EMÜ Veebiajakiri

Muuseumiroti võitjad 2023. aasta töö eest selgusid Pärnus. Kõige suurem konkurss oli muuseumihariduse auhinnale. Selle viis koju Eesti piimandusmuuseum programmi „Kutsu muuseum külla” eest.

„See on nii nagu vasikaga – pista tal nina piima sisse ja ta hakkab jooma. Meie teeme seda lastega: pakume neile tükikese muuseumi ja seal toimuvaid põnevaid tegevusi ning loodame, et neist saavad tulevased muuseumikülastajad,” võttis võiduprogrammi mõtte kokku piimandusmuuseumi juhataja Anneli Siimussaar.

Näitvahendid bussi ja teele!

Eesti piimandusmuuseum sai muuseumihariduse edendaja kategooria laureaadiks programmiga „Kutsu muuseum külla“. Selle programmi eesmärk on tutvustada Eesti piimanduse aja- ja edulugu, selgitada piima teekonda inimese toidulauale, väärtustada maaelu, propageerida kodumaiste piimatoodete tarbimist.

Tegemist on n.ö kohvriprogrammiga – piimandusmuuseum pakib materjalid – lüpsisimulaatori (ehk pingi külge kinnitatud lehma udara), piimanõud, võimasina ning jäätise valmistamiseks vaja mineva – mikrobussi ning sõidab sellega kohale sinna, kuhu teda kutsutud on.

„Imavere, kus Eesti piimandusmuuseum asub, on küll keset Eestit, ent kooligruppide sõitu meie juurde on siiski raskem ja kallim korraldada kui meid külla kutsuda,” selgitas Siimussaar, kuidas programm käib.

Programmis räägitakse kõige olulisemast – piimatoodetest meie igapäeva laual. Lapsed saavad teadmisi lehmadest ja nende pidamisest ning sellest, kuidas piim tekib. Ning mitte ainult ei räägita, vaid ka näitlikustatakse ja tehakse väikest teatrit. Seejärel läheb juba võiteoks ning jäätise valmistamiseks. Programmi muudavad vaheldusrikkaks laulud-mängud, töölehtede täitmine, mõistatuste mõistatamine jms. Kuna muusuemi juht Anneli Siimussaar on kiindunud karmoškamängu, saadab laste tegevusi laul ja muusika.
Programmi peamised läbiviijad ongi muuseumi juht Anneli Siimussaaar ja muuseumipedagoog Heidi Arula.

„Algul plaanisime, et sihtgruppideks on eelkõige lasteaialapsed ja üldhariduskoolide õpilased, aga mullu laiendasime oma käike ka hooldekodudesse,” rääkis Siimussaar. „ Programmi modifitseerime vastavalt grupile – nii on vanadekodudes tehtav programm hoopis teistsugune.”

„Meie programmis pole oluline ainult tulemus – see või või jäätis, mida osalejad valmistavad – vaid kogu protsess alates lehmast.”
Anneli Siimussaar

Ta täpsustas, et eakatele meeldib väga muusikat kuulata ning nad tahavad ka rohkem ise rääkida. „Ja meie saame palju uut informatsiooni,” lisas Siimussaar.
Nagu muuseumirottide peol öeldi, viis piimandusmuuseum ajavahemikus september 2022 – detsember 2023 läbi 53 programmi üle Eesti ning neis osales üle tuhande inimese. Külastati 24 haridusasutust, kaht hooldekodu, Käsmu Päikeselaagrit, Paide linna lastehommikut, Türi gümnaasiumi teemapäeva jne. Programmist sai osa üle 1400 huvilise.

„Oleme leidnud tänuliku publiku Ida-Virumaal,” tõi Siimussaar veel välja. „Sinna on meid juba mitu korda kutsutud, ja selle kandi lapsi on järjest rohkem jõudnud ka meie muuseumi.” Muuseum peab oluliseks keelekümblusega tegelemist.

Millega eristuti?

Nii-öelda kohvriprogrammid pole iseenesest midagi harudast – neid teevad mitmed teisedki muuseumid. Millega aga paistis välja just piimandusmuuseumi programm?

Muuseumihariduse edendaja kategooriasse esitati 18 programmi. Lõpurebimine käis piimandusmuuseumi programmi, Tallinna Tammsaare muuseumi elamusekskursiooni ja ERMi digiajarännaku vahel.

„Meie programm oli võibolla kõige aktiivsem,” pakkus Siimussaar võidu põhjusi. „ Räägime piima teekonnast meie toidulauale läbi ajaloolise võtme“.

Piimandusmuuseumi programmi eeliseks nimetas ta ka seda, et see on üsna tihedalt seotud kooli õppekavaga, pakkudes lastele võimalust aktiivõppeks. Lisaks ajaloole, millega seostub ju enamik muuseumitööd, on siin puutepunkte rahvamuusikaga, kodundusega, käsitööga, kunstiõpetusega ja isegi matemaatikaga. Osa neist on kaetud tegevuste, osa töölehtedega.

„Meie programmis pole oluline ainult tulemus – see või või jäätis, mida osalejad valmistavad – vaid kogu protsess alates lehmast,” rääkis Siimussaar veel. Ja tõi taas kord välja selle, et ollakse hästi paindlikud, kuna sihtauditoorium on lai – lasteaialastest väärikateni.

„Mingil kujul oli see programm meil olemas juba kolm aastat tagasi,” meenutas muuseumijuht. „Aga asi sai hoo sisse siis, kui meiega liitus lasteaiapedagoogi haridusega Heidi Arula, kes on juhtinud aastakümneid lasteaeda ja omab suurt kogemuspagasit haridusvaldkonnas.
Ta vaatas üle, mis siiamaani tehtud oli, ja hakkas programmi arendama. Alustas sellest, et süvenes lasteaia ning põhikooli õppekavadesse ja seostas kõik eesmärgid-tegevused nendega. Siis said ka kolleegid endale konkreetsed ülesanded. Nii töötati läbi ajaloo-osa, mõeldi lisategevusi, koostati töölehed ning lisamaterjalid. Viimased jaotatakse osalejatele või antakse koju kaasa. Lisaks saavad programmis osalenud n.ö boonuseks hulga piimatoodete retsepte, mida kodus järele proovida.

Rändprogrammi pakutakse nii lastele kui vanadele.

„Ükskord me selle roti sealt ära toome!”

Nagu rääkis Anneli Siimussaar, on piimandusmuuseum taotlenud muuseumiauhinda ka varem. 2020. aastal esitati kogukonnatöö kategoorias kandideerima igal suvel Imaveres peetav piimapäev. Tookord jõuti samuti nominentide hulka, peapreemia sai toona aga Tallinna linnamuuseum osalusprojektiga „Muuseumi laboratoorium. Eestivene lugu“.

„Siis otsustasime naistega, et ükskord me selle roti sealt ära toome!” teatas Siimussaar.

Muuseumijuht tõi välja, et Eestis on väga palju erineva suuruse ning täiesti erinevate võimalustega muuseume. „Eesti piimandusmuuseumil, millel on vana maja, vähe võimalusi ning ainult seitse töötajat, on väga keeruline kandideerida näiteks teadusürituste, uute püsinäituste vms kategoorias. Pidime leidma endale sobiva kategooria, kus oleksime konkurentsivõimelised,” arutles ta. „Muuseumihariduse edendaja kategooria on üks väheseid selliseid.”

Selleks, et rotile kandideerida, tuleb esitada taotlus. Hindamisel lähtub komisjon järgmistest kriteeriumidest: selgelt määratletud eesmärk ja sidusus muuseumiga; vastavus sihtrühmale; mõjukus ühiskonnas ja päevakajalisus; koostöö ja valdkondade lõimimine; uuenduslikkus; tegevuste kaasahaaravus ja metoodilisus. Seejärel käiakse välja pakutud programmi vaatamas, ja isegi mitu korda.

„Meid käidi kahes kohas vaatamas, enne kui hinnanguid andma hakati,” märkis Siimussaar. „Ja saime oma tegevusele ka tagasisidet. Eelkõige meeldis see, et oleme tõepoolest jõudnud päris laialt üle Eesti.”

Hindamiskomisjoni tagasiside, mis muuseumide piduõhtul teada anti, sisaldas muuhulgas järgmist: metoodiliselt väga tugev ja juba mitmeid aastaid pakutud haridusprogramm, mida on arendatud ja kohandatud vastavalt vajadusele ning lisaks lasteaedadele ja koolidele pakutakse programmi ka hooldekodudes.

Programmis teeb kaasa kogu väikese muuseumi kollektiiv, kõigi panus metoodiliste vahendite väljatöötamisel ning programmi läbiviimisel on väga suur.

Programmis lõimitakse eri aineid ja teemasid. Erilised kiitused anti muusikalise osa eest.

MIS ON?

Muuseumiroti konkursi eesmärk on tunnustada parimaid muuseumispetsialiste ning tuua esile muuseumitöö erinevaid tahke. Tänavu esitati konkureerima üheksas kategoorias kokku 87 taotlust. Lõppvalikusse jäi neist 27. Auhindu annab välja muinsuskaitseamet koostöös Eesti muuseumiühingu ja kultuurkapitaliga.

Muuseumist

• Eesti piimandusmuuseum asub Imaveres ühes riigi vanimas meierei hoones.
• Piimandusmuuseumi loomise idee tekkis 1930. aastatel Õisu piimanduskooli õpetajal Aleksander Speekil ja Õisu piimandusinstituudi katsejaama juhatajal Nikolai Kingil, kes alustasid ka materjalide kogumist. Muuseumi kogudesse jõuti koguda 3366 säilikut – tööstuse seadmeid, fotosid ja dokumente.
• Aastani 1976. töötas Imaveres meierei.
• Muuseumi rajamise mõte elavnes uuesti 1975. aastal ning seda hakkas teoks tegema liha – ja piimatööstuse tehnoloogia büroo (LPM KTB) asedirektor Arno Kannike, keda toetas tollane Paide piimakombinaadi direktor Jaan Käär.
• 4. juulil 1976 sai teoks piimandusmuuseumi organiseerimiskomitee istung, kus otsustati rajada muuseum.
• Alustati hädapärase korrastamisest, peatööks kujunes eksponaatide otsimine. Kuna tööd oli palju ja tuge vähe, lükkus avamispäev üha edasi.
• Eesti piimandusmuuseum alustas tööd 14. juulil 2001. Muuseumi tegevust on juhtinud kolm inimest: asutamisest 1985. aastani Hugo Puss, aastatel 1985 – 2000 Toivo Pedak, aastatel 2000-2018 Ants Välimäe ja alates 2018. aastast tegutseb SA Eesti Piimandusmuusuem juhatuse liikmena Anneli Siimussaar.
• Lisaks museoloogilisele tööle on muuseum võtnud eesmärgiks piima ja piimatoodete tarbimise propageerimise. Nõnda toimub igal aastal üleriigiline piimapäev, mis toob kokku piimakaupa ja piimausku inimesi üle Eesti.
• Täna teostab muuseum piimatoodete propageerimist kolmel erineval moel: korraldades piimatoodete töötube ning piimapäeva; käies programmiga „Kutsu muuseum külla“ Eestimaa lasteaedades, koolides ning hooldekodudes ning tehes töötube ka väljaspool muuseumi ruume avalikel sündmustel.
• Preemiaraha soovivad muuseumi töötajad külastada mõnd piimandusmuuseumi väljapoole Eestit, et omandada uusi teadmisi ja rakendada neid oma muuseumis.