EMÜ Veebiajakiri

Näitus “Pallas 100. Kunstikool ja kultus” oli eriline austusavaldus 25 tegutsemisaasta jooksul oluliselt Eesti kunstikultuuri mõjutanud õppeasutusele ning uuriv sissevaade Pallase kuvandisse ajaloolises ja kaasaegses tähenduses. Näitus võitis Eesti muuseumide aastaauhindade jagamisel suure Muuseumiroti parima ajutise näituse kategoorias 2019 ning köitis ja inspireeris nii pikaajalisi kunstisõpru kui ka uusi huvilisi Pallase pärandit värske innuga avastama.

Olgu kohe alguses öeldud, et siinkirjutaja taust ja suhe kunstiga on täpselt nii kauge, et sõna  „Pallas“ meenutas esimesena hotelli Tartu südalinnas, ning selle arvustuse sisu ei anna ülevaadet pallaslaste kunstist ega hinnangut sellele. Kuigi Pallase kunstikool tegutses põhimõttel „kunst kunsti pärast“ ning pallaslaste seas olid ka kõige stereotüüpsemad näited nälgivatest kunstnikest, leian, et näituse „Pallas 100. Kunstikool ja kultus“ põhifookus ei olnud kunst, vaid Pallase enda (aja)lugu ja tema koht Eesti kunstiajaloos. Olgu öeldud, et ka kunstil endal oli oma koht näitusel täiesti olemas, ning kuna ka kunstikauge inimene teab, kes on Konrad Mägi ja Eduard Wiiralt, siis said nende tööd teravamalt luubi alla võetud. Tuleb tunnistada, et minu harimatu silm midagi suursugust ei näinud ning kõik teosed tundusid võrdselt toredad. Küll aga hindan ma näitusekülastust kõrgelt, kuna muuseumist lahkudes oli minus rohkem teadmisi ja arusaamist, kui sinna minnes. Leidsin end mõttelt, et oleksin pidanud seda kõike teadma juba varem, kuid millegipärast peeti minu koolis olulisemaks õpetada hoopis Mesopotaamia ja Vana-Kreeka kunstiajalugu. 

„Pallas“ on mõiste, mis sisaldab esimese kõrgema kujutava kunsti kooli rajamist Eestis kunsti-ühingu Pallas poolt, kooli tegutsemist aastatel 1919–1944 ning ühtlasi ka kunstikooli õppejõudude ja õpilaste loomingut (Lillemets, 1997). See tähendab, et 2019. aastal möödus Pallase asutamisest 100 aastat ning sellele tähtpäevale oligi käesolev näitus pühendatud. 25 aasta jooksul, kui Pallas tegutses, lõpetas kooli 90 õpilast, kellest umbes 30 olid naised (Vapper, 2019). Naistele pöörati näitusel ka eraldi tähelepanu: välja oli pandud Pallase 16 naisautori tööd. Kogu näitus kulges läbi kolme korruse ning lisaks naispallaslaste teostele eksponeeriti ka Eesti kodudest leitud ja kokku kogutud pallaslaste töid ning õpilaste loomingut, mis keskendus sotsiaalsetele teemadele, näiteks rahvusvaheline majanduskriis, ärev poliitiline olukord ning II maailmasõja puhkemine.

Isiklikult nautisin seda, et näitus sundis mind võtma aega ja süvenema sisusse. Ühte saali oli koos-tatud kogu seina pikkune ajajoon, mis peale ülevaate Pallase kunstikooli käekäigust andis ka suurema pildi sellest, mis Eestis nendel aastatel toimus, ning aitas Pallase tegevust konteksti panna. Näiteks algas 1940 Eestis Nõukogude okupatsioon ning samal aastal Pallas riigistati.1941 katkes kooli tegevus, toimus juuniküüditamine ja algas Saksa okupatsioon. 

Huvitav osa oli kahtlemata ka vaiksete ekraanide tuba, kus tuli kasutada kõrvaklappe, et kuulata,  kuidas inimesed Pallase lugu jutustavad, seda tänapäevase Eesti kunsti ja kultuuri kontekstis näevad ja Pallase kooliga seotud inimesi meenutavad. Natukene teistmoodi kogemus tavalise kunstinäituse vaatamise kõrval. 

Näitus oli väljas Tartu Kunstimuuseumis, mille asutajaks on muu hulgas samuti kunstiühing Pallas  (Ajalugu, i.a), 2019. aasta oktoobri lõpuni. Ma loodan, et võimalikult paljud gümnaasiumiklassid leidsid tee sellele näitusele, sest Eesti kunstiajalugu on oma, lähedane ja Pallase taustaga kursis olemine peaks olema vähemasti iga tartlase kohustus.

(Alina Aruoja)

Näitus kui kunstiteos

Kõige enam vaimustas mind näituse paigutus, mis oli esteetiliselt nii ilus ja haarav, et näitus ise oleks võinud koosneda ükskõik kelle või millistest kunstiteostest. Juba esimesel korrusel olid pallaslaste maalid paigutatud mitte traditsiooniliselt seintele, vaid risti-rästi ruumis paiknevatele põrandast laeni ulatuvatele lattidele. See meenutas tihedat molbertite rägastikku suures kunstiateljees. Iga samm „molbertite“ vahel andis nii ruumile kui ka kunstile uue mõõtme. Esimese saali kirsiks tordil oli Karl Pärsimägi maal „Tütarlaps käekellaga“, mille juurde hiljem veel mitu korda tagasi hiilisin.

Teisel korrusel lisandusid maalidele ja joonistustele ka skulptuurid, käsikirjad ning keset saale rippusid suured kangale trükitud fotod pallaslastest ja kunstikooli õpetajatest. Juurde sai lugeda seintele kleebitud tekste ning ajaloolis-kultuurilist konteksti lisas ajatelg. Esimesel korrusel paiknenud teleritest sai kuulata intervjuusid, mis olid tehtud kunstikoguja Enn Kunilaga ning kunstnike ja kunstiajaloolastega.

Teoseid olid grupeeritud ja harmooniliselt ruumi paigutatud nii, et iga rühm moodustas omaette väikese osa esteetilisest tervikust. Skulptuuridele olid ehitatud eraldi riiulid samadest lauajuppidest, mida oli kasutatud ka esimesel korrusel. Eraldi sein oli pühendatud näiteks Konrad Mägile, Ado Vabbele ja Pallase kooli naiskunstnikele.

Mul oli hea meel, et ajaloolisi mustvalgeid fotosid ei olnud näitusel hakatud kollaažina eraldi eksponeerima või neid kuidagi grupeerima ja raamima. Tihti püüavad näituse kuraatorid paigutada võimalikult palju fotosid ruumi, et luua seost ajalooga ning panna näitus konteksti. „Pallas 100“ kuraatorid olid välja valinud paar pilti ning trükkinud need suurtele riidetükkidele, nii et need keset saali rippuvad ja läbikumavad teosed moodustasid omakorda visuaalse oopuse

Pallase naised ja teised teemad

Väike viltune kolmekorruseline kunstimuuseum püüdis mahutada ära erinevaid teemagruppe nagu „Pallaslased välismaal“, „Ado Vabbe ateljee“ ja ka minu lemmiku – „Pallase naiskunstnikud“. Kui tuntumad nimed nagu Eduard Wiiralt, Konrad Mägi, Nikolai Triik ja Elmar Kits on ilmselt ka kunstikaugetele inimestele tuttavad, oli mul hea meel, et näitusele jõudsid ka mitme võib-olla mitte nii nimeka naiskunstniku maalid ja joonistused. Sest nagu ma muuseumi seinalt lugesin, moodustasid naised Pallase kunstikoolis üle poole üliõpilaskonnast.

Eriliselt jäid silma Karin Lutsu maalid, aga ka Natalie Mei ja Aino Bachi teosed. Neid vaadates hakkas mind üha enam painama mõte, et igast „Pallas 100. Kunstikool ja kultus“ näituse alateemast oleks võinud teha eraldi näituse, kas siis samal ajal põhinäitusega teistes galeriides või tsüklitena terve 2019. aasta jooksul Tartu Kunstimuuseumis.

Kuigi leidsin internetist, et Pallase kunstikooli naiskunstnikest oli eelmisel aastal Tartu Nooruse galeriis näitus „Naiskunstnikud Pallasest 1919–2019“ ja Kumus oli EV100 raames Konrad Mägile pühendatud näitus (ning kindlasti oli pallaslaste näitusi veelgi), oleks võinud kõiki neid näitusi ja väljaantud raamatuid üldsusele ühtselt tutvustada. Näiteks koondada need ühele kodulehele, kus oleks olnud kirjas kõik Pallase kunstikooli 100. aastapäevaks pühendatud sündmused, näitused jm vormid.

Kokkuvõte

Mulle meeldis Tartu Kunstimuuseumis 2019. aasta Pallase näitus väga nii kujunduse, väljavalitud teoste kui ka tutvustatud kunstnike poolest.

Näitus andis mulle tõuke uurida edasi nähtud kunstnike maalide ja nende saatuse kohta – see tähendab, et kuraatorite töö on 100% õnnestunud. Ja ainukese negatiivse asjana võin öelda, et hoone oli liiga väike – pallaslaste šedöövreid oleks tahtnud vaadata veel ja veel.

Kahju on ka sellest, et Pallas 100 jäi EV100 tähistamise varju. Minu meelest nii tähtsa kooli juubelit oleks võinud pidada suuremalt.

(Tuuli Potik)

Kasutatud materjalid

Ajalugu. (i.a). Tartu Kunstimuuseumi kodulehekülg. Kasutatud 23.01.2020, https://tartmus.ee/muuseumi-piletiinfo/ajalugu/

Lillemets. E. (1997). „Pallase“ nimi. Kellele? Postimees. Kasutatud 23.01.2020, https://kultuur.postimees.ee/2531317/pallase-nimi-kellele

Vapper. T. (2019). Eesti esimene kujutava kunsti kõrgem kool sündis Tartus. Õpetajate Leht. Kasutatud 23.01.2020, https://opleht.ee/2019/10/eesti-esimene-kujutava-kunsti-korgem-kool-sundis-tartus/

Pallaslased Eesti kodudest. Kasutatud 31.01.2020 ,https://tartmus.ee/naitus/pallaslased-eesti-kodudest-2/

“Pallas 100” kataloog pärjati 2019. aasta parima disainiga raamatuks. (2019) raamatud.postimees.ee.
Kasutatud 30.01.2020, https://raamatud.elu24.ee/6784017/pallas-100-kataloog-parjati-2019-aasta-parima-disainiga-raamatuks

Tartu Kunstimuuseum ja Palamuse kihelkonnakoolimuuseum pälvisid Muuseumiroti. (2020) Tartu
Postimees. Kasutatud 30.01.2020, https://tartu.postimees.ee/6881437/tartu-kunstimuuseum-ja-palamuse-kihelkonnakoolimuuseum-palvisid-muuseumiroti

Naiskunstnikud Pallasest. Kasutatud 1.02.2020, https://www.tartu.ee/en/node/10869

Kumu kunstimuuseumi koduleht. Kasutatud 1.02.2020, https://kumu.ekm.ee/syndmus/konrad-magi/

Pallas 100. Kunstikool ja kultus

Tartu Kunstimuuseumis 25.05-27.10.2019

Näituse kuraatorid olid Joanna Hoffmann ja Hanna-Liis Kont

Graafiline kujundaja Valter Jakovski

Näituse kujundaja Kaisa Sööt

Koordinaator Kristlyn Liier

Konsultandid Eha Komissarov, Tiiu Talvistu ja Anna Škodenko

Arvustus on valminud Tartu Ülikooli kultuurikorralduse magistritaseme õppekava aine “Näitused ja interpretatsioon” raames.