EMÜ Veebiajakiri

2021. aastal läbis Transpordiameti juhtimisel värskenduskuuri Lõmala-Kaogatoma teelõik Saaremaal. Need 11 kilomeetrit, mis ühendavad Saaremaa läänerannikut Sõrvega on teegurmaanidele küllap olnud ennegi teada-tuntud. Rallisõprade jaoks on tegemist eelkõige iga-aastase Saaremaa ralli kohustusliku etapiga. Rannaäärne käänuline kruusane lõik jäi 1970. aastate teisest poolest alates kohalikuks teeks, sest igapäevane transiitliiklus hakkas käima Tehumardi ja Salme kaudu. Ilusaid teid, mis põhimagistraalide ümberpaiknemise tõttu on kasvatanud oma meelelahutusväärtust, on sealkandis tegelikult veel, näiteks Tiirimetsa-Lümanda vana tee, mis on jäänud looklema läbi Vananõmme ja Koimla, kuna uus trass on tõmmatud neist mööda endisele raudteetammile. Sama raudteeharu pakub Tiirimetsast Sõrve poole aga jälle maalilist metsateed Kaunispe ja Mõntuni välja. Olgu siinkohal üles tunnistatud, et siinkirjutaja ei saa olla nende teede suhtes päris neutraalne, sest on Lõmala-Kaugatoma tee ääres 50 aastat suvitanud ja kõik need teed korduvalt rattaga läbi vändanud.

Lõmala-Kaugatoma rannateele nüüd paigutatud infotahvel kuulutab, et siin on aeg seisma jäänud 1950.–1970. aastates. Betoonist kolmnurksed kilomeetripostid, truubitähised, Möldri sild ja Sõrve-poolsed tankitõkked on tõepoolest originaalid. Üldilme retrohõngulisemaks muutmiseks on lisatud liiklusmärke ja arvukaid teeviitu, mille puhul tekib küll küsimus: kas viimaseid nii palju omal ajal üldse oligi? Liigne sildistamine võis ju Nõukogude Liidu välispiiri läheduses olla lausa julgeolekuoht ja siltide mahavõtmine kaitsetaktika (mida Tšehhid 1968. aastal Varssavi pakti maade tankide vastu edukalt kasutasid). Tee ääres on mulaažidena omal kohal kunagised levinud maanteeobjektid nagu piimapukk (kust nüüd enam piima ei veeta), lumeväravad (mida nüüd enam tee äärde laiali ei tõsteta) ja bussiootepaviljonid (mille juures buss enam ei käi). Objektide ajaloolist tausta seletavad lahti Maanteemuuseumi koostatud infotahvlid. Sarnaseid leiab tähelepanuväärsetes kohtades, peamiselt sildade juures, üle kogu Eesti. Teave nendest tahvlitest võiks olla kättesaadav ka Maanteemuuseumi kodulehel, nende leidmist ja vahendamist ei tasuks usaldada ainult turismiportaalidele ja Vikipeediale.

Päranditee kutsub meid kulgema ajaloolisel maastikul. Loodud on nauditav tervik, isegi kui nii suure objekti puhul on pidanud paratamatult tegema kompromisse. Mööda teeäärt jooksvat elektrikarjust, mille asemel vanasti oli okastraat, ju asendada enam ei anna ja silmapiiril on nüüd hoopis teistmoodi, elektrit jahvatavad valged metalltuulikud, mitte ammu seiskunud pukktuulikute varemed, mis olid 1970. aastate Saaremaale nii iseloomulikud. Rannamaastik elab oma rütmis: kus varem karjatati lehmi ja lambaid ning kuhu Nõukogude piirivalvurid üritasid piiririba sisse künda, seal kasvasid 1970. aastatel kadakad ja muu võsa, nüüd on aga jälle karjatamise kohtadel lagedam. 

Jah, totaalne minevikukogemus ei ole kunagi võimalik. Samas tuleks küsida, kas me seda päriselt ikka tahamegi kogeda. Kui mõnikord tõesti ihkaks tagasi muretusse noorusaega või isegi lapsepõlve (ükskõik mis kümnendil see ka ei olnud), siis hetkel, kui näiteks meenub, kuidas Nõukogude piirivalve igal ööl helgiheitjaga rannikut kammis või püsti pandi militaarroheline silt „Место купания населения“ (mis läks küll kodanikualgatuse korras ruttu „kaduma“), sigineb ometi kahtlus … Kui vahepeal juba tunduski, et Nõukogude aeg jääb meist kaugele maha ja teda meenutatakse pigem süütu nostalgiaga Sojuzmultfilmi võtmes, siis nüüd, uue sõja puhkemise järel, kui kogu ühiskond on kihama löönud punamonumentide teemal, võib juba ka kakskeelne teesilt hakata häirima.

Probleem on tegelikult tajurežiimis. Turistina läbi sõitmine on üks asi, teine asi on aga kõige selle keskel elamine. Tank maastikul on midagi muud kui tank muuseumis. Musealiseerimine võimaldab kultuurilisi artefakte eraldada argipäevast, isoleerida elust siin ja praegu. Nähtavama osaga punamonumentidest ju nii juba aastakümneid tagasi ka talitati. Lõmala-Kaougatoma päranditee puhul on aga oht, et ilma etteantud museaalse raamistuseta, kui satute teele poole pealt, näiteks Möldri või Lassi külast, ei pruugigi sellega põrkumine tore olla. Tunne võib olla sama, kui lähete peole, aga ei märganud kutsel kirja, et tegemist on stiilipeoga.

Piirid sobiva ja sobimatu vahel ei ole ühiskonnas ja kultuuris kunagi kergelt defineeritavad, on läbi räägitavad ja jäävad tegelikult teatava määrani alati ka individuaalseks, sõltuvaks igaühe varasematest kogemustest. Mind isiklikult kakskeelsed sildid päranditeel häirinud, samas tunnen inimesi, keda need häirivad. Jõnksatama pani mind alles kohtumine sildiga „Запретная зона“. Samal hetkel hammustas ajaloouss oma saba ja meenusid arvukad sildid „Eravaldus“, mida vaba rändaja tänapäeval igal pool kohata võib. Päranditee pakub väga mitmekihilist mõtlemisainet, mille üle on põhjust tänulik olla.

Autor oli aastatel 2000–2005 Eesti Maanteemuuseumi nõukogu liige.