EMÜ Veebiajakiri

Mida Läänemeri, meie ühine meri, endas peidab? Esitage lugejale mõned põnevad näited.

Lühidalt öeldes – ajalugu! Inimesed on Läänemere ääres elanud tuhandeid aastaid ja meri on alati nende jaoks olulisel kohal olnud. . Meri on ühendanud inimesi, mõjutanud kultuure ja võimaldanud kaubandust. Inimesed on Läänemerel reisinud ning jahti ja sõda pidanud. See, mis on peidus pinna all, peegeldab seda ajalugu.

Tänu Läänemere riimveele on puunõud ja muud orgaanilised jäänused säilinud sageli peaaegu täiuslikus seisukorras. Läänemeri peidab seega kõike alates kiviaja maastikest ning lõpetades laevavrakkide, sadamate ja kaitsesüsteemidega, mis on sinna jõudnud sajanditepikkuse intensiivse kaubanduse ja konfliktide tulemusena.

Läänemere põhjas olevatest jäänustest selgub, et meri on alati olnud ühiskonna oluline osa ja arengumootor. Säilmed annavad ülevaate kõigest, alates tuntud ajaloolistest sündmustest – näiteks Rootsi sõjalaeva Vasa uppumisest – ning lõpetades argisemate vahejuhtumite ja üksikute elusaatustega.

Läänemere puhul on põnev ka see, et tegemist on suhteliselt madala merega, mistõttu on seda suhteliselt lihtne sukeldudes uurida. Teistes meredes see sageli nii lihtne pole. Näiteks Mustas meres, kus on samuti väga palju hästi säilinud laevavrakke, peab kaugjuhitavate allveerobotitega  sukelduma mitusada meetrit, et nendeni pääseda.

Miks on need ajaloolised leiud olulised?

Kui ma peaksin ühe põhjuse välja tooma, siis ütleksin, et sellepärast, et Läänemeri on alati inimeste elus nii suurt rolli mänginud. Läänemeri on pikka aega olnud üks maailma kõige tihedama liiklusega meresid ning eluliselt tähtis nii kogukondade tekkeks kui ka üksikisikute jaoks. Merepõhjas olevad säilmed on niigi huvitavad, kuid sisaldavad ka teavet ajalooliste sündmuste ja ühiskondade kohta, kus neid kasutati. Ajaloo uurimiseks (ja mõistmiseks) tuleb vaadata ka veealust kultuuripärandit, kuna see annab meile teavet mineviku ühiskondade kohta.

Teine oluline aspekt on see, mida võiks nimetada „talletunud hetkeks“. Läänemere põhjas olevad laevavrakid ja muud säilmed on sageli suhteliselt puutumatud võrreldes maismaal asuvate säilmetega. Teadlaste jaoks tähendab see võimalust uurida „ajakapslit“ või „talletunud hetke“, mis võimaldab esitada uurimisküsimusi, mida ei saa küsida maismaal asuvate jäänuste kohta.

Mida Läänemeri veel endas peidab?

Minu arvates pakub Läänemeri lõputult teemasid, mida uurida. Seda ilmestavad muu hulgas hiljuti Eestis Lootsi tänavalt leitud laeva vrakk ja Rootsis avastatud Vasa sõsarlaeva Äppleti vrakk. Keegi ei tea täpselt, kui palju vrakke ja muid jäänuseid veel peidus on. Ilmselt sada tuhat või rohkemgi.

Tähtis on ka meeles pidada, et olulisi teadmisi merekultuuri pärandist leiab ka mujalt, mitte ainult vee alt. Olen viimased paar aastat koos kolme kolleegiga Rootsi Riiklikust Meremuuseumist osalenud uurimisprojektis, mis keskendub inimeste põgenemisele Balti riikidest Rootsi Teise maailmasõja ajal. Osa uurimistööst on keskendunud põgenemise materiaalsele osale, näiteks paatidele ja mitmesugustele esemetele, ning sellele, mida need põgenemise kohta räägivad. Lisaks oleme küsitlenud põgenemises osalenud inimesi, kellest paljud olid sel ajal väga noored, et mõista põgenemist lapse vaatenurgast. See annab meile samuti olulisi teadmisi inimeste suhetest merega – antud juhul mittevalitud, tahtmatust suhtest.

Mida tänapäeval eelistatakse – leidude toomist maale või nende uurimist kohapeal?
Sellise muuseumi jaoks nagu Vrak, mille kogud asuvad sõna otseses mõttes merepõhjas, on nii in situ säilitamine kui ka säästlik kasutamine hädavajalikud. Peame leidma viise, kuidas seda kultuuripärandit säilitada, kuid samal ajal tagada, et seda saaks kasutada nii edaspidiseks uurimistööks kui ka sukeldumis- ja muuseumikogemusteks. In situ säilitamise poole püüeldakse tänapäeval sageli ka üldisemas perspektiivis.

See ei ole aga alati võimalik – näiteks ehitustööde ajal. Siis peaks eelistama arheoloogilist väljakaevamist, kus arheoloog muudab väljakaevatud säilmed uuteks teadmisteks ja esitab tulemused kirjalikult avalikkusele. Kui seejuures on võimalik arheoloogilisi säilmeid eksponeerida, nagu Peetri koge Paksu Margareeta muuseumis Tallinnas, ja selle kaudu tuleks säilmed avalikkusele kättesaadavaks teha.

Mida see kõik tähendab muuseumide jaoks? Kas muuseumid jäävad üldse alles?

Olen üsna kindel, et muuseumid jäävad alles, nii traditsioonilisemal kujul kui ka uutes, uuenduslikes vormides. Usun, et muuseumid mängivad tulevaste ühiskondade jaoks sama olulist rolli kui meie jaoks praegu. Loodan, et tulevased uuringud ja uute tehnoloogiate kasutamine muudavad merepärandi veelgi kättesaadavamaks, andes täiendavaid võimalusi teadmiste edastamiseks.

Usun, et tänu digipöördele on tulevikus võimalik muuseumikogemus suuremal määral inimeste koju tuua. Sellegipoolest arvan, et inimesed soovivad ka edaspidi muuseumides kohal käia. Digipööre lisab muuseumielamustele uusi väärtusi ja võimalusi, mitte ei muuda traditsioonilisi muuseume ebavajalikuks.

Kujutagem ette, et aasta on 2050. Milline on (mere)muuseum? Kas me peame selle külastamiseks kuhugi minema või saame muuseumi külastada oma elutoas? Kas näeme asju oma silmaga või peame leppima mudelitega?

Nagu eelmisele küsimusele antud vastus viitab, on minu vastus siingi: „mõlemad variandid“. Muuseum tuleb meie koju, kuid ka meie läheme muuseumi. Usun, et digitaaltehnoloogia jätkab muuseumikogemuste avardamist nii kohapeal kui ka väljaspool muuseume, kuid füüsilised esemed ja kohtumised ei kao kuskile. Muuseumid on kohad, kus kohtuda, üksteisega rääkida, uusi asju kogeda ja erinevates tegevustes osaleda. Minu arvates see nii jääbki.

Tulevikus pakutakse aga ilmselt paremaid kogemusi ka väljaspool muuseumihoonet. Meremuuseumi jaoks võib see tähendada näiteks võimaluste leidmist, kuidas viia külastaja hämmastavatele rännakutele Läänemere põhja, ilma et tema jalad märjaks saaksid.

Kuidas inimesed teie uuendused Stockholmi uues muuseumis vastu võtsid? Kas sellistel uuendustel on potentsiaali või oleks juba vaja pakkuda veelgi kaasaegsemaid lahendusi?

Minu arust on Vrak väga hästi vastu võetud. Üks oluline tegur võib olla autentsete esemete ja digitaalsete lahenduste kombineerimine, mis loob mitmekülgse muuseumikogemuse. Digitaalsete lahenduste valiku taga on aga mõjuv põhjus. Vrakis on digitaalselt eksponeeritud esemed endiselt osa autentsest vrakipaigast ja selle ajaloolisest kontekstist. Näiteks Resande Man – Rootsi sõjalaev, mis uppus Stockholmi saarestikus 1660. aastal teel Poola – moodustab muuseumi ühe põhinäituse. Siin on eksponeeritud ainult üks füüsiline objekt – münt. Ülejäänu säilitatakse in situ ja on muuseumis eksponeeritud hologrammidena.

Minu arvates toimib see lähenemisviis hästi kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et näitus põhineb ajaloolistel ülestähendustel ja põhjalikul arheoloogilisel dokumentatsioonil. Teiseks seetõttu, et kasutatav tehnoloogia võimaldab külastajal vrakipaika kogeda parimal võimalikul viisil. Loodetavasti aitab tehnoloogia kasutamine ka näitusi pidevalt uuendada. Elame, näeme.

Mis juhib innovatsiooni pärandi edendamisel?

Sõltub sellest, millisest valdkonnast või uuendusest me räägime. Üks huvitav näide viimasest kümnendist on fotogramm-meetria ja 3D-modelleerimise kasutamine veealuses dokumentatsioonis, mis on nüüd väga levinud. Pikka aega olid peamised võimalused joonistamine, pildistamine ja filmimine, mis tähendas, et vrakipaiga dokumenteerimine, mis tänapäeval saab tehtud paari päevaga (lisaks palju detailsemalt ja täpsemini), võttis mitu nädalat.

3D-mudelite juures on huvitav see, et neid saab kasutada ka muuseumielamuste jaoks. Näiteks Resande Mani vraki esemete hologrammid põhinevad vrakipaiga fotodokumentatsioonil. Sama lähenemist on kasutatud ka interaktiivses mängus näitusel „The assignment“, kus mängupõhise õppekogemuse loomiseks on kasutatud teise vraki 3D-mudelit. Külastaja astub merearheoloogi rolli, sukeldudes ja dokumenteerides ühte Läänemere fantastilistest vrakkidest.

3D-dokumentatsiooni saab seega kasutada mitte ainult konkreetse säilme dokumenteerimiseks, vaid ka põneva teabe kättesaadavaks tegemiseks neile inimestele, kes sukeldumisega ei tegele. Allveearheoloogil on lihtne väita, et Läänemere veealune kultuuripärand on ainulaadne, kuid raskem on panna inimesi mõistma, mida see tegelikult tähendab. 3D-dokumentatsioon tuleb siin appi.

Eestis on rüüstamine väga tõsine probleem. Kuidas on lood Rootsis? Millised muud tegevused ohustavad veealust kultuuripärandit?

Rüüstamine on tõsine probleem ka Rootsi vetes. Meie muuseumiagentuur on juba aastaid teinud koostööd selliste ametiasutustega nagu rannavalve, merepolitsei, NOA (politsei riiklik operatsioonide osakond, mis uurib kultuuripärandiga seotud kuritegusid) ja teised, et vältida rüüstamisi. Hiljuti esitati neljale inimesele süüdistus muinasmälestiste kahjustamises ning nad mõisteti süüdi mitme laevavraki ulatuslikus ja süstemaatilises rüüstamises. Rannavalve tabas süüdimõistetud teolt 2020. aastal Ölandi saare lähedal asuval vrakipaigal.

Rüüstamine on veealusele kultuuripärandile tõsine oht, kuid kahjuks pole see ainus probleem. Ettevaatamatu sukeldumine, traalimine ja eutrofeerumine ohustavad samuti veealust kultuuripärandit. Viimase näiteks võib tuua Taani kiviaegse asula nimega Tybrind Vig. Setetesse on peidetud 7000 aastat säilinud, kuid nüüdseks ohustatud asula säilmed. Eutrofeerumise tõttu on meriheina leviala piirkonnas vähenenud, põhjustades erosiooni. See viib omakorda objektide paljastumiseni, mistõttu on laevaoherditel neid lihtsam hävitada.

Lisaks ohustavad veealust kultuuripärandit ehitustööd – kõik alates kaabli- ja süvendustöödest ning lõpetades avamere tuuleparkidega –, kui neid ei reguleeri muinasjäänuseid kaitsvad seadused, aga ka sõjaaegse tegevusega seotud ohud, nii minevikus kui ka olevikus. 2021. aastal leidis sukelduja Stockholmi saarestikus merepõhjast miini, mis asus piirkonnas, kus sõjalaev Resande Man 1660. aasta novembris uppus. Hiljem Rootsi relvajõudude poolt lõhatud miin osutus olevat pärit Teisest maailmasõjast. Minevikust pärit miin kujutas reaalset ohtu nii avalikkusele kui ka veealusele kultuuripärandile.

Kuidas siis kultuuripärandit kaitsta?

Loomulikult on õigusaktid kultuuripärandi kaitsmisel otsustava tähtsusega. Lisaks on oluline koostöö ametiasutuste endi ning ametiasutuste ja avalikkuse vahel. Sellest vaatenurgast mängivad ülalmainitud võrgustikud rüüstamise ärahoidmisel olulist rolli. Muudel juhtudel, nagu eespool mainitud Tybrind Vigi asula puhul, on kliimamuutuste ennetamise meetmed sama olulised.

Üks meie sukeldumisparkide projektidest saadud õppetund on see, et juurdepääsetavus ja säästev kasutamine on sageli hea viis veealuse kultuuripärandi kaitsmiseks. Teadmised, juurdepääsetavus ja kaasatus panevad inimesed kultuuripärandist hoolima ja motiveerivad neid seda kaitsma. Muinsusalaste õigusaktide kõrval on veealuste mälestiste kaitsmisel seega olulised tegurid teadmised ja mõistmine. Seetõttu saavad ka muuseumid veealuse maailma tutvustamisel üliolulist rolli mängida.

Mida on teie muuseumile pakkunud koostöö Eesti Meremuuseumiga? Mis teil järgmisena plaanis on?

Julgen öelda, et koostöö Eesti Meremuuseumiga on meie muuseumile väga palju kasu toonud. Alustasime tegelikult koostööd ammu enne Vraki avamist avalikkusele 2021. aasta septembris. Nimelt käsitleb üks Vraki näitustest Estonia katastroofi. Eesti Meremuuseum oli nõus meile laenama võtme oma kogudest, mis on nüüd eksponeeritud meie muuseumis.

Sellest ajast alates on koostöö jätkunud. Oleme teadmisi vahendanud ja korraldasime nüüd koos konverentsi „Merepärandi populariseerimine muuseumide kaudu“, et tõsta esile ja uurida merepärandi populariseerimise teemat näituste, suhtluse, ühisloome ja hariduse kaudu.

Koostöö Eesti Meremuuseumiga on Vrakile väärtuslik ka seetõttu, et annab meile ülevaate ja teadmisi Eesti olukorrast. Oma igapäevatöös töötame enamasti Rootsi vetes. Koostöö kolleegidega teistest riikidest on seetõttu Läänemerd uuriva muuseumi jaoks ülioluline. Lisaks on koostöö oluline inspiratsiooni ja laiemate õppimisvõimaluste jaoks. Arutame praegu, kuidas saaksime koostööd edasi arendada, keskendudes merepärandile ja õpetamisele.

Millist nõu annaksite muuseumidele, kes tahavad olla populaarsed aastal 2050?

Minu peamine nõuanne oleks jätkuvalt keskenduda suurepärasele sisule ja tingimustele. Tasub julgeda katsetada, kuid teha seda kooskõlas oma põhimissiooniga. Minu arvates peaksid muuseumid pakkuma suurepäraseid õppimiskogemusi ning meie kui teadlaste, kuraatorite, tehnikute, haridustöötajate, kommunikatsioonipersonali jne ülesanne on mõelda koos publikuga, kuidas see erinevates olukordades võiks välja näha – nii täna kui ka tulevikus.

Teksti tõlkinud tõlkebüroo Avatar

Intervjuu lühendatud versioon ilmus ajalehes Sirp 27.01.2023.