EMÜ Veebiajakiri

Tundub ühtaegu raske ja kerge lõimida Flo Kasearu loomingut tema sel aastal kümnendat tegevusaastat tähistava majamuuseumiga (aadressil Pebre 8). Raske seetõttu, et majamuuseum on kunstiteosena, arhitektuurse seisukohavõtuna tavatult „suur tükk“, s.t peaaegu ammendamatu entiteet, suveräänne objekt, mis sisaldab ja tekitab ühtlasi teisi kunstiteoseid, teisaldamatu tervik, mille osiseid saab alati teisaldada, ümber mängida, ümber asetada. See on nagu plastilise raamiga pusle, mille tervik on küll dünaamiline, ent mitte kunagi kaootiline – see paradoks tuleneb asjaolust, et muuseumi „objekt“ on ühtlasi selle pidaja, giid ja elanik. Kui muuta oma kodu ühtlasi loominguliseks tööks (või õieti loominguliseks väljaks), jääb külalisel alati midagi märkamata, tegijal on alati miski pooleli, ikka ja jälle tekkimas või kadumas, ta liigub pidevalt isiklike ja loominguliste seisundite piiril. Kerge on majamuuseumi mõtestada aga sellepärast, et pole sugugi keeruline leida selle ja Flo Kasearu ülejäänud loomingu vahelt sarnaseid motiive. Õieti kehastab majamuuseum ise üht läbivat motiivi Flo loomingus.

Et seda selgitada, tuleb korraks peatuda majamuuseumi definitsioonivõimalustel. Muuseum on eesti keele seletava sõnaraamatu määratluse kohaselt „kultuuri- või loodusväärtusi koguv, säilitav, eksponeeriv ning uuriv asutus“. Flo Kasearu muuseumi tegevus kattub selle määratlusega päris hästi, olgugi et täieliku kattuvuse tekitamiseks tuleks lisada vähemalt veel üks verb: loov. Edasi. „Majamuuseumi“ selgituseks pakub sõnaraamat „silmapaistnud isiku maja memoriaalmuuseumi“. Selline määratlus asetub Flo Kasearu tegevusega iroonilisse suhtesse, esiteks juba tulenevalt asjaolust, et kõnealune silmapaistev isik ei vaja veel mälestamist. Samuti tundub, et Flo Kasearu majamuuseum on keskmisest muuseumist tunduvalt rohkem avali. See pole ainult koguv, säilitav, eksponeeriv, vaid ka katsetav ruum, kusjuures katsetamisele on avatud ka muuseumi määratlus ja sedakaudu selle tähendus. 

Pebre 8-s mängitakse ümber majamuuseumi tavapärased mõistepiirid – seda nii ajalises kui ka ruumilises plaanis. Ajateljel on majamuuseumile omane järgnevus tavaliselt järgmine: kõigepealt silmapaistva isiku kodu, seejärel mälestamisruum, kusjuures need kaks olekut ei puutu sageli kokkugi: kodu muudetakse muuseumiks (tükk aega) pärast isiku eksistentsi lõppu. Flo Kasearu majamuuseum asendab järgnevuse kattuvusega, kahe oleku samaaegsusega. Ruumilises mõttes on külastajal üsna raske panna paika muuseumi ja kodu vahelisi nähtamatuid eraldusjooni – mitte et neid ei eksisteeriks, ent pigem põimuvad jooned omavahel sel viisil, et tekitavad igal pool – nii majas kui ka maja ümber – huvitavaid vahealasid. Samuti pole jooned jäigalt paigas, neid saab nihutada nagu vaipu põrandal, kusjuures seda saab teha ka ilma majamuuseumi vedaja otseste juhisteta. Kas ma käin majamuuseumis kui muuseumipidaja kolleeg või muuseumi külastaja? Vastus on, et ruumi sisenedes saan ma kehastada mõlemat, samaaegselt, lühikeste kaldumistega ühte või teise.

Niisiis, Flo Kasearu majamuuseum on majasuurune katseklaas. Selline avatus muudab Pebre 8 krundi tavapärasest tunduvalt dünaamilisemaks paigaks. Maja seisab paigas, ent liigimääratlusest tulenev tähendus on väga liikuv. Märgin allpool ära liikuvuse kolm kõige ilmsemat tasandit.

1. Külalise ja tema tähenduse liikuvus. Lubatagu siia üks isiklik mälupilt. Eelmise aasta veebruaris kutsus Flo mind Tallinna XVIII graafikatriennaali raames osalema majamuuseumi ettevõtmises, mille nimeks oli „Frozen/Külmunud“. Sündmus koosnes Flo giidituurist ning sellele järgnenud saunatamisest. Pileti ostnud külalistel paluti kaasa võtta saunatarbed ning majamuuseumi hoovil asetsevas saunakeses leili võtta. Samal ajal leiliruumi nurgas väike jäämägi. Ühel hetkel astusin saunaliste sekka mina, seljas valge ülikond ja otsmikul pealamp, ning pidasin laval higistavatele inimestele maha temaatilise lühiloengu. Räägin siin sellest kogemusest ennekõike just Flo Kasearu majamuuseumi olemuse iseloomustamiseks. Mu kõrvu pole ulatunud teadet ühestki teisest Eesti mäluasutusest, mille külastajad saaksid ühe eksponaadi sees leili visata, kusjuures keegi peab neile sealjuures veel ühtaegu asjakohase ja sürrealistliku loengu. Mida see tähendab? Sõnastaksin selle nii: iga külaline, kes majamuuseumi siseneb, võib muutuda mõne parasjagu toimuva mängu osaks, sulada majamuuseumi avatud tähendustesse, omandades sedasi ise liikuva eksponaadi piirjooni. Saunaloeng on näide kunstiteosest, mida ei saa kogeda kõrvalt, vaid ainult kunstiteose seest, selle osalisena. Enamgi, osasaaja on ühtlasi kaasalooja. Võimendub tõsiasi, et muuseum sarnaneb mingis mõttes teatrile – ka siin eksisteerib nähtamatu neljas sein. Ainult et Flo Kasearu majamuuseumis võib sein osutuda vägagi poorseks. Esimene poorne koht on muidugi mõista Pebre 8 välisuks, mille kõrval kummuli vajunud majanumber. See ei mõju hoiatuse, vaid lubadusena – tähenduste täiustamine ei lõppe.

2. Ruumiline liikuvus. Majad mängivad Flo Kasearu loomingus olulist rolli. Ta on loonud mitu sarja, mis kujutavad majadega seotud änge, kinnisvaraobjekte ühel või teisel moel ähvardavaid perspektiive, olgu viimased siis looduslikud või kultuurilised: „Majaomaniku hirmud“, „Muuseumidirektori hirmud“ ja „Väikepoe hirmud“. (Täpsustuseks märgin, et majamuuseum figureerib „Majaomaniku hirmu“ sarja joonistustel, „Muuseumidirektori hirmudel“ kujutatakse Tartu Kunstimuuseumi hoonet). Hirmujoonistuste sari on vägagi efektne, sest pisut lapselik joonistuslaad osutab ühtaegu hirmude tõsidusele ja humoorikusele. Pildisarjade taustal kangastub majamuuseum kui kunstniku tahteakt, mis muudab ohud võimalusteks, kartused leidlikkuseks. Trots ja loovus sulavad kokku. Taolise hoiaku sümboliks sobib 2012. aastal majamuuseumi aeda kukkunud suur puu. Selle asemel et puu ära koristada, tegi Flo sellest kunstilise objekti – ta värvis puu murdunud otsa üle, nii et see hakkas meenutama leegitsevat tõrvikut. Sedasi sarnaneb puu kosmilisele objektile, mis otse taevastest avarustest Pebre 8 hoovi põrutas. Ohtlikust juhusest vooliti skulptuur, mis pani muusemi ruumi ulatuma nähtavatest, kinnisvaralistest piiridest kaugele välja, nii et ka hoovis nähtavast taevast sai ekspositsiooni osa.

Siit pole aga raske jõuda üldisema järelduseni. Tuleb meelde, mida ütles mulle kunagi Kaido Ole, kui läbi Eesti sõitsime ja inimeste elamisi vaatasime: iga inimese kodu on omamoodi näitus. Flo on lihtsalt võtnud selle enesestmõistetavuse ning hakanud seda metoodiliselt, kiht kihi haaval avama. See aitab teadvustada iga akti, iga seisundi, iga juhtumi esteetilist potentsiaali. Enamgi: mitme juhtumi esteetilisest potentsiaalist on majamuuseumis saanud ekspositsiooni osa (või lausa kese). Kui näha muuseumi kui katseklaasi, siis võimaldab jooksev katsetamine ju teha mitte lihtsalt kunsti, vaid samaaegselt ka kunsti mõtestada, s.t mitte vaadata ainult reaalsust, vaid ka reaalsuse vaatamise viise; mitte ainult välist ruumi, vaid ka seda sisemist ruumi, mis välist ruumi mõjutab. Siit jõuame tagasi tõsiasjani, et Flo Kasearu majamuuseum pole memoriaalasutus, vaid elava kunstniku polügoon. Tähtis pole siin mitte ainult see, mis polügoonil pidevalt aset leiab, vaid polügooni tõsiasi ise. Muuseum on katsetuste ruum. Kui siin midagi säilitatakse, siis just seda katsetamise ruumi, mida saab aga säilitada mitte stabiliseerides, vaid vastupidi – hoides ruumi pidevas avatuses, võimalikkuste liuglevas seisundis, kontrollimatuse haardeulatuses.

3. Ajaline liikuvus. Eelöeldust tuleneb paratamatult juba kord mainitu: kuna muuseumi keskne „objekt“ elab ja tegutseb, museoloogilise ruumi tähendust pidevalt muudab, viimistleb ja täiustab, siis tähendab see ühtlasi, et Flo Kasearu majamuuseum on sõna otseses mõttes tulevikule avatud. See on omamoodi labormuuseum, futuurumruum, kus kombatakse kõikvõimalike kunsti ja museoloogiaga seotud tähenduste piire ja püütakse neid muuta üha poorsemaks, leida nende vahele või nende seest üha uusi ja uusi trajektoore. Kui alguses sai öeldud, et Flo Kasearu majamuuseumi külastajal jääb alati midagi märkamata, tähendab see ühtlasi, et tal on alati võimalik järgmine kord seda märgata. Aga siis on juba miski kindlasti muutunud, kuhugi mujale liikunud.

*Avafoto autor: Siim Lõvi