// Päevateema

Muuseum ja semiosfäär: 3 vaadet

Katre Pärn Tartu Ülikool
Muuseumi kihid ja sfäärid

Muuseumit ja ekspositsioone on semiootikas käsitletud valdavalt multimodaalsete tekstidena ja muuseumidisaini tekstiloome ja kommunikatsiooni küsimusena. Selle kõrval võiks aga muuseume mõtestada läbi semiosfääri kontseptsiooni.

Semiosfäär oli Juri Lotman jaoks viis kirjeldamaks semiootilist, tähendusloomelist maailma ja selles toimuvaid protsesse ühtse tervikmehhanismina:

Meie planeeti ümbritseb analoogiliselt biosfääriga tõeline semiosfäär, mis hõlmab sünkroonselt kogu signaalikoori lindude häälitsustest tehiskaaslaste raadiosignaalideni, diakroonselt aga kogu inimkonna kultuurimälu, alates aju närvirakkude “salvestusest” ja geneetilisest mälust, lõpetades raamatukogude, filmoteekide ja muuseumidega. Iga semiootiline süsteem talitleb suhestatuna semiosfääri teiste süsteemide ja tasanditega. (Lotman 2006 [1990]: 8)

Seega (vt Lotman 1999 [1982]) meid ümbritseb sfäär, mis sisaldab kõikvõimalike keeli, tekste jm tähendusloomelisi entiteete, mille abil toimub informatsiooni loomine, talletamine ja edastamine. Kõik need entiteedid on vastastiksõltelised ning semisfääris toimub pidevalt informatsiooni tõlkimine ühest keelest või semiootilisest üksusest teise. Tõlkimine loob uusi tähendusi, mistõttu on keelte rohkus ka selle sfääri sisemise aktiivsuse loojaks. Sellel sfääril on piir, mis eraldab seda mittesemiootilisest (või võõrsemiootilisest) ruumist ning ka see piir toimib tõlkefiltrina, mis muundab mitte- või võõrsemiootilise antud semiosfääri jaoks mõistetavaks, tähenduslikuks. Semiosfääris eksisteerib üksnes see, mis on tõlgitud ja tõlgitav selle keeltesse. Ning sellel sfääril on tuum, mis sisaldab kesksemaid, korrastatud semiootilisi süsteeme, seehulgas semiosfääri enesekirjelduskeeli ja enesekirjeldusi, mis tagavad selle kireva sfääri sisemise sidususe. Ning seda korrastatud tuuma ümbritseb vähemkorrastatud perifeeria, mis on semiootiliselt aktiivsem ja dünaamilisem.

Ehkki semiosfäär moodustab oma tuumsete ja perifeersete struktuuride ja piirimehhanismidega sünkroonse, siin-ja-praegu terviku, on sellel ka ajamõõde – see sisaldab eri aegadel loodud, kujunenud, talletatud semiootilisi entiteete ning on ajas muutuv, dünaamiline süsteem, kus toimub pidev info liikumine väljast sisse, perifeeriast tuuma – ja vastupidi.

Alljärgnevalt toon kolm vaadet muuseumi ja semiosfääri suhetele, visandades mõned viisid, kuidas semisofääri kontseptsiooni kaudu mõelda muuseumist kui disainerist ja muuseumidisainist.

1.Semiosfäär kui muuseum

Antud kontekstis on märkimisväärne, et Lotman, otsides viisi, kuidas semiosfääri illustreerida, on mitmes kohas toonud näiteks just muuseumi:

Kujutlegem muuseumisaali, kus eri vitriinidesse on välja pandud eksponaadid eri sajandeist koos pealiskirjadega tuntud ja tundmatutes keeltes ning juhistega nende dešifreerimiseks; nendele lisaks on seal ka muuseumi metoodikute koostatud selgitavad tekstid, ekskursioonimarsruutide skeemid ja käitumiseeskirjad külastajatele. Kujutlegem, et selles saalis on ka muuseumi giidid ja külastajad [ja nende semiootilised maailmad] ning kujutagem seda kõike ette ühtse mehhanismina (mida see teatud mõttes ka on). See oleks pilt semiosfäärist. (Lotman 1990: 126–7)

Seega ühelt poolt on muuseum käsitletav semiosfääri kujundliku mudelina, keskkonnana, mis annab ehk parimalt aimu sellest, mis semiosfäär on – see on seinadeta, elav “mäluasutus”. Muuseumi metafoor aitab esile tuua semiosfääri ajamõõtme teatava paradoksaalsuse: see on pika ajalooga, pidevalt muutuv süsteem, ent samas on need ajad – eri aegadest pärit entiteedid – semiosfääris siin-ja-praegu vaates üheaegselt kohal. See ei ole lihtsalt süsteem, millel on minevik või ajalugu, vaid see on mälu, mis talletab ja hoiab alal minevast, millest tänane ja homne ehitub. Valdav osa meie tänasest kultuurist ja keskkonnast on n-ö minevikus loodud, alal hoitud ning semiosfäär kui eri aegadel loodud keelte, tekstide, artefakte jmt süsteem on omamoodi muuseum, milles me elame.

Vaadates kultuurimälu läbi semiosfääri prisma on esiplaanil selle paljukeelsus: see on talletatud kõikvõimalikes semiootilistes resurssides ehituskividest kirjasõnadeni. Semiosfääris toimuvad tõlkeprotsessid on alati ka mäluprotsessid, mille käigus talletatakse mingi varasem teadmine uues keeles või vormis. Tulemuseks on mitmekihiline kultuurimälu, mis sisaldab “originaalide” kõrval ka nende tõlkeid ja tõlgendusi. Ent loomulikult kuulub semiosfääri mäluprotsesside hulka ka unustamine.

2. Muuseum semiosfääris

Teisalt on muuseumid üheks semiosfääri allsüsteemidest. Selles vaates võiksime uurida, millises positsioonis on muuseumid üldiselt, üks või teine muuseum konkreetselt semiosfääri tuuma ja perifeeria dünaamikas või mis seda positsiooni mõjutavad ja kujundavad. Näiteks see, kas kultuur on orienteeritud minevikule või tulevikule. Ent mäluasutusena on muuseumitel semiosfääris kui kultuurimälu hõlmajas iseenesestmõistetavalt oluline roll. Nii loob ka kõige perifeersem muuseum semiosfääri äärealal väikese mälusõlme, lokaalse mälutuuma, mis kultuuri ja selle mälu korrastab.

Konarlikult väljendudes võiksime siin rääkida muuseumitest kui ‘semiosfääri mäluteenuste’ pakkujaist, kuid nende teostamise viis ja ulatus sõltuvad juba sellest, kuidas seda rolli parasjagu mõtestatakse. See on lai teema, mida siinkohal avada ei jõua. Kuid muuseumidisaini kontekstis tuleks vähemalt ära märkida, et muuseum ei ole üksnes kultuurimälu hoidja ja uurija, vaid ka kultuurimälu ja mälukultuuri kujundaja. Seetõttu kätkeb muuseumidisain eneses alati ka kultuurimälu ja mälukultuuri disainimist, võimalust nende kinnistamiseks või ümberkujundamiseks. 

3. Muuseum kui semiosfäär

Ka muuseum ise on vaadeldav semiosfäärina, sisemiselt keeruka, paljukeelse ja dünaamilise süsteemide süsteemina, kus tõlkeprotsessid toimuvad nii muuseumi ja seda ümbritseva kultuuriruumi vahel kui ka muuseumi sees, selle alaosade vahel. Muuseum on piiritletud sfäär, mida ilmestab kasvõi see, et mitte iga element kultuuris ei suuda selle piiri läbida, saada tõlgitud asjast museaaliks – see on muuseumile olemuslik ja eriomane semiotiseerimise viis. Ent samuti ei saa kõik museaalid samaväärselt tõlgitud uurimisobjektideks, eksponaatideks vm.

Väljaspoolt vaadates samastatakse muuseum tihti ekspositsiooniga või seda peetakse muuseumi tuumseks elemendiks. Ent ekspositsioonist võiks mõelda ka kui muuseumisemiosfääri piirinähtusest, mitmekeelsest tõlkefiltrist, mis vahendab informatsiooni muuseumi ja välise kultuuriruumi vahel. Piirinähtusena on see semiootiliselt erakordselt aktiivne, muuseumi, museaalide ja külastajate semiootiliste ruumide – ja mäluruumide – kohtumiskoht. Mida rohkem on selles keeli ja osalisi, seda ennustamatumad on seal toimuvad tähendusprotsessid.

Samas on tänapäeva muuseum hübriidne asutus, mis peab toimima ühtaegu mäluasutusena, teadusasutusena, haridusasutusena, meelelahutusasutusena, turismiasutusena ja kogukonnana. Igal neist “asutusest” on oma keeled ja koodid, teatud määral eristuvad prioriteedid, mistõttu on iga muuseum omamoodi keelepaabel, mille toimimine eeldab pidevat tõlkimist ühest (väärtus)süsteemist ja ühest keelest teise. Tõlkimine on alati ka disainimine – tähenduste (ümber)kujundamine ning semiosfääri kui inforuumi kujundamine.

Muuseumitõlge on mitmekihiline protsess, mille käigus artefakte korduvalt üle- ja ümber semiotiseeritakse – kultuuriväärtusena, infoallikana, vaatamisväärsusena, atraktsioonina. Ühelt poolt muutuvad museaalid kui kultuurimälu elemendid seeläbi aina tummisemaks, neile lisanduvad mälestused erinevatest mõtestamise, kasutamise, kirjeldamise ja tõlgendamise viisidest. Teisalt nihkub tähelepanu aina enam “asjalt eneselt” tähenduskihtidele, mis sellele lisanduvad ning keeltele ja tekstidele, milles neid väljendatakse. Nii ei ole ka imestada, et kaasaegsed muuseumid liiguvad selles keeltepaljususes üha enam museaalideta ekspositsiooni suunas, kus keskseteks eksponaatideks ja atraktsioonideks ei ole enam ajaloolised artefaktid, vaid nende erinevad tõlked ja tõlgendused erinevates kultuurikeeltes, nende mäletamise viisid ja võimalused.

Moel või teisel eksisteerivad museaalid transmeedialises ruumis, kus elamused on sageli just semiootilised: elamused keeltest, väljendusvahenditest ja nendevahelistest suhetest, tõlkimisest, tõlgetest ja tõlgendustest, mäletamise viisidest ja mälestustest. Muuseumidisain on semiootiliste elamuste, tähendusplahvatuste ja -nihete disainimine – või ehk pigem sellise ruumi disainimine, mis semiootilisi elamusi ja tähendusplahvatusi võimaldab.

Viited:

Lotman, Juri 1999 [1982]. Semiosfäärist. Semiosfäärist. Avatud Eesti Raamat. Vagabund, lk 7–35.

Lotman, Juri 1990. Universe of the Mind. A Semiotic Theory of Culture. London, New York: I.B. Tauris & Co. LTD.

Viited