// Näitused Number 3 (42) 2019 - Muuseumigeograafia

Muuseumi reisijutud: Vabamu rändnäitus Põhja-Ameerikas

Keiu Telve Vabamu
2018 AABS Conference 10

Okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu rändnäitus „Masters of Our Own Homes: Estonia at 100“ (tõlkes: „Oma kodu peremehed: 100-aastane Eesti“), mis rändab alates 2018. aasta kevadest mööda Põhja-Ameerika suurlinnu, on 12 meetrit pikk, 4 meetrit kõrge ja koosneb rohkem kui 200 ekspositsioonikettast. Selline näitusepind pole sisenäitusi arvestades kuidagi märkimisväärne, eriliseks muudab selle rändnäituse formaat. Neli tonni kaaluv paviljon sõidab 18 kuu jooksul edasi-tagasi kahe kontinendi vahel, seda püstitatakse viies suurlinnas ning kokku hõlmab projekt sadu tunde Ameerika eestlaste vabatahtlikku tööd, et näitus just nende kodulinnas eksponeeritud saaks.

Näituse idee sündis koos väliseestlastega, rahalise toetuse andis EV100 välisprogramm ning nii saimegi 2017. aasta kevadel koos produktsiooniagentuuriga Motor rändnäitust ette valmistama hakata. Ettevalmistusprotsessis otsisime sisu, mis tekitaks huvi Eesti ja eestlaste vastu ning kõnetaks teisest kultuuriruumist pärit inimesi, kes pole seni Eestist midagi kuulnud. Samavõrra oluline oli meile näituse vorm. Mõtlesime selles etapis nii õhkkonstruktsioonide, moodsa tehnoloogia kui ka pop-up-installatsioonide peale. Kahte olulist tegurit – näituse efektsust ja püstitamise efektiivsust praktikas ühendada oli esialgsetest lennukatest ideedest oluliselt keerulisem. Kerged konstruktsioonid, mida oleks olnud lihtne transportida ja püstitada, olid kiiresti kuluvad, linnapildis märkamatud, korduspüstitamise osas nõudlikud. Kuna näitust hoitakse linnaväljakutel mitu nädalat, peab see olema võimakult vandaalikindel ja kannatama uljamate linnakodanike müksusid ja öiseid ülemeelikus tujus külastajad. Just need olid põhjused, miks jõudsime arhitektide eestvedamisel tugeva metallkonstruktsioonini, mille raskus annab näitusele vajaliku stabiilsuse. Vastupidavus on ennast tõestanud – üle poole sihtkohtadest on külastatud ning näitus püsib niisama hästi kui uuena, seda pole kõigutanud Bostoni lumi ega Toronto tuuleiilid.

12 meetrit pikk, 4 meetrit kõrge ja koosneb rohkem kui 200 ekspositsioonikettast. Foto: Keiu Telve.

Tugev konstruktsioon, mis tagab stabiilsuse, on transpordi ja püstitamise mõttes olnud väljakutse. Meie esialgne plaan püstitada näitus igas asukohas ainuüksi vabatahtlike väliseestlaste abiga ja näitusetalgute raames, ei töötanud. Õnneks selgus juba proovipüstitusel, et näituse ehitustehniline keerukus vajab püstitamisele appi spetsialiste. Sõna otseses mõttes tuhandete detailide ühendamine on sammhaaval toimuv protsess, mida suudab kõige paremini hallata inimene, kes on püstitamise korra juba läbi teinud. Ühekaupa pole ükski liigutus keeruline, aga üldpildi mõistmine ning kiire püstitusgraafiku juures vabatahtlike instrueerimine ja juhendamine vajab eksperti. Proovipüstitamisel osales neli meest, kellest esimese pärispüstitamise ajal Stanfordisse tuli kaasa üks. Kohapeal oli suureks abiks veel kolm eestlasest ehituseksperti, kellest omakorda üks juhtis pool aastat hiljem Bostonis näituse püstitamist. Meid on aidanud enamjaolt eestlastest ehitusmehed üle kogu Ameerika ning iga püstitamisega tuleb oskajaid aina juurde. Rändnäituse püstitamine on otsekui rahvuslik käsitööoskus, mis antakse inimeselt inimesele edasi. Iga korraga on järjest rohkem neid, kelle poole abi saamiseks pöörduda ning kes meie suureks üllatuseks on mõnikord väga lühikese etteteatamisajaga valmis sõitma kontinendi või isegi maailma teise otsa.

„Oma kodu peremehed: 100-aastane Eesti“. Foto: Keiu Telve.

Minust kui rändnäituse projektijuhist sai sügisel mõneks kuuks poole kohaga logistik, kes teadis täpselt, kuidas näitus Eestist USA läänerannikule sõidab, kaua kehtib kaubapass, kus ja mis tingimustel saab seda pikendada. Sealjuures püüdsin veenda transpordifirmasid veel soodsamat lahendust leidma, et näitus üle mere saata. Laevatransport oli meie võimaluste piires, aga maanteekilomeetrid veoautokastis tahtsid röövida poole näituse eelarvest. Kohe kui eelarve oli paika saadud, näitus kokku pakitud ja just teele pandud, saime rabava kõne. Sõnum oli lihtne – näitus hilineb ja konteiner jõuab Stanfordisse umbes kolm nädalat hiljem. Lugesime meeskonnaga kirja veel mitu korda: kuidas see saab võimalik olla? Kuidas keegi ei osanud meid hoiatada sellistest graafikumuutustest? Miks see just meiega peab juhtuma? Näitus oli selleks hetkeks keset merd ning järgmine laev Amsterdamist USA poole kohe väljumas. Tunni jooksul olid meil läbi helistatud nii tuttavad meremehed, logistikud kui ka kultuurivaldkonna eestvedajad, kes kinnitasid, et võimalusi leiab alati, küsimus on vaid õiges veenmises. Lisaraha näituse eelarves ei olnud, küll aga oli selleks hetkeks meie murest teada saanud ka kultuuriministeerium. Stanfordi avamise päästis rändnäituse kuulutamine „riikliku prioriteediga projektiks“ ja kantsleri kõne transpordifirmale. Laev oodati Amsterdamis ära, konteiner tõsteti sadamas kiiresti ümber ning teekond San Franciscosse võis jätkuda. Sellega meie logistikaseiklused aga ei lõppenud. Tänaseks oleme mõistnud, et näituse hilinemine, varem saabumine, autode kinnijäämine ning vanalinna mittepääsemine on sellise näituse argipäev ning iga järgmine jupp teekonnast mõõdetakse pöidlaid hoides ning probleemide kerget lahenemist lootes.

Üks näituse tuhandetest detailidest. Foto: Keiu Telve.

Rändnäitus sai alguse Vabamu tihedast koostööst väliseestlastega, aga mitmeaastane ja rahvusvaheline projekt on andnud ka sellele dimensioonile uue mõõtme. Enne avamisi töötame rändnäitusega peaaegu ööpäev ringi kahes ajatsoonis. Kui USAs tekib tööpäeva jooksul probleem, on suur tõenäosus, et saame vastuse ja lahenduse Eestis välja mõelda enne järgmise tööpäeva algust. Tihti oleme teinud kell seitse õhtul Põhja-Ameerika partneritega kõnesid, mis algavad tervitusega „Tere hommikust“, või lugenud varahommikusi e-kirju, mille lõpus on „Head ööd“. Rändnäituse liikumise on võimalikuks teinud eestlaste kogukonnad Põhja-Ameerikas, ilma nendeta oleks näitus jäänudki vaid ideeks. USA lubade saamise ja kindlustuslepingute sõlmimise bürokraatia erineb palju Eesti omast. Eesti 100. sünnipäev pole USA suurlinnade kontekstis iseenesest suursündmus, millele pakkuda nädalateks keskväljakut või muud linna keskset kohta. Balti kogukondadel üheskoos on veidi suurem kõlapind, aga ka neilt eeldab avaliku näituseloa saamine kuudepikkust tööd, varasemate kontaktide soojendamist ning uute kontaktide loomist. Näitusega käib kaasas lubade, templite, käsilehtede ja projektide mapp. USA-kolleegid õpetavad – mida rohkem templitega pabereid, seda tähtsam. Näitus kui riiklik prioriteet on otsekui võti, mille korrutamine on nii mõnigi kord toonud edu.

Eestist vaadates on raske ette kujutada, mida näitus väliseestlastele tähendab ning kui palju tööd ja vaeva on kohalikud valmis panustama, et selline ettevõtmine saaks sündida. Eestlastest ehitussektori ettevõtjad on meiega püstitamisplatsidel olnud järjest kümneid tunde ja tegutsenud mõnikord öösitigi. Sealsamas kõrval on vabatahtlikud aovalges helistanud oma ülemustele ja palunud paari lisatundi enne tööleminekut, sest näitus peab ju ometi õigeks ajaks valmis saama ja iga kätepaar on arvel.

Asjaosalised näituse keskel.

Meie tunne – meie näitus, meie Eesti – tuleb välja just võõras keskkonnas. Meil oli muuseumis plaan kinkida väliseestlastele Eesti 100. sünnipäevaks kodumaast jutustav näitus, aga saime ise seda kingitust tehes vastu veel palju rohkem. Oleme saanud hindamatu kogemuse, oleme saanud tunda kogukonnamuuseumis tekkivat õlgõlatunnet ning pälvinud kohalike toetuse ja kiidusõnad. Muuseum saab olla palju suurem ühest majast, ulatuda üle ühe linna või isegi riigi piiride. Rändnäitus on õpetanud meid, et suurelt mõtlemine tasub ära.

Viited