Muuseumide digitaalne kohalolu
Ajal, mil seda artiklit kirjutame, istub pool maailma kodudes, Eestis on kultuuriasutused (sh muu-seumid) oma uksed ajutiselt sulgenud. Eestlased on maailmas tuntud kui digirahvas, ometi pole meie muuseumid eriti virtuaalselt nähtavad ega tegutsevad. Miks see nii on? Ilmselt sellepärast, et kõige muu kõrval pole digiteenuste väljatöötamise olnud esmatähtis ning me polnud ootamatusteks valmis. Ka 2018. aastal tehtud „Muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate uuring“ toob välja, et kuigi külastajate ootus muuseume digitaalselt külastada on küllaltki suur, pole Eesti muuseumidel neid teenuseid kuigi palju pakkuda. Alustame kas või sellest, et enamiku muuseumide strateegiates pole mõtestatud muuseumi digitaalseid teenuseid (ja me ei räägi siin digiteerimise edendamisest). Ei tasu aga pead norgu lasta, sest just praegune hetk on väga soodne iga muuseumijuhi jaoks oma muuseumi digitaalset kohalolu sisustama hakata.
Viimased kümme aastat oleme kõvasti panustanud muuseumikogude digitaalselt kättesaadavaks tegemisse. MuISi kaudu on praegu kättesaadav üle 3,5 miljoni museaali. Need museaalid annavad olulist teavet Eesti kultuuri ja ühiskonna kohta minevikus ja praegu (ning tehnoloogia abil miks mitte ka tuleviku kohta). Veelgi enam, selline kogus andmeid on juba väga hea eeldus edasiste teenuste väljatöötamiseks. Oluline on ka see, et kõik MuISi andmed on juba alates 2015. aastast masinloetaval kujul ka kättesaadavad. See annab lisavõimaluse koostööks ettevõtetega, kellele oma andmeid pakkuda.
Kujutame korraks ette tulevikku, kus museaal võetakse muuseumikogusse vastu, digiteeritakse automatiseeritud tehnoloogia abil, museaali kirjeldab otsast lõpuni „kratt“ ning robot viib selle vaakumhoidlasse hoiule. Aga milleks siis koguhoidjad, küsib hääl saalist. Kas me ei kaugene sel viisil täielikult oma muuseumikogust, kahtleb teine hääl. Jah, igasugusel arengul on oma riskid ning alati on võimalus harjunud moel edasi rügada. Mõelda võib aga ka nii, et muuseumides on väga palju tööd, mida inimene ei jõua kunagi ära teha. Milleks me siis pühendume nii väga nendele töölõikudele, mida võiks automatiseerida?
Lisaks sellele, et Muinsuskaitseamet tegeleb igapäevaselt MuISi arendamisega, on meie eesmärk muuseumide jaoks tehnoloogiaid aina efektiivsemalt tööle panna. Selleks oleme koos katsemuuseumidega proovimas, kuidas võiks tehisintellekti muuseumitöös nii täna kui ka tulevikus paremini ära kasutada. Katsetame esialgu kahe projektiga ning mõlema puhul keskendume küsimusele, mida võiks meie kogude andmete põhjal praegu ning mida tulevikus saavutada. Lisaks on mõlema projekti käigus plaanis luua ka prototüübid – kratt Sälli ja kratt Folli. Projektid on praegu hankefaasis, kuid juba selle aasta lõpul on võimalik esimeste tulemustega tutvuda.
Projekt Folli eesmärk on eksperimenteerida museaali kirjeldamise automatiseerimisega. Pildi-tuvastusega on tegeletud nii mäluasutustes kui ka erasektoris, kuid pigem on tegemist katsetega või otsitakse lahendusi üksikutele küsimustele (nt kas pildil on mees või naine). Meie analüüs peab leidma vastused küsimusele, kuidas arendada kratt, kes tunneb ära kujutatud objektid, tegevused ja teemad. Prototüübiga soovime luua kratti, mis juba oskab mõnele lahendust vajavale küsimusele vastuseid leida. Selle projekti katsetajatena on end üles andnud üle kümme Eesti muuseumi ning huvi on tundnud ka teised mäluasutused.
Miks me soovime museaali kirjeldamist automatiseerida? Peale ajafaktori on oluline ka andme-kvaliteet, sest masin leiab kiiremini informatsiooni, mille otsimine ja avastamine võtaks inimesel mõnel juhul aastaid, mõnel juhul ei jõutaks ajapuuduse tõttu selle informatsioonini aga kunagi. Paraneksid otsinguvõimalused, sest kui museaalid on ühtlaselt ja võrreldavalt kirjeldatud, on võimalik neid ka paremini otsida ja leida. Ajalugu on põhjatu ning mida paremini info on leitav, seda rohkemate huvilisteni see jõuab.
Teine projekt Sälli lahendab aga museaalide inventeerimise ja säilitamisega seotud probleeme. Praegu kulub MuISis ühe museaali inventeerimiseks kahel inimesel kokku keskmiselt 19 minutit. Tulevases pärandihoidlas või suuremates muuseumides võtab 2,5 miljoni objekti inventeerimine sel juhul aega 47,5 miljonit minutit ehk 90,3 aastat. Selline ajakulu on ka põhjus, miks sageli ei jõuta tegelikult kõikide museaalide pikaajalist säilimist tagada. Üks olulisemaid eesmärke on leida museaalide seisundi ja asukohtade kontrolliks tark lahendus, mis lähtuks kontrolli vajaduse ja intervalli määramisel iga museaali füüsilistest omadustest (näiteks materjalist, vanusest, seisundist) ja museaali hoiustamise keskkonnast. Edu korral võimaldaks see edaspidi loobuda ajamahukatest inventuuridest ning asendada need vajaduspõhise kontrolliga.
Kratt Sälli abiga soovime viia muuseaalide inventuurid ja seisundiuuringud uuele tasemele. Krati kasutamine muudab traditsioonilist ja väga aeganõudvat tööetappi, andes koguhoidjale otsuste tegemiseks kiiresti vajalikku infot. See prognoosib museaali vananemisprotsesse ja annab teada esemetest, mis vajaksid kohest säilitamistegevust või kiiret sekkumist.
See, kas tehisintellekt võtab muuseumi üle või pigem annab muuseumitöötajatele aega ja võima-lust tegeleda mitmesuguste lisandväärtust pakkuvate töödega, on mõtteviisi küsimus. Tehisintellekti arendamine muuseumides on üks võimalus muuseumide digitaalset kohalolu suurendada. Neid võimalusi on muidugi veel ning 2020. aasta märts lausa kisendab muuseumide digiteenuste järele. Ühe nutika ja leidliku digiriigi muuseum võiks digitehnoloogiaid kasutada, et oma mõju suurendada ja ressursse efektiivsemalt kasutada. Loomulikult ei ole digitehnoloogiad nagu kõik muu uuenduslik ainult tellimine ja nupule vajutamine. See on võimalus eksperimenteerida, oma kasutajaid kaasata ja leida võimalusi koosloomeks.
Digikultuuri aastal võiks iga muuseum võtta eesmärgiks mõtestada oma digitaalset kohalolu ja luua kas või üks põnev e-teenus. Psst! Tehke seda näiteks mõne teise mäluasutusega üheskoos, et tulemus oleks mõjusam!
