EMÜ Veebiajakiri

Teisest küljest avaneb siinkohal haraline aruteluteema: millisest keelest me räägime, kui räägime eesti keelest?

Eesti keelel on palju allkeeli, s.o keelevariante, mida pruugitakse teatud kasutussituatsioonides või inimrühmades ning millel on omad keelelised kasutusnormid või ‑normingud[1] – mõelgem näiteks kohamurretele või õpilasslängile. Tänapäeva ühiskonna tähtsaim allkeel on kirjakeel, mida õpetatakse koolis ja kasutatakse riigikeelena ametlikus asjaajamises. Ka asjalikus ajakirjanduses on hea tava eelistada normingulist kirjakeelt. Kuid näiteks ühismeedia sõnumivahetus käib peamiselt kirja pandud kõnekeeles, netikeeles.

Nii võiksime vastata, et kuivõrd muuseumitekstide keel ei ole netikeel, argikeel, murre ega släng, küllap ta ongi siis eesti kirjakeel. Ent seegi vastus vajab selgitamist, sest selle üle, mis või kus on kirjakeel, on arutletud aastakümneid[2], eri vaatenurgad annavad erinevaid määratlusi.

Mulle meeldib keeleteadlase Krista Kerge eeskujul mõelda eesti kirjakeelest kui mõtteruumist, mille juured ulatuvad 16. sajandisse, kui pandi kirja esimesed eestikeelsed tekstid. Mõtteruumina sisaldab eesti kirjakeel kõike: nii Tuglast ja Kivirähki kui ka eurodirektiive, nii nublut kui ka Akadeemiat ja Vikerkaart, nii Piiblit kui ka põhikooli matemaatikaõpikut. Krista Kerge on kirjutanud: „Keelt ei ole olemas muul kujul kui tekstina – abstraheerime ka eesti keele oma keelekogukonna tekstidest. Elava põlvkonna keel on tema ühe liikme peas, kuid kirjakeel on teadlik traditsioon, mille mõte on säilitada tekstide mõistetavus ja stiili vastuvõetavus üle põlvkondade.“[3]

Nii mõeldes on kirjakeel rühma- ja põlvkonnaülene kommunikatsioon.

Muuseum räägib arusaadavat keelt

Ka muuseum ühendab põlvkondi ning eri tausta ja huvidega inimrühmi. Olgu näituste teemad kui tahes spetsiifilised, peab keel, milles neist räägitakse, olema sihtrühmadele arusaadav.

Kuraatorid teavad näitusetekste tellides oma sihtrühma, mis võib olenevalt muuseumist varieeruda: mõnes kohas on oodatud pigem lapsed (Lastemuuseum MiiaMilla), teises kooliõpilased (Energia Avastuskeskus), kolmandas teatud erialast huvitatud inimesed (Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum). Enamasti soovivad muuseumid pakkuda siiski midagi kõigile põlvkondadele korraga: tulevad ju vanavanemad lastega, õpilased vanemate või õpetajatega.

Aga isegi kui muuseumi eesmärk on tuua noori muuseumi, ei saa näitus kõnelda üksnes poolingliskeelses noorteslängis, sest sellest ei saa vanemad aru. Seevastu noortele ja tänastele keskealistele mõeldes tuleb näiteks selgitada mitmesuguseid taluasju (rangid, lüpsik), mis veel põlvkond tagasi seletamist ei vajanud. Paarikümne aasta vanustele tuleb lahti rääkida juba ka nõukogudeaegseid nähtusi (tuusik, oktoobrilaps, miilits, hoiukassa jne).

Kui muuseum räägiks ainult tänapäeva moodsat keelt, lõikaks see publiku ära rikkalikust keelevaramust ja tooks näiteks ajalooliste tekstide puhul kaasa ajaloo võltsimise. Nii nagu väikelastega ainult lastekeeles rääkimine pole õilis vastutulek, vaid jätab lapsed ilma hädavajalikust õppimisvõimalusest, peab muuseumgi oma ülesandeks pidama kirjakeele pärandi – mõtteruumi edasiandmist.

Mõni aasta tagasi ajaloomuuseumis „Moejoone“ näitust tehes tuli samuti juttu mõnest ajastusõnast. Maailmasõdadevahelises Eestis nimelt daamid pigem minkisid ja mukkisid kui meikisid end. Üks selline väike vanaaegne sõna annab edasi ajastuhõngu, on kontekstis arusaadav ja mõjub muidu tänapäevases tekstis värskelt. Vanemale lugejale on see kui rõõmus viibe minevikust, nooremale uus sõna keelepagasis.

Muuseum räägib normikohast keelt

Põlvkondadele mõeldes tuleb lisaks sisulisele arusaadavusele rääkida ka vastuvõetavast vormist. Krista Kerge on kirjutanud: „Kirjakeele ja selle nüüdiskuju tingimatu tunnus on õigekirjakokkulepped. Ajastu normide järgi kirjutatud tekst mõjub neutraalselt ja jätab ruumi sisule. See aga ei luba kirjakeelest välja arvata kunstilisi teadlikke mänge õigekirjaga – ka teadlik kasutus on kirjakeele olulisi tunnuseid.“[4]

Eesti kirjakeele korralduses on tava, et uus kirjakeelereegel ei tühista eelmisi. Eesti keele õpetus koolis on aga aastakümnete jooksul järginud uuemaid õigekirja- ja vormimuutusi, mille keelekorraldustoimkonnad on fikseerinud. Selle tulemusena uus põlvkond enam vana ei tunne, samal ajal kui mõned vormid ja nüansid, mis on „vabaks antud“ küll juba ammuilma, võivad vanaemade-vanaisade silmis mõjuda keeleveana.

Näiteks 1976. aasta õigekeelsussõnaraamatu kohaselt oli sõna muuseum korrektne mitmuse omastav ainult muuseumide ja sõna näitus mitmuse osastav näitusi, aga alates 1982. aastast on kirjakeeles õiged ka paralleelvormid muuseumite ja näituseid. Samast ajast on võrdselt õige nii punktiga (vt., nt., a.) kui ka punktita (vt, nt, a) lühendamise süsteem. 1990ndate keskel muudeti suurt hulka algustähe- ja jutumärgireegleid jne.

Muuseumitekstides on asjakohane järgida õigekirjatava, mida õpetatakse tänapäeva kooliõpilasele, kuid vormivalikus võivad kirjutajad teha näituse kaupa kokkuleppeid. Näiteks: kui kõrvuti lausetes on sama sõna eri muutevormides (nt korraga muuseumide ja muuseumit või muuseumide ja territooriumite), mõjub see tähelepanelikule lugejale lohakusena. Selline väike ühtlustamine ei vaesesta, sest sealsamas saab teksti rikastada mõne kaduma kippuva, kuid kauni ja eestipärase vormiga, näiteks vahelduseks lühikese mitmuse osastavaga: kanu, mune, kasse ja koeri. Ja sõnu.

Kokkuvõttes järgigu tänapäeva kirjalik muuseumitekst ajastuomaseid õigekirjareegleid – nii jääb ruumi sisule. See ei tähenda muidugi tsitaatide tänapäevastamist või keelemängude keelamist.

Muuseum räägib viisakat keelt

Muuseumi uksest siseneja on muuseumi külaline ja külalistega on kombeks olla viisakas. Külalislahkus väljendub mõistagi ka keelelistes valikutes. Peale vandesõnade, roppuste ja põlastavate hüüdnimede, mida ehk ei ole viisakas muuseumi seinale kleepida, on veel hulk sõnu, mida suuremad või väiksemad inimrühmad tajuvad meie kultuuriruumis solvavana. Näitusetekstide koostajail on mõistlik neid teada ning neid võimaluse ja soovi korral arvesse võtta.

Paljud küsimused, mis paistavad esmapilgul olevat keelega seotud, ongi tegelikult hoopis komberuumi küsimused. Me väljendame oma tõekspidamisi ja suhtumist paratamatult keele abil. Mõne sõna kui tahes range ärakeelamine (kes oleks üldse „keelaja“?) poliitkorrektsuse või muudes huvides ei kustuta seda sõna keelest, vaid ainult (mõnest) ruumist, keelekasutuskeskkonnast. Kombed on kokkuleppe küsimus.[5]

Vandesõnadegagi ei ole asi ühene – kui sarviline on lennanud mõne riigimehe suust ja tsitaat on valitud näituseteksti, siis ei saa ja pole vajagi seda tsenseerida. Ka võib mõni roppsõna olla osa kunstiteosest või selle pealkiri. Aga sel puhul on nii, et niisama suur kui on kunstniku õigus end väljendada, on muuseumil kui ruumi omanikul ja haldajal õigus ja voli teos näitusele valida või valimata jätta – sõltuvalt sellest, millist reaktsiooni ootab kuraator kujuteldavalt publikult.

Mõni ärritussõna on üldteada üle ilma (see kuulus n-sõna), mõne puhul tajub häbimärgistavat nüansivahet üksnes teadlikum inimeste ring. Sageli on need sõnad seotud rahvuse või terviseseisundiga. Nii võiks muuseumitekstides arvestada asjassepuutuvate inimrühmade selgelt väljendatud sõnavalikusoove, et mitte ilmaasjata haiget teha: näiteks saamid, mitte laplased ning romad, mitte mustlased[6]; dementsusega inimene, mitte dementne inimene[7]; sooline üleminek, mitte soovahetus[8]. Sageli ei oskagi teemavõõras inimene häbimärgistamist tajuda, sest tema jaoks on need sõnad kõik ühtviisi neutraalses registris. Need aga, keda asi puudutab, saavad haiget. Seega on väike keeleline muudatus enamuse jaoks peaaegu märkamatu, aga mõjub aupaklikult vähemuse suhtes.

Eelöeldut ei pea siiski mõistma nii, et näituse koostajal ja tekstikirjutajal tuleks põhieesmärgiks seada kõikvõimalike tõeliste ja kujuteldavate karide (sh tabusõnade) vahel laveerimine nii, et selle tagajärg oleks näitusetekst, mis ei ütle midagi, on ühtlaselt nunnu või nagu soomlased ütlevad – tasapaks. Keerulistel teemadel peab saama rääkida, ajalooliste nähtuste või tekstide tõlkimine tänapäevaste väärtushinnangutega kattuvaks on libe tee[9], autoril on loominguvabadus ning teinekord on tähelepanu võitmiseks vaja intriigi või koguni skandaali … või siia-sinna mõnda vängemat-otsekohesemat sõna, et uinunud mõistust äratada.

Muuseum räägib tarka keelt

Täpsemalt: muuseum räägib tarka juttu, sest vaevalt et keegi tahaks tulla muuseumi lollimaks saama. Muuseum, mis täidab XXI sajandil üha enam ka elamuskeskuse ülesannet, on isegi sellisena õppeasutus. Kui mitte uusi teadmisi, siis uusi kogemusi, mõtteid ja tundeid saab külastaja sealt ikkagi, muu hulgas tekstide kaudu.

Näitusi teevad enamasti ülikooliharidusega inimesed ja käsitletavad teemad rihivad tavaliselt põhikooli teadmiste tasemest kõrgemale. Lati liiga madalale asetamine on ohtlik (stiilis: Muumitroll on tegelane samanimelisest lasteraamatust). Olgugi et näitusetegijate üks eesmärke on olla hõlpsalt arusaadav võimalikult laiale publikule (loe: tuua rahvas muuseumi), tuleb keerulisi teemasid käsitledes kasutusele võtta oskussõnavara ja arutleda ka abstraktsete mõistetega. Juri Lotmanist ei saa teha näitust, kõnelemata semiosfäärist, ja tervisemuuseumis ei ole võimalik rääkida unest, käsitlemata tsirkadiaanrütmi.

Muuseumi tekstikirjutajad peavad seega ühest küljest ühendama üldkeele teadus- ja oskuskeelega, teisest küljest tuleb aga mõelda sellele, et publik liiga kõrgetes sfäärides ei väsiks. Igavus võib tabada nii üle- kui ka alahinnatud külalist. Õppija ei tohiks tunda end uppujana.

Muuseum räägib selget keelt

Selge keel on kõigile arusaadav tarbekeel, mida iseloomustab lihtne ja selge vorm ning mida eeskätt kasutatakse riigi ja inimese vahelises suhtluses.[10] Olgugi et enamasti on Eesti muuseumid sihtasutused, on nende põhirahastaja riik. Seetõttu võib neid pidada Eesti riigi esindajaiks, ehkki erinevalt ametiasutustest ei anna muuseumid kodanikele käske ja juhiseid. Kindlasti aga laieneb muuseumile osundatud selge keele määratlus.

Muuseumitekstide hea mõistetavus ja ladus loetavus on väga tähtsal kohal. Muuseumi tullakse vabal tahtel, targaks ajaviiteks ja pühapäevameeleolus – ja kellegi pühapäeva ärarikkumine arusaamatu, läbimõtlemata ja lohaka tekstiga on ju peaaegu nagu kuritegu.

Mis teeb teksti raskesti loetavaks? Alljärgnev on küll kirjutatud ametitekste silmas pidades, kuid kehtib mööndustega mis tahes tekstide puhul: „Sõnatasandil on takistuseks pikad ja keerulised sõnad, kantseliitlikud ülekasutatud sõnad, ähmase tähendusega sõnad, mõnes tekstis ka arusaamatud lühendid. Sõna- ja lausetasandi vahepealne nähtus on nominaalstiil ehk nimisõnatõbi. Lausetasandil on ennekõike ohtlikud pikad ja/või keerulise struktuuriga laused. [—] Eksitada võivad sõnajärg ja lauseosade vale ühendamine, nii et kõrvuti asetsevate keelendite vahel tekivad väärseosed. Puuduvad või valed kirjavahemärgid (nt sõnaga liitunud sidekriips mõttekriipsu asemel) häirivad mõttearenduse selget esitust. Tekstitasandi nähtudest tuleb nimetada kehva liigendatust, liiga pikki või lühikesi lõike ja struktuuri läbimõtlematust.“[11]

Neid probleeme teades saab iga kirjutaja oma tekste ise selitada, aga veelgi parem on, kui tööprotsessis on aega antud meeskondlikuks tekstiloomeks. Iga silmapaar enne päris publikut aitab teksti huvitavamaks, ladusamaks, löövamaks, elegantsemaks ja korrektsemaks viimistleda. Muuseumirahval on kiiduväärt tava kutsuda selleks appi ka keeletoimetajaid.

Tähele tuleb panna, et selge keel ei ole lihtsustatud keel. Ükskõik kui keerulist mõtet saab väljendada selges keeles. Lihtsustatus iseloomustab aga üht muuseumimaastikul juba tuttavaks saanud keelevormi: lihtsat keelt ehk arekeelt.

Eesti muuseumid on viimastel aastatel üha enam pööranud tähelepanu ligipääsetavusele. Muu hulgas on kasutatud kaasava disaini vahendeid, et muuta muuseumiskäik mugavaks ka erivajadustega inimestele. Lihtsas keeles tekstid on mõeldud eeskätt intellektipuudega inimestele, aga tegelikult on neist kasu kõigil, nii lastel kui ka eakatel, keeleõppijatel ja ka niisama „väsinud, kiirustavatel, stressis inimestel“.[12] Näiteks sai lugeda lihtsas keeles tekste Lennusadama möödunudsuvisel Veneetsia-näitusel.

Kokkuvõtteks: muuseum räägib head eesti kirjakeelt

Mariann Raisma uuris oma hiljuti kaitstud doktoritöös „Muuseumi võim. Muuseum kollektiivse mälu kujundajana Eestis 20. sajandi murranguperioodidel“, kuidas Eesti muuseumid on viimastel sajanditel kujundanud seda, kuidas me mõistame minevikku.[13] 

Kultuurimälu looja ja kujundaja tähtsa ülesande kõrval mõjutab muuseum oma keelekasutuse kaudu aga ka meie tänapäeva ja tuleviku kirjakeelt, kirjakeelset mõtteruumi.

Mida suurem auditoorium, seda suurem vastutus on kõnelejal lendu lastud sõna ees. Mida väärikam sein, seda valusamalt lööb lugejat sinna graveeritud rumalus või kirjaviga. Tajudes oma võimu ka keelekeskkonna kujundajana, on muuseumil võimalus rikastada tänapäeva eestlaste sõnavara ning näidata innustavat eeskuju arusaadava, korrektse, viisaka, targa ja selge eesti keele kantsina.

Põlvkondade ühendajana on muuseum kirjakeele hoidja par excellence. Ta on eesti kirjakeele pesa.

Hille Saluäär on vabakutseline keeletoimetaja, kes on alates 2011. aastal Eesti Ajaloomuuseumis valminud näitusest „Visa hing. 11 000 aastat Eesti ajalugu“ toimetanud näitusetekste paljudele Eesti muuseumidele, sh Eesti Ajaloomuuseumile, Eesti Meremuuseumile, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumile, Eesti Tervisemuuseumile, Tartu Ülikooli muuseumile, Vabamule jt-le.

[1] Tiit Hennoste, Karl Pajusalu. Eesti keele allkeeled. Õpik gümnaasiumile. Tartu, 2013.

[2] Vt nt Krista Kerge. Kirjakeel ja igapäevakeel. – Eesti keele allkeeled. Toim T. Hennoste. (= Tartu Ülikooli Eesti keele õppetooli toimetised 16.) Tartu, 2000, lk 75–110.

[3] Krista Kerge, Targutaja tahab sõna. – Sirp, 15. juuli 2022.

[4] Krista Kerge, Riik hoiab oma kirjakeelel silma peal. – Sirp, 18. juuni 2010.

[5] Sel ja muudel teemadel vt vestlusring „Millised eetilised küsimused on praegu Eesti muuseumides aktuaalsed?“ – ERR, 16. märts 2023.

[6] Olev Remsu, Meie versus mustanahalised, ro(o)mad ja saamid. – Postimees, 22. aprill 2015.

[7] Dr Merle Varik: „Üks lihtsamaid, aga olulisemaid aspekte, millega saame dementsussündroomiga inimesi austada, on sõnakasutus. Sõna „dementne“ asemele tasub omaks võtta vähem häbimärgistav väljend „dementsusega inimene.“ Vt täpsemalt https://www.ena.ee/kuidas-toetada-dementsusega-inimesi-ja-nende-lahedasi/.

[8] Sara Arumetsa, Millest me räägime, kui me räägime „soovahetusest“? – ERR, 6. oktoober 2020.

[9] Vt värskeimat arutelu: Krista Kaer, Kirjandus peabki häiriv olema. – ERR, 26. jaanuar 2024.

[10] Vt EKI teatmik.

[11] Katrin Kern. Kuidas sellest kirjutada. Keelehooldekeskus, 2015. https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:270091.

[12] Lihtsa keele kohta vt: https://lihtsaskeeles.ee/mis-on-lihtne-keel/.

[13] Merle Karro-Kalberg, Muuseum kui ajaloo kirjutaja [Intervjuu Mariann Raismaga]. – Sirp, 19. jaanuar 2024.