// Näitused

Minu elu ülikool. Tartu Ülikooli ajaloo uus püsinäitus

Juhan Kari Tartu Ülikool, magistrant
Foto Jarek Jõepera

Toomemäel jalutades võib enne muuseumini jõudmist juba aimu saada selle haardest – otsekui  muuseumi eostena palistavad pargialleesid uued pruunid pingid, millel helgivad säravast messingust infotahvlid. Need nn heade mõtete pingid tutvustavad Tartut isiklikul moel. Igal pingil on üks mõte, luulerida, valem või mõni muu idee, mis tutvustab teadlasi, mõtlejaid ja õppejõudusid, kes on Tartus elanud, tegutsenud ning siia oma jälje jätnud. Liikudes pingist pingini tekitavad laiemale üldsusele tähenduslikud mõtteterad teatava aukartliku eelhäälestuse muuseumi külastamiseks. Ootusärevust lisab veelgi linnaruumi ekspositsioon „Kultuuride kohtumispaik – Tartu“ asukohaga muuseumi läänekülje ja Inglisilla vahel. See räägib loo 16 silmapaistvast eurooplasest, kes on Tartu Ülikoolis kas õppinud või õpetanud. Kõik nad on hiljem oma tegevusega mõjutanud oma maa või Eesti kultuurielu või poliitikat või saanud oma teadussaavutustega tuntuks kogu maailmas.

Kuigi põnev muuseumikülastus saab alguse juba fuajeest ning viib külastaja läbi seitsme korruse,  neist mitmel laiuva püsiekspositsiooni ning ajutiste näituste, oli seekordse külastuse eesmärk Morgensterni saalis avatud uus püsinäitus „Minu elu ülikool“. Trepist üles liikudes võib seintel nautida fotonäitust „Pane vaim valmis! Tartu Ülikooli sada nägu“, kus Eesti üks tuntumaid portreefotograafe Birgit Püve on jäädvustanud Tartu Ülikooli silmapaistvaid teadlasi ja õppejõude muuseumikollektsioonist pärit esemetega, rõhutades sel viisil ülikooli ajaloolist järjepidevust ning isikute seotust oma teadusvaldkonnaga. Need sada portreed panevad vaimu valmis, et jõuda viiendale korrusele, Morgensterni saali.

Saali sisenedes tervitab külastajat tuttav vanade raamatute lõhn. Peamise olustiku loob ruum ise – Morgensterni saal on renoveeritud, et anda edasi võimalikult autentset 19. sajandi raamatukogu  õhustikku. Märgata võib taastatud põrandat, seina- ja laemaalinguid, vanu raamaturiiuleid ning sisustuselemente, mis kokku loovad sobiva terviku. Üks esimestest infotahvlitest annab aimu ka näituse kontseptuaalsest raamist: luua keskkond, kus igaüks saab mõtelda ja arutleda ülikooli tähenduse üle oma elus, ühiskonnas ja maailmas laiemalt.

Kesklöövi poolitaval joonel on kesksel kohal suur vaibale trükitud kaart 1819. aastast. See kujutab  toonase Tartu värskelt uuenenud linnaplaani. Samal teljel asuvad mitu 19. sajandi keskpaigast pärinevat hoonemaketti, mis kokku moodustavad ülikooli hoonete ansambli – neid kõik on olemas ka mainitud kaardil. Ülikooli arhitektuuriansambel mitte ainult ei kujundanud linnapilti, vaid pani paika ka selle vaimsed jõujooned ning kandis eelkõige eesmärki luua keskkond, kus võidutseks vaba vaim, kõrgem haridus ning tekiks suurem sõltumatus linna juriidilistest seadustest. Kesklöövi servi palistavad eri teaduskondade museaale tutvustavad vitriinkapid tandemis ajaloo suurkujude kipsbüstidega. Sisse saab kiigata ka oma tuttaval kohal asuvasse töötuppa, mille omaniku Karl Morgensterni vaimu asjalikud sammud kajavad lae alt. Kahel pool saali ust on seintel digiekraanid, kus tuntud vilistlased meenutavad helis ja pildis oma õpinguid.

Foto Jarek Jõepera

Liikudes all-linna poolsesse külglöövi, saab selgeks, et metodoloogiliselt on tegemist eelkõige mälestuste  äratamise näitusega. Ekspositsioonis on näha lähtumist konstruktivistlikust õpikäsitlusest, millele vastavalt kaasatakse külastaja dialoogi: igaühe isiklik kogemus pannakse reageerima lugudega ekspositsioonis, külastajat kutsutakse astuma eelkäijate kingadesse. Samasuguse tunde tekitavad lohkukulunud peahoone trepiastmed, mida mööda on käinud tuhanded tudengid ja õppejõud. 

Tartu Ülikooli lugu antakse edasi kolme alguse kaudu: ülikooli rajamine 1632. aastal, taas-asutamine 1802. aastal ning emakeelse rahvusülikooli asutamine 1919. aastal. Linnapoolses külglöövis võib näha täpseid koopiaid asutamisürikutest, mitmesuguseid koopiaid teaduskondade pitsatitest ning akadeemilist kuningavõimu esindavatest skeptritest. Kirsiks tordil on 17. sajandist pärit Gustav II Adolfi täisportee. Toredat elevust pakuvad teiste portreede vahel kaks liikuvat digimaali Johann Skyttest ja Peeter Põllust. Hea ülevaate saab ka ülikooli kultuurikontaktidest ning sellest, kuidas eri maade vilistlased on 19.–20. sajandil oma tegevusega tugevdanud Tartu koolkonna mainet laias ilmas. Kooriosas on hariduslik osa, kus tutvustatakse nüüdisaegset teadust ning rõhutatakse maailma eriilmelisust ja mitmekülgsust ehk õpetatakse maailma avaralt vaatama. Sellega positsioneeritakse end postmodernseks muuseumiks, mille kontseptsioonis on oluline tähenduse loomise protsess, mitte otsene teadmiste edasiandmine.

Foto Jarek Jõepera

Näituse kandva osa moodustab üliõpilaste argielu tutvustus. Seda tehakse tudengikorterite üli-detailsete makettide, osavalt taastatud kohviku- ja baarimiljööde ning loomulikult mitmesuguste esemete abil – olgu selleks spikripintsak, erinevad teklid, praepann kartulitega või ka esmatähtsad õppevahendid. Hea ülevaade antakse ka akadeemilistest organisatsioonidest, millest esimesed baltisakslaste korporatsioonid moodustati juba 19. sajandi esimesel poolel ning mis olid teerajajateks hilisematele eesti korporatsioonidele.

Ekspositsiooni dünaamika on meeldivalt sujuv ega mõju hüplikult. Kuraatorid valdavad ruumilis-kontseptuaalset keelt hästi ja tunnevad teemat põhjalikult ning tulem on imposantselt akadee-miline. Digitehnoloogiat kasutatakse aina rohkem mitte üksnes didaktiliseks info edastamiseks, vaid muuseumi kogudega emotsionaalse sideme loomiseks, sest see võimaldab kognitiivset ligipääsu muuseumi materjalidele. Näitusel on üle kolme tunni videomaterjale, mis kõik tutvustavad ülikoolielu, teadustegevust, ülikooli vaimu ja võimu lugu. Nii muuseumimaja ruumilahendus, selle liikumisloogika kui ka koduleht mõjuvad külastajasõbralikult, teenindus on lahke ja asjatundlik. 

Ära ei ole unustatud ka lapsi – neil on võimalik tutvuda salaraamatukoguga, mis koosneb ülikooli  töötajate annetatud lasteraamatutest, ning paljude interaktiivsete eksponaatidega. Interaktiivsus ei pea tänapäeva muuseumis väljenduma üksnes tehnoloogiliste lahendustena, sama oluline on käed-külge-võtete ja sensoorsete kujunduselementide kaudu kogemusliku uue teadmise või avastamisvõimaluse pakkumine. Selleks on suurepäraseid võimalusi nii virtuaalreaalsuse, vererõhumudeli kui ka küsimuste-vastuste ruletiketta näol.

Näituse ruumi ja graafika disainilahendused on soliidselt esteetilised ja väärikalt sündsad. Ekspo-sitsioon tagab nii haridus-õpetliku kui ka meelelahutusliku kogemuse. Erilist väljatoomist väärib veel album academicum’i koondatud andmed – kokku pandi kõigi Tartu Ülikooli immatrikuleeritud või lõpetanute inimeste nimed alates ülikooli rajamisest kuni tänapäevani – kokku 180 000 nime.

Foto Jarek Jõepera

Näitust tasub külastada igaühel: toredaid äratundmishetki oleks siin nii 17. sajandil Tartu Ülikoolis  õppinud kui ka praegusel tudengil. Tartu Ülikooli asutamine on olnud määrava tähtsusega Eesti viimase nelja sajandi kultuuriloos ning võib väita, et ilma ülikoolita ei oleks eestlasi ega Eesti riiki. See on näitus ülikoolist ja selle inimestest – igavesest noorusest, otsingutest, valikutest ja murrangutest.

Foto Jarek Jõepera

Minu elu ülikool

Tartu Ülikooli ajaloo püsinäitus

TÜ muuseumi Morgensterni saal

Näituse kuraatorid on Mariann Raisma, Lea Leppik, Terje Lõbu, Kristiina Tiideberg, Ken Ird, Virge Lell, Kaija-Liisa Koovit, Karoliina Kalda ja Paula Põder.

Näituse on kujundanud Mari Kurismaa.

Arvustus on valminud Tartu Ülikooli kultuurikorralduse magistritaseme õppekava aine “Näitused ja interpretatsioon” raames.

Viited