// Aja lugu Number 2 (43) 2019 - Muuseumid ja haridus

Lugu sellest, kuidas võib kasvada muuseumiõpetajaks

Piret Sepp
Piret muuseumitunnis Mikkeli muuseumis. Foto: Kadrioru kunstimuuseum.

Minu nimi on Piret Sepp ja ma olen muuseumiõpetaja. Olen 35-aastane ja kuulun vist paljuski põlvkonda, kellel ei ole lapsepõlvest või kooliajast traumeerivaid muuseumikogemusi igavatest ekskursioonidest või vähe kõnetavatest ekspositsioonidest. Minu lapsepõlv ja põhikooliaeg jääb 1990. aastatesse, aega, mil muuseumikülastuse roll õppetöö osana ei olnud enam nii rõhutatud kui nõukogude ajal. Nõukogude koolides olnud lahingukuulsuste muuseuminurgakesi, mis võisid muu hulgas sisaldada ka näiteks kuulist läbistatud labakäe mulaaži, külastan alles nüüd fotode ja tekstide vahendusel.

Minu üks esimesi helgeid lapsepõlve muuseumimälestusi on seotud Paksus Margareetas asunud meremuuseumiga umbes 1980. aastate lõpus. Oma osa külastuse õnnestumisel mängis kindlasti fakt, et Saaremaalt Tallinna sõit oli sündmus, mis üldjuhul koosnes kolme õe-venna riidu minemisest Žiguli tagaistmel, juba nii reisi 10. kilomeetril, piiritsooni läbimisest ja ööbimisest vanaonu eestiaegses Gonsiori tänava korteris. Tollest meremuuseumis käimisest liiga palju meeles ei ole. Mäletan vaid toekat maja,  presendist nööriga jalanõude ümber kinnitatavaid susse ning seda, et muuseumil oli oma muuseumi lõhn.

Sarnane lõhn oli (on ka praegu!) Kuressaare lossis asuval Saaremaa muuseumil ja see on segu paekivi ja tumedaks peitsitud puidu lõhnast. Suvel, kui keskküte täisvõimsusel ei töötanud, lisandusid buketti kopituse järelnoodid. Selles lõhnas oli midagi salapärast ja see oli osa meeldejäävast muuseumielamusest.  Lisaks ruumikogemuse ja lõhnaga  seotud mälestustele oli mulle põnev ka 1980. aastatel valminud ekspositsioon, eriti 19. sajandi saal, kus osa nurgakesi oli lahendatud lavastuslikult. Oli see nüüd Saaremaa muuseumi püsinäitus, mis minu huvi (visuaalse)ajaloo vastu süvendas? Teadlikult kindlasti mitte. Aga muuseum kui töökoht karjäärivalikul – see ei tulnud isegi mõttesse. Ometi läks nii, et teise kursuse kunstiteaduse tudengina sattusin 2000. aastate keskel Eesti Kunstimuuseumisse ja olen sellega siiani lepingulise muuseumiõpetajana serva pidi seotud. Sellesse ajaperioodi jääb noore inimese kasvamise ja professionaliseerumise lugu erialal, mida siiani justkui päriselt õpitava elukutsena olemas ei ole.

Kui ma Kadriou kunstimuuseumis giidina ekskursioone tegema hakkasin, oli hariduslik pööre Eesti Kunstimuuseumis juba toimunud.  2000. aastate alguses taasavatud lossis hakkasid skulptuurikogu hoidja Tiina-Mall Kreem ja sekretär Tähti Siinmaa välja töötama haridusprogramme ja neid koos vabatahtlikega läbi viima. Vabatahtlikest said üsna pea suure koormuse tõttu tasustatud lepingulised tunnijuhid. Muuseumiõpetajateks olid peamiselt Tallinna Pedagoogika Ülikooli eesti kultuuri ja ajaloo ning Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse tudengid, kes olid läbinud muuseumis paaripäevase giidiõppe programmi. Just seda teed pidi jõudsin minagi esialgu muuseumi giidiks ja siis muuseumitundide läbiviijaks. Sel hetkel ei teadnud ma teoreetilisel tasandil mitte midagi (muuseumi)pedagoogikast või andragoogikast. Giidi ja tunnijuhi töö jaoks vajalikud oskused ja teadmised omandasin kolleegide programme jälgides ja neid ise juhtides. Tagasi vaadates võib tõdeda, et muuseumiõpetajaks kasvamine toimus paljuski muuseumihariduse ühe keskse meetodi – kogemusõppe (ingl learning by doing, experimental learning) kaudu. Aasta hiljem avanes võimalus asuda Kadrioru kunstimuuseumisse haridustöö kuraatori kohale, mis peale muuseumitundide ja ekskursioonide juhendamise tähendas ka programmide üksikasjalikku väljatöötamist ning kindlat töötasu.

Minu töö hariduskuraatorina koos Carina Juhhova, hiljem Eneli Raaliga Kadrioru kunstimuuseumis langes sellesse aega, kus paljud uued muuseumid ja avastuskeskused (Lennusadam, Miia-Milla, Energia Avastuskeskus, Eesti Lastekirjanduse Keskus jne) polnud veel avatud ja õpetajatel oli väiksem valik, mille hulgast muuseumitunde valida. Pakkumiste piiratus, aga kindlasti ka hea kontakt nii eesti kui ka vene õpetajatega tähendas suurt hulka gruppe. 2000. aastate keskpaigas osales Kadrioru kunstimuuseumi programmides keskmiselt 1000 last kuus ja pooltel juhtudel oli tegu korduskülastusega ehk samad õpilased osalesid aasta jooksul 4–8 muuseumitunnis, mis moodustasid kokku sarja. Nüüd, mil õpetajate valik on 15 aastaga oluliselt laienenud ning tähtsaks peetakse (minu enda lapse õpetaja näitel) just eri muuseumide külastamist, ei ole sarjadel enam mõtet. Pigem võiksid muuseumid keskenduda oma eripära rõhutades 1–2 programmile sihtrühma kohta ja panustada nende loomisse maksimaalselt nii sisuliselt kui ka rahaliselt. Sama suure tähelepanuga peaks toimuma muuseumitunni õnnestumisel olulisimat rolli mängivate läbiviijate (tunni- või külastusjuhtide) ettevalmistamine.

Piret haridusprogrammis Mikkeli muuseumis. Foto: Kadrioru kunstimuuseum.

Pärast paari aastat tööd hariduskuraatorina sain aru, et muuseumihariduses jätkates (ja see äratundmine elukutse valikul sel hetkel ka tekkis) on oluline täiendada end just pedagoogika alal. Kogemusõppe kaudu omandatud muuseumipedagoogilised praktilised baasteadmised olid küll olemas, aga küsimusele miks ma ühte või teist meetodit programmide loomisel kasutan ja mis õpetamine kui protsess tegelikult on, ma vastata ei osanud. Vastuseid proovisin leida kunsti- ja kunstiajaloo õpetaja magistriõppes Eesti Kunstiakadeemias. Õpetajakoolituses tuli muu hulgas läbida ka Anu Purre juhendatud muuseumipedagoogika kursus ja teha mahukas praktika Kumus.

Kuna selleks hetkeks olin tööle asunud Kumu kunstikooli juhatajana ja igapäevaselt enam muuseumitundide loomise ja juhtimisega ei tegelenud, pakkus muuseumipedagoogika praktika võimalust Kumu ekspositsiooniga lähemalt tutvuda ja muuseumitunde läbi teha. Seega põhimõtteliselt olen ma muuseumipedagoogikat õppinud nii umbes 4 ainepunkti eest.

Siiski. Muuseumipedagoogika kursusele lisaks avanes magistrantuuri ajal võimalus töölt palgata puhkust saada ja õppida semestri Zürichi kunstikõrgkoolis Šveitsis. Kooli valisin sealse õppekava Ausstellen und Vermitteln tõttu, mille loomisel on lähtutud põhimõttest, et näituste tegemine ja nende vahendamine on võrdselt olulised ning neid tuleb näha tervikuna. Üllatav oli see, et muuseumipedagoogika terminist oli saksakeelne kultuuriruum selleks hetkeks loobunud ning asemele oli tulnud demokraatlikum, mitte enam pedagoogikat rõhutav Vermittlung ehk vahendamine. Selle arusaamaga koju naastes tekkis mõte, et ehk on Eesti muuseumihariduse terminoloogiagi vaja üle vaadata. Uitmõttest haaras kinni Kumu hariduskeskuse metoodik Anu Purre, kes koos kolleegidega üle Eesti võttis sõnastada ja korrastada valdkonna terminid. Kaheaastase töö tulemusena valminud sõnastik on nüüd hea õppematerjal nii tudengitele kui ka juba praktiseerivatele muuseumitöötajatele.

Piret ja sekretär. Foto: Kadrioru kunstimuuseum.

Tänaseks olen haridustöö kuraatori ameti vahetanud ülikoolis tudengite õpetamise vastu. 2018. aasta sügisest anname koos Sireli Uusmaaga Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikoolis muuseumiõppe didaktikat. Lisaks sellele olen püüdnud hakata otsast uurima Eesti muuseumihariduse ajalugu ja Eesti Kunstimuuseumi 100. sünnipäeval ilmuv kogumik sisaldab muu hulgas ka ülevaadet haridustöö ajaloost.

Aga vahel, nii kaks-kolm korda kuus käin Kumus muuseumiõpetajaks, ikka selleks, et kogeda, kuidas 90 minutiga on võimalik koos laste ja noortega panustada haridusse ja kultuuri taasloomisse.

Viited