EMÜ Veebiajakiri

„Muuseumimelu“ alustas augustis 2024. Kuidas podcasti idee alguse sai? Kui pikalt lasite ideel settida ja milliseid ettevalmistusi tegite?

SJ: Meil mõlemal on juba mõnda aega olnud kuklas mõte millegi taolise käivitamisest. Olen aastaid endamisi mõelnud, miks on enamikul kultuurivaldkondadel – kirjandusel, teatril, filmil – olemas oma raadiosaated, aga muuseumivaldkonnal mitte. Seda enam, et Eesti muuseumimaastik on erakordselt rikkalik ja inimeste huvi muuseumide vastu suur.

SO: Just! Mul oli mõttes teha midagi spetsiaalselt muuseumiprofessionaalidele. Igal aastal esitatakse Muuseumiroti auhindadele hulgaliselt ägedaid projekte, näitusi, kuraatoreid, konservaatoreid jne. Kolmel parimal on võimalus oma tööst rääkida vaid kuni viis minutit. Sellest ajast ei piisa millegi sisuka jagamiseks. Nii hakkaski küpsema mõte, et võiks iga kategooria kolme parimaga hoopis teha pikema podcasti.

SJ: Ühel näituse avamisel Kalamaja muuseumis 2024. aasta kevadel said meie senini eraldi idanenud ideed kokku. Veidi aega veel mõtlesime ja juulis rentisime lihtsad mikrofonid. Esimese saate salvestasime Tartu Linnamuuseumis.

Milliseid rahvusvahelisi muuseumipodcaste te ise jälgite ja soovitaksite? Mis on olnud teie suurimad eeskujud või inspiratsiooniallikad?

SJ: Kuulan väga palju raadiosaateid – autos, jalutades, süüa tehes –, kuid muuseumiteemalisi podcaste mitte nii väga. Samas jälgin LinkedInis mitmeid kanaleid, mis annavad hea ülevaate trendidest. Eriti väärtuslikuks pean MuseumNexti ja selle asutaja Jim Richardsoni tegemisi, samuti American Alliance of Museums uudiskirju. Kui eeskujudest rääkida, siis mulle on alati meeldinud Neeme Raud – veel ajast, kui ta töötas Ameerika Hääles.

SO: Samal ajal meiega hakkas “Ruumilugude” podcasti tegema riigiarhitekt Tõnis Arjus. Nagu ta ise on öelnud – podcast on hea vabandus rääkida põnevate inimestega. Kuigi see pole otseselt muuseumidest, saab paljusid teemasid näitustele üle kanda. Näiteks keskkonnapsühholoogia osad olid tõelised pärlid. Kui rääkida otsesemalt muuseumidest, siis kuulan aeg-ajalt Matters of Experience’i. Seal kutsutakse stuudiosse eksperte ja räägitakse elamuste loomisest ning loovusest, innovatsioonist ja psühholoogiast selle taga. Ühes viimastes saadetes oli näiteks Shirin Frangoul-Brückner – Atelier Brückneri üks asutajatest. Teine soovitus oleks Making the Museum, mida veab Jonathan Alger, C&G Partnersi kaasasutaja. Kui esimene mainitu kestab umbes pool tundi, siis see on enamasti üle tunni.

Kuidas kujunevad saated? Kuidas teemasid valite ja mille alusel otsustate, mis saatesse jõuab?

SJ: Meil pole kindlat süsteemi. Oleme võimalusel toonud sisse kirjanduse ja raamatutega seotud teemasid – näiteks käisime külas Lutsu majamuuseumis Tartus ja Mati Undi muuseumis Tallinnas. Samuti külastasime Ilon Wiklandi illustratsioonide näitust Stockholmis Prins Eugens Waldemarsudde kunstimuuseumis. Oli uhke tunne näha Wiklandi töid kõrvuti Tove Janssoni loominguga. Ilmselt on Wikland üks tuntumaid eestlasi maailmas, kohe Arvo Pärdi järel. Kultuuril on tohutu mõju – Wiklandi näitused on nõutud nii Rootsis, Saksamaal kui peagi ka Lõuna-Koreas.

SO: Saatekülaliste valikul oleme olnud üsna vabad. Püüame kaasata ka muuseume väljaspool Tallinna ja Tartut. Isegi kui mõni vestlus ei jõua täispikana saatesse, mainime neid vähemalt saate lõpus soovitustena.

Kes on „Muuseumimelu“ kuulaja? Kuidas olete mõtestanud sihtgrupid?

SO: Sihtgrupp on ajas muutunud. Alguses mõtlesime pigem muuseumitöötajalt muuseumitöötajale, kuid Delfisse kolides muutsime formaati – nüüd püüame kõnetada eelkõige külastajat.

SJ: Meie eesmärk on olla omamoodi turunduskanal muuseumidele. Aidata inimesi kaubanduskeskustest välja muuseumidesse. Eesti muuseumid pakuvad maailmatasemel võimalust sisustada oma vaba aega harivalt ja nauditavalt. Olen külastanud sadu muuseume kümnetes riikides ja julgen väita, et ehk ainult Hollandi muuseumid on keskmiselt meist kvaliteetsemad. Enamiku teistega võrreldes oleme täiesti konkurentsivõimelised – kui mitte paremad.

Milline on seni kõige populaarsem episood?

SO: Saade Tallinna „salajastest muuseumidest“, nagu Elektrilevi ja Trammipargi muuseum. Just see, et neisse on keeruline sattuda, muutis saate eriti põnevaks. Delfi pealkiri aitas ka kaasa – kuulamisi tuli palju.

SJ: Väga populaarne oli ka saade eelmise aasta kolmest parimast näitusest.

Milline on olnud tagasiside? Milliseid ettepanekuid on tulnud muuseumidelt ja kuulajatelt?

SO: Muuseumid on kutsunud meid külla – mõnedesse oleme jõudnud, mõned veel ees.

SJ: Tagasiside on olnud pigem positiivne, aga eks me pole ka seni käsitlenud väga teravaid teemasid. Meil pole huvi „ärapanemiseks“. Jätame selle teistele.

SO: Tõsi. Üks korduv soov on olnud, et teeksime näituste arvustusi. Võimalik, et proovime. Olge valmis!

SJ: Ka kuulajatelt on tulnud positiivset tagasisidet. Mõnele meeldib üks Sander rohkem kui teine – oleme üsna erinevad ja see toimib hästi.

Millised olid suurimad muutused pärast liitumist Delfi platvormiga?

SO: Esmalt tehniline külg. Alguses kasutasime odavaid, renditud mikrofone, millelt salvestuse ajal jubinaid küljest kukkus. Nüüd, tänu Delfi Tasku stuudiole ja helimees Erikule, on helikvaliteet võrreldamatult parem.

SJ: Delfi katuse all on ka kuulajaskond hüppeliselt kasvanud. Kui varem tegime kõike ise – Spotify, Facebook, Instagram – siis nüüd jõuab sisu palju rohkemate inimesteni. See motiveerib meid jätkama.

Millised on olnud podcasti suurimad sisulised, tehnilised ja korralduslikud väljakutsed?

SJ: Tahaksime rohkem muuseumides kohapeal salvestada – see annab saatele teise hingamise. Aga see nõuab nii aega kui raha. Mina töötan täiskohaga teises valdkonnas ja muid projekte on samuti.

SO: Tehniliselt on läinud üsna hästi. Mõni apsakas ikka – hooaja viimase lõigu salvestamisel näiteks ei töötanud üks mikrofon ja saime teada alles hiljem. Aga tänu Erikule saime asja korda.

Mis on „Muuseumimelu“ kestvuse saladus? Mis aitaks muuseumi podcastil olla edukas ja jätkusuutlik?

SJ: Me ei seadnud alguses rangeid eesmärke – mitu saadet, mitu kuulajat jne. Teadsime, et esialgu kuulavad ilmselt vaid meie emad. Aga kui usud, et teed vajalikku ja head asja, tuleb lihtsalt jätkata. Mulle meenub siinkohal Mark Twaini tsitaat: „20 aasta pärast kahetsed rohkem neid asju, mida sa ei teinud, kui neid, mida tegid.“

SO: Meil oli algul saatele nimeks „Sander muuseumis“ – armas kokkusattumus –, aga otsustasime lõpuks persoonibrändist loobuda. Kui keegi meist kunagi loobub, saab saate jätkuda uute häältega. See ongi paljude muuseumipodcastide hääbumise põhjus – inimene lahkub ja projekt jääb katki.

Kas muuseumid saavad piisavalt meediatähelepanu? Mida saaks teha, et nähtavust suurendada?

SJ: Suuremad kunstinäitused on hästi kajastatud – kunstist on saanud omamoodi uus trend. Aga paljud teised muuseumid jäävad teenimatult tahaplaanile. Just see oli ka üks „Muuseumimelu“ algatamise tõukeid minu jaoks. Loodan, et Eesti muuseumide liit suudab olla siin „ukseavajaks“ – koos on alati rohkem jõudu kui üksi.

SO: Meil on järgmiseks hooajaks mõttes formaadivärskendus, mis aitaks näitusi rohkem esile tõsta. Loodetavasti saab see teoks, kui Delfi leiab toetajad.