EMÜ Veebiajakiri

Muuseumid on väga sobivad kohad lasteaia- ja algkooliealiste laste õppimise ja mälu uurimiseks, sest ühelt poolt käivad pered lastega sageli just muuseumis, teiselt poolt on nähtused ja artefaktid, mida muuseumis eksponeeritakse, lapsele sageli tundmatud ning täiendavate selgitusteta arusaamatud.

Viimasel aastakümnel on laste õppimist ja mälu uurivad arengupsühholoogid järjest rohkem hakanud huvi tundma, kuidas toimub lapse õppimine sellises mitteformaalses keskkonnas nagu muuseum. See loob hea võimaluse uurida, milline tegevus ja kogemus soodustab lapsel uute teadmiste omandamist ja talletamist.

Uuringud, mis keskenduvad lapse õppimisele muuseumis, toetuvad Lev Võgotski sotsiokultuurilisele teooriale. Selle teooria järgi toimub õppimine peamiselt koos tegutsedes ja vesteldes, kusjuures kogenum osapool (tavaliselt täiskasvanu) toetab algaja mõistmise ja teadmiste kujunemist.

Koos lapsega muuseumi külastades saab täiskasvanu juhtida tähelepanu olulistele asjadele (eksponaadid, eksponaatide detailid vms), mida laps ehk ise ei märkaks. Täiskasvanu saab seletada, kuidas muuseumis nähtavaid esemeid kasutatakse või mismoodi nähtused toimivad. Lisaks saab täiskasvanu uurida avatud küsimustega, mida laps kogetavast mõistab, ning luua seoseid külastusel nähtava ning lapse varasema teadmise vahel. Selline arendav vestlus aitab lastel ja noortel muuseumikogemust mõista ja mõtestada, selle käigus saadud uut infot mällu talletada ja varasemate teadmistega integreerida. Ja just nii jääb uus teadmine ka kauaks meelde.

Maailma kogemus: peret kaasav vestlus on hea arendaja

Mujal maailmas muuseumides läbi viidud uurimused on ka katseliselt kinnitanud, et just selline perekondlik kaasav vestlus on laste teadmiste kujunemiseks oluline. Näitena võib siin tuua Fenderi ja Crowley’i uuringu (2007), kus vaadeldi ning pärast küsitleti lapsi muuseumis, kus sai uudistada ja katsetada zootroopi ehk vanaaegset animatsiooniseadet.

Uurijad leidsid, et lapsed, kes katsetasid zootroopi iseseisvalt ilma täiskasvanu suunamiseta, enamasti ei avastanud seadme kõiki olulisi aspekte (näiteks seda, et animatsiooni kogemiseks tuleb seade pöörlema panna ja vaadata pilti seadme piludest küljel) ning ei mõistnud seadme olemust ega seost tänapäeva filmidega. Lapsed, kelle vanemad juhtisid seadme uudistamisel tähelepanu olulisele, pakkusid lühikesi selgitusi ning aitasid seostada kogemust lapse varasemate kogemustega, mõistsid seadet ning selle kohta animatsiooni ajaloos paremini.

Veel on uuritud seda, kuidas muuseumikülastust laste jaoks kasulikumaks kujundada ehk kas muuseumikeskkonnas annab ette võtta midagi, mis lapsevanemaid sisukamat vestlust arendama suunaks.

Näiteks uuriti, kas traditsioonilise väljapanekuga muuseumis oleks kasu peredele enne külastust tutvustavatest materjalidest. Nad andsid osadele peredest enne külastust tutvumiseks suhtlema suunavad kaardid ja näitusel esinevad objektid (nt magamismatt) ning uurisid seejärel perede vestlust eksponaatide juures ning laste mälestust muuseumikäigust kaks nädalat peale külastust. Uurijad leidsid, et sellise sekkumise puhul on perede vestlus eksponaatide juures sageli sisukam ja kaasavam ning lapsed mäletavad kahe nädala möödudes kogetut paremini.

Veel on uuringud näidanud, et muuseumikeskkonnas on lastega peredel kasu kiiresti kättesaadavast infost, millele edasises tegevuses tugineda. Näiteks on mitmed katsed tõestanud, et kui anda lapsevanemale või perele lühidalt edasi põhiinfo eksponaadi või käed-külge-ülesande mõtestamise kohta, on pere vestlus edaspidi sisukam ja lapse mälestus muuseumikogemusest sisaldab rohkem valdkonnapõhist teavet.

Lihtne küsimus muuseumikeskkonnas võib lapse ja pere külastuskogemust suunata ja rikastada nii, et kujunevad ka uued teadmised.

Suunavad küsimused on andnud häid tulemusi ka Eestis

Oleme ka Eestis uurinud, kuidas perede muuseumikülastused välja näevad ja kuidas laste teadmiste kujunemist toetada saaks. Lapse ja pere nõusolekul oleme palunud perel salvestada külastuse GoPro-kaameraga ning küsinud neilt veidi taustainfot või pakkunud juhuslikult valitud peredele lisategevusi.

Ühe esimestest uuringutest viisime läbi Energia Avastuskeskuses (Tõugu, 2021). Selles selgus, et lapsevanematel tundub olevat arusaam kaasava ja arendava vestluse olulisusest õppimisel, sest vanemad, kes tulid keskusesse eesmärgiga saada midagi uut teada, kaasasid oma lapsi küsimustega sagedamini kui vanemad, kes külastasid keskust teiste eesmärkidega.

Muuseumi seisukohalt ehk olulisemgi oli tulemus, et kui paluda peredel leida vastus näiteks küsimusele, mis toimub varjuga valgusallika kauguse muutumisel, hakkasid pea kõik pered valguse ja varjuga katsetama. Ilma konkreetse küsimuseta ei teinud seda aga peaaegu ükski pere, samuti ei osanud ükski pere küsimusele katsetamata vastust anda. See näitab, et lihtne küsimus muuseumikeskkonnas võib lapse ja pere külastuskogemust suunata ja rikastada nii, et kujunevad ka uued teadmised.

Eesti Tervisemuuseumis läbiviidud uuringus (Siiner, 2021) püüti leida vastust küsimusele, kuidas muuseumi eksponaadid ja muuseumitöötaja sekkumine mõjutab perede suhtlemist ning lastel info talletamist mälus. Eksponaatide tüüpe uurides selgus, et pere arendava vestluse hulk on erinevat tegutsemisvõimalust pakkuvate eksponaatide puhul erinev. Tervisemuuseumi ekspositsiooni veretoas tegutseti ja suheldi rohkem mudel-eksponaatide juures.

Üldiselt võib arvata, et ruumiline mudel käivitab ühise tähelepanu ja on lihtsalt mõistetav, pakkudes võimalust tegutseda koos, vastupidiselt puutetundlikule ekraanile, kus saab korraga tegutseda üks inimene.

Ka varem on leitud, et objektide füüsiline kogemine ärgitab vestlema ja kogemust jagama. Lisaks sellele tekitasid ka vitriinides eksponeeritud objektid küsimusi ja suurendasid omavahelise arendava vestluse hulka võrreldes tasapinnalist informatsiooni vahendava stend-ekraaniga. Samas ei pruugi tegevuseksponaadid olla alati arendavat vestlust soodustavad: näiteks Kaie Johanson (2024) leidis eri muuseume võrreldes, et ainult käed-külge-eksponaatidest koosnevas avastuskeskuses on üldiselt arendavat vestlust lastega vähem kui mitmekülgsete eksponaatidega (sh klassikalise stendidega) muuseumis. Selle põhjuseks võib olla tähelepanu hajumine või kognitiivne ülekoormatus; samuti võib interaktiivse eksponaadiga olla raske fenomeni tuvastada või segab nähtuse kogemist mitme osaleja koostegutsemine (Allen, 2007).

Nii tundub, et perede ning eriti laste jaoks on parim, kui nähtuse tutvustamiseks kasutakse erinevaid eksponaaditüüpe, sealhulgas interaktiivseid mudeleid.

Laste ja külastusjuhi rolli uurides leiti Eesti Tervisemuuseumis (Siiner, 2021), et vanemad juhendavad aktiivsemalt nooremaid lapsi, kes esitavad rohkem küsimusi. Vanemad lapsed loovad enam seoseid ja õpivad (võrreldes nooremate lastega) ka passiivselt kaasavatelt eksponaatidelt, nagu stendid ja ekraanid. Muuseumi külastusjuhi sekkumine suurendab perede suhtlust ja pikendab koos tegutsemise aega passiivselt kaasavate eksponaatide, nagu stend-ekraanide juures. Samas ei pruugi sekkumine mõjutada perede üldist suhtlemisaktiivsust ja laste mälu, kui sekkumisel kaasatakse ainult lapsi. Need lapsed, kes sõnastasid külastuse ajal seoseid eksponaatide ja oma varasemate kogemuste vahel, mäletavad mõne aja möödudes külastust detailsemalt.

Kuidas muuseumi külastavat peret abistada

Uurimisest uurimise pärast pole kuigi palju rõõmu. Toetudes uurimustes leitud teadmistele, saaks lapse ja perekonna külastust kujundada nii, et lapsel oleks parim võimalus kogemust mäletada ning uusi teadmisi saada.

Võiks mõelda, kuidas lapsega muuseumi külastavat täiskasvanut toetada. Vahel on ka täiskasvanul olulise väljatoomiseks ja seoste loomiseks või lapsele vastamiseks infot vaja, seega peamine teave võiks olla lihtsasti leitav ja kättesaadav, et täiskasvanul oleks võimalik seda ka lapsele vahendada. Kuigi uuringud viitavad, et lapse käest küsimusi küsida on tema õppimise toetamiseks kasulik, ei pruugi täiskasvanu ise oma teadmiste põhjal osata küsida n-ö õigeid küsimusi.

Nii võivad peresid abistada lihtsad sildid, soovitused ning vajalik info ja küsimused. Miks mitte eksponaatide juurde luua näiteks töölehti, silte või kaarte, mis püstitaksid ka küsimusi, millele väiksemaid ning ka suuremaid külastajaid mõtlema suunata, et nad just kõige olulisemaid aspekte tähele paneks.

Muuseumid ja teaduskeskused on perede jaoks atraktiivsete mitteformaalsete õpikeskkondadena olulised teaduse populariseerijad, kujundades avalikku arvamust ning arendades laste teaduslikku mõtlemist. Uuringutel on suur roll selles, et mõista heterogeensete gruppide, sealhulgas perekondade õppimist ja disainida muuseumi keskkonda, mis toetab õppimist parimal moel.

Kasutatud kirjandus

Allen, S. (2004). Designs for learning: Studying science museum exhibits that do more than entertain. Science Education, 88(S1), S17-S33.

Fender, J. G., & Crowley, K. (2007). How parent explanation changes what children learn from everyday scientific thinking. Journal of Applied Developmental Psychology, 28(3), 189-210.

Jant, E. A., Haden, C. A., Uttal, D. H., & Babcock, E. (2014). Conversation and object manipulation influence children’s learning in a museum. Child Development, 85(5), 2029-2045.

Johanson, K. (2024). Milline näituse keskkond soosib lapse ja vanema vahelist mitmekesist õppimist toetavat vestlust? Magistritöö. Tartu Ülikool.

Siiner, T. (2021). Perekondlik õppimine muuseumi näitel: vanema ja külastusjuhi roll lapse õppimise toetamisel. Uurimistöö. Tartu Ülikool.
Tõugu, P. (2021). Motivation for the family visit and on-the-spot activities shape children’s learning experience in a science center. Frontiers in Psychology, 12, 629657.

Päisefoto: Lastemuuseum Miiamilla. Foto Meeli Küttim