EMÜ Veebiajakiri

Mis on keeruline pärand?

Keeruline või raske pärand (ingl difficult heritage) on ebameeldiv mitmel põhjusel. See on enamasti seotud kohutavate inimkannatustega, millest on lihtsam mitte mõelda. Selle asemel, et rääkida ajalugu üldiselt ja kaugelt, keskendub keeruline pärand üksikisikute ja perekondade lugudele. Mikrotasandi lugudega on kergem samastuda, kui mõista tuhandete nägudeta inimeste statistikaks muudetud elukogemusi. Keeruline pärand läheb vastuollu suurte rahvuslike narratiividega, mis aitavad meil luua positiivset identiteeti. Lood kurja tegemise aegadest ei aita enamasti üles ehitada lugusid oma rahvuse või riigi suurtest saavutustest või edukast võitlusest ellujäämise eest. Seda seetõttu, et keerulise pärandi uurijad ei taha maailma jagada „headeks“ omadeks ja „halbadeks“ teisteks, vaid proovivad mõista ja aru saada nii kannatuste põhjustajatest kui ka ohvritest. Need rollid ei ole nii mustvalgelt seotud rahvuste ja riikidega, nagu domineerivad ajalookäsitlused lasevad sel paista.

Keeruline pärand toob välja inimeste ja ühiskondade tumedamad küljed. Metsavennast vanaisa võis olla ühteaegu viimane võitleja Eesti riigi eest, aga ka vägistaja. Tore vanatädi, kes päästis meie perekonna küüditamisest, lisas nimekirja selle asemel kellegi teise perekonna. Meie ajalookäsitluses on läbivalgustamata lood puuetega inimeste sulgemisest kinnistesse institutsioonidesse ja selle tagajärgedest nii nende vanematele kui ka puuetega inimestele. Milliseid negatiivseid tagajärgi võis tuua Setomaa eestistamine setudele? Tähelepanuta on jäänud LGBT+ inimeste ühiskonna äärealale surumine ja meie oma inimeste poolt kogukonnale põhjustatud vägivald. Keeruline pärand on sageli poliitiliselt laetud. Eesti puhul on kõige ilmekamaks näiteks eesti ja eestivene kogukondade lahknev ajalookäsitlus ning sellega seotud trauma. Keerulise pärandiga tegelemine saab olla üks võtmeid, mille abil kogukondi teineteisele lähendada.

Miks muuseumid?

Muuseumid on ühed kõige enam usaldatud ühiskondlikud institutsioonid, mistõttu on meil muuseumitöötajatena suur vastutus ühiskonna ees. Me peame endilt pidevalt küsima, mis roll on meil ühiskonnas. Mida meilt oodatakse, et me teeksime pärandiga? Ja eriti: mida peaksime tegema pärandiga, mida keegi näha ei taha? Lugudega, mida on meil endil väga raske kuulata? Selleks et olla ühiskonnas olulised, peavad muuseumid kõnetama inimesi teemadel, mis lähevad korda. Üheks võimaluseks on tegeleda keerulise pärandiga.

Muuseumid saavad pakkuda turvalist kohta, kus on võimalik jagada ja kuulda lugusid traumast. Häbist juhtunu ees ja sellega seotud vaikuse asemel saame aidata luua väärikust ja avatust. Anda kannatusi kogenud inimestele tunde, et ka nemad ja nende lood on olulised. Ka nemad on osa meie ühisest ajaloost. Muuseumid on usaldusväärsed asutused, meie vahendatud lugudel on „tõe pitser“. Kui meie vahendame taolisi lugusid, siis anname kinnituse, et need lood on tõesed, väärtuslikud ja nende jagamine on vajalik. Seeläbi saame aidata murda tabuteemadega seotud vaikust ja häbi.

Raskete kogemuste jagamisest saavad kasu ka need, kes meie näitusi külastavad. Sarnase traumaga inimesed võivad tunda end pärast muuseumi külastamist vähem üksi, nähtuna. Ülejäänud külastajatele annab nende lugude kuulmine paremini mõista minevikus toimunut, mis mõjutab tänast päeva. Üks lektoritest – Katherine Pabst – rõhutas, et kui esimene põlvkond ei tööta korralikult oma traumat läbi, võib see edasi kanduda järgmisele põlvkonnale. Keerulise pärandiga tegelemine võib panna aluse minevikus toimunud traumade lahtiharutamisele, mis lõpptulemusena saab aidata lepitada ja rahustada eri kogukondi ning seeläbi vähendada pingeid ühiskonnas.

Epiloog

Sel aastal läks Balti Museoloogiakooli teema kümnesse. Suur tänu kõikidele korraldajatele ja eriti meie kahele lektorile – Katherine Pabstile ja Kaja Širokile. Loodan, et see artikkel innustab mõtlema rollile, mida muuseum saab võtta. Ja ehk näeme tulevikus Eestiski turvalisemate näituseteemade kõrval muuseume sukeldumas keerulisse pärandisse.

Suur tänu Jaroslavna Nazarovale Narva muuseumist, kes oskab häid küsimusi küsida ning kelleta ei oleks artikkel saanud nii põhjalik, kui see lõpuks välja tuli.