemasse konteksti osutusid üsna varsti postulaatideks, mis olid nii mõnelegi ajakirjanikule ja poliitiliselt meelestatud ajaloolasele vastuvõetamatud. Parempoolsed ajakirjanikud kritiseerisid Teise Maailmasõja Muuseumi ideed. Nad olid veendunud, et universaalsuse sõnum ja Poola ajaloo asetamine Euroopa konteksti vähendab paratamatult Poola osa sõja võidus. Nende arvates oli rahvusliku ajaloo raamidest väljumine ohtlik.(2)

Professor ning parempoolse Õiguse ja Õigluse erakonna senaator Jan Żaryn nimetas näituseideed saatanlikuks plaaniks, mille eesmärk on juurida poolakate hingest välja rahvusliku ühtekuuluvuse tunne ja asendada see salakavalalt eurooplusega. Üks teine kriitik, Varssavi Ülestõusu Muuseumi asedirektor Dariusz Gawin, nimetas muuseumiideed Brüsseli eliidi ülbeks katseks luua kunstlikult Euroopa mälu. Ta andis mõista, et idee autorid on kõigest Brüsseli kontrolli all olevad kasulikud idioodid, kes näe Euroopast lähtuvaid ohte.(3)

Mitu lähiajaloolast ei nõustunud nende seisukohtadega. Näiteks professor Marcin Kula ütles: „Projekti kriitikud tahavad tegelikult, et Poola rajaks mälestusmärgi oma ohverdusele ja hiilgusele“.(4) Üks teine ajaloolane kirjutas: „Keskeurooplaste mälu on teistsugune kui lääneeurooplaste oma. Kesk-Euroopas lõppes julm okupatsioon ja selle sangarlik vastupanuliikumine mitte võiduga, vaid orjastusega. Muuseumiidee autorite eesmärk […] on püüda esitada Kesk-Euroopa eiratud kogemust sama tähtsana kui ida- ja lääneeurooplaste oma“.(5) Õiguse ja Õigluse erakonna juht Jarosław Kaczyński nimetas muuseumiideed ühel Poola parlamendi alamkoja istungil „Saksa-meelseks“ ja „Poolale ülikahjulikuks“.(6) Vastuseks meenutas Kodanikuplatvormi juht ja peaminister Donald Tusk Kaczyńskile, et „muuseumi ehitamise mõte on Poola vastus Teise maailmasõja ajaloo võltsimise katsetele“. Ta ütles, et Kaczyńskil ei ole õigust süüdistada muuseumiidee autoreid välisriikide huvides ja Poola ajaloo vastu tegutsemises. „Keegi ei ole teile andnud patriotismi- ja tõemonopoli,“ ütles Tusk.(7) 2009. aastal jõudis konflikt märgatavalt jahtuda.

Muuseumi küsimus tõusis taas päevakorda 2015. aasta parlamendivalimiste eel. Jarosław Kaczyński tegi sellest ühe oma kampaania põhiteemasid. Ta väitis, et muuseum hakkab vahendama „Poola-välist perspektiivi“ ning nõudis idee põhjalikku ümbermõtlemist. Vastuseks tegi professor Paweł Machcewicz avalduse, kus kirjutas, et „Teise Maailmasõja Muuseumi […] rajavad Poola ajaloolased ja muuseumispetsialistid. Selle peamine eesmärk on tuua rahvusvahelisse narratiivi ja ajaloomällu Poola ja Kesk-Euroopa perspektiiv […]“. Ta rõhutas ka, et „mitte kellelgi ei ole Poola perspektiivi määratlemisele ainuõigust“.(8)

2015. aasta lõpus toimunud parlamendivalimised võitis Õiguse ja Õigluse erakond. 2016. aasta keskel teatas kultuuri- ja rahvuspärandi minister, et kavatseb Teise Maailmasõja Muuseumi likvideerida. Oli selge, et valitsus ei kavatsenudki lasta muuseumi avada sellisena, nagu selle loojad olid kavandanud. Õiguse ja Õigluse erakonna valitsus tellis muuseumi kohta analüüse oma erakonna aktivistidest ajaloolastelt. Need jõudsid järeldusele, et muuseum ei näita „sõja positiivseid aspekte“ ning et selle sõjavastane sõnum on „kommunistlik propaganda“. Lisaks leidsid analüütikud, et muuseum „rüvetab poola rahvustunnet“ ja loob tarbetuid seoseid „universaalsusega“.

Vastasin sellele kriitikale koos muuseumi toonase direktori Paweł Machcewicziga. Viimases lõigus pöördusime asepeaministri ja kultuuriministri Gliński poole, kellele muuseum allub. Me kirjutasime: „Kui valitsus ei lase sisuliselt valmis näitust avada, on see vaba Poola ajaloos enneolematu ja kõige jõhkram sekkumine kultuuriasutuse autonoomiasse ja avaliku ajaloo sfääri“.(9)

Muuseumi kaitseks üllitatud kirjutiste laviinist tahaksin tsiteerida Timothy Snyderi arvamust, mis ilmus kultuuriajakirjas New York Review of Books. Tema nimetas seda muuseumi maailma kõigist Teise maailmasõja muuseumidest kõige ambitsioonikamaks. „Erinevalt teistest muuseumidest, mis on pühendatud ajaloo kõige laastavamale sõjale ning algavad ja lõpevad rahvusajalooga, on Gdański muuseum eesmärgiks võtnud näidata kogu maailma ühiskondade perspektiive. Selle jaoks on viimase kaheksa aasta jooksul kogutud tohutu hulk materjale ja teemasid, mis viivad pealtnäha erinevad kogemused omavahel kokku. Sellisele muuseumile on raske ette kujutada paremat kohta kui Poola, mille kodanikud said kõige hullema sõjakogemuse osaliseks“.(10)

Piotr Kosiewski kirjutas valmiva näituse kohta sisuka analüüsi. Ta kirjutas: „Isegi kui minister Gliński likvideerib Teise Maailmasõja Muuseumi, jääb ikkagi lahtiseks poolakluse eri mudelite vastuolu küsimus. […] Nagu Gdański muuseumist näha, põrkuvad kaks arusaama: poolakluse mudel, mis on eneseteadlik ja tugev ning on võimeline oma minevikku käsitlema, […] ja teine, mis peab pidevalt ennast ja teisi veenma oma suurepärasuses ehk poolaklus, mis „on põlvilt tõusmas“, kuid on samal ajal tegelikult ebakindel ja pidevalt hirmul […] – see viimane kardab intellektuaalset julgust ja kriitilist mõtlemist“.(11)

2017. aasta märtsis avas muuseum külastajatele uksed. Valitsust tabas see üllatusena, kuna ta ei olnud aru saanud, et asjad on juba nii kaugel. Nädal hiljem kuulutas asepeaminister Piotr Gliński välja Teise Maailmasõja Muuseumi likvideerimise. Selle asemele rajas ta sama nimega, kuid uue asutuse. Näituse neli autorit vabastati ametist.

Näituse avamine vallandas sellele pühendatud kirjutiste laviini. Esimestel nädalatel ilmusid enamasti positiivsed või isegi vaimustunud arvamused. Positiivse suhtumisega kirjutistes tõsteti esile muuseumi eeliseid, näiteks lai ajalooline taust, võrdlev lähenemine, üksikisikute käekäigule keskendumine, sõjakeerisesse sattunud tavainimese perspektiivist lähtuv narratiiv, patsifistlik alatoon (sõja deromantiseerimine), universaalsus, eetiline mõõde, eri kultuuritaustaga inimestele arusaadav esitlusviis, narratiivi empaatiline perspektiiv, eurooplus (kui poola identiteedi juurde kuuluv väärtus), polüfoonia ja paljuperspektiivsus. Kirjutiste autorid leidsid, et muuseum on järelemõtlemise koht, kriitilise ajalooteaduse saavutus.

Mõne aja pärast aga hakkasid ilmuma kriitilisemad arvamused. Nende autorid kasutasid näituse kirjeldamiseks järgmisi sõnu ja väljendeid: pseudouniversaalne, pseudopatsifistlik, mõttetult patsifistlik, oma kodumaad kaitsta soovivaid noori demoraliseeriv, Saksa-meelne, Brüsseli-meelne (kus Brüssel on jõud, mis surub Poolale peale väidetavalt võõraid väärtusi), mõttetult Euroopa-meelne, liiga vähe Poola-meelne, Poola-vastane, salamisi Vene-meelne, Poola sangarlikkust eitav, Poola kannatusi alavääristav, katoliiklusevastane, võõras ja euroopalik (kus kõik euroopalik kuulub võõra hulka ja väljendab koostööd võõrastega või „muulastega“). Kriitikud nõuavad muutusi ja selget, tõepärast, ühemõttelist ning uhket rahvuslikku näitust, mis lõpetab senise häbipedagoogika. Näiteks Jarosław Kaczyński, kes ise ei olnud kordagi muuseumis käinud, ütles: „Gdański Teise Maailmasõja Muuseum on Donald Tuski „kingitus“ Angela Merkelile. See ei ole mitte midagi muud, kui vaid Saksa ajaloopoliitika ees lömitamine.“(12)

2017. aasta augustis võeti muuseumi viimasest ruumist maha võtmetähtsusega video. Selle asemele pandi Rahvusliku Mälu Instituudi propagandafilm. Esimesele sekkumisele järgnes veel kümmekond. Näituse loojad on muuseumi praeguse juhtkonna autoriõiguste rikkumise pärast kohtusse kaevanud.

Teise Maailmasõja Muuseumi ümber keev debatt ei käi tegelikult näituse üle. See on hoopis debatt Poola identiteedi ja Poola patriotismi üle. See väljendab poolakluse konflikti, millel ühel poolel on Poola etniline emotsionaalne rahvuslus ja teisel poolel Poola kodanikuühiskond. Samuti väljendab see vastuolu eri ajalookäsitluste vahel: üks esindab afirmatiivset sangarlik-märterlikku narratiivi, mis paneb rahvusuhkust tundma, teine aga võtab ajalugu kui võimalust õppida nii kiidu- kui ka häbiväärsest minevikust.

Rafał Wnuk

Gdanski II Maailmasõja Muuseumi endine kuraator

Viited

1) P. Machcewicz, „Muzeum zamiast zasieków“, Gazeta Wyborcza, 8. november 2007, lk 22.

2) P. Semka, C. Gmyz, „Przypominajmy światu polską historię“, Rzeczpospolita, 3. november 2008, http://www.rp.pl/artykul/213790-Przypominajmy-swiatu-polska-historie-.html

3) D. Gawin, „Oczekujemy szacunku dla naszej historii“, Rzeczpospolita, 3. detsember 2008,http://www.rp.pl/artykul/228189-Oczekujemy-szacunku-dla-naszej-historii-.html

4) M. Kula, „Bębenek historii plemiennej“, Gazeta Wyborcza, 2. jaanuar 2009.

5) R. Wnuk, „Atrakcyjna historia pogranicza“, Rzeczpospolita, 18. november 2008.

6) Poola Seimi 29. istungjärgu stenogramm, 20. november 2008, lk 170, http://orka2.sejm.gov.pl/StenoInter6.nsf/0/535759F621D11EB3C1257508004B8E2A/$file/29_b_ksiazka.pdf

7) Ibid., lk 172.

8) Ibid.

9) P. Machcewicz, R. Wnuk, „Muzeum zwykłych ludzi“, Rzeczpospolita, 7. august 2016, http://www.rp.pl/Plus-Minus/308049932-Pawel-Machcewicz-i-Rafal-Wnuk-o-Muzeum-II-Wojny-Swiatowej.html

10) T. Snyder, „Poland vs. History“, New York Review of Books, http://www.nybooks.com/daily/2016/05/03/poland-vs-history-museum-gdansk/

11) P. Kosiewski, „Wystawa zbójecka“, Tygodnik Powszechny, 27. veebruar 2017.

12) Tsiteeritud: „Ostre słowa Jarosława Kaczyńskiego o Muzeum II Wojny Światowej w Gdańsku“, http://niezalezna.pl/103075-ostre-slowa-jaroslawa-kaczynskiego-o-muzeum-ii-ws-w-gdansku