EMÜ Veebiajakiri

Kirjeldustõlke sünnimaaks peetakse Hispaaniat, kus 1940. aastatel asuti raadios kirjeldama filme, teatrietendusi, härjavõitlusi. Laiemalt hakkas kirjeldustõlge aga levima 1990. aastatel.
Eestisse jõudis kirjeldustõlge 2000. aastate alguses Sülvi Sarapuu eestvedamisel. Ta on Eestis läbi viinud neli koolituskursust: Viljandi Kultuuriakadeemias 2013. aastal ja Tallinna Ülikoolis täienduskoolitusena 2019., 2020. ja 2021. aastal.
Kirjeldustõlkel on oma reeglid ja tavad. Ehkki rahvusvaheliselt ühtset kirjeldustõlke standardit ei ole ja riigiti lähenetakse tõlkimisele erinevalt, võib siiski välja tuua mõned ühtsed põhimõtted, millest tõlkijad lähtuvad: tõlge peab ajaliselt mahtuma dialoogidevahelistesse pausidesse; kirjeldada tuleb ainult seda, mis on hetkel nähtav; eeldada ja oletada ei tohi; kirjeldus peab olema võimalikult objektiivne ja neutraalne, vältida tuleb hinnangute andmist, ebamääraseid väljendeid. (Vt ka https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/pimedate-ja-vaegnagijate-teekond-kultuurini.)
Kirjeldustõlge valmib alati koostöös konsultandiga, kes on ka ise nägemispuudega. Koostöö tagab, et tõlge on pimedatele ja vaegnägijatele loogiline ning arusaadav.

Kirjeldustõlge muuseumis

Muuseumiseaduse kohaselt peab muuseum arvestama ka puuetega inimeste vajadusi. Eestis on ligi 200 muuseumi, mitmes neis on selgeks eesmärgiks võetud ligipääsetavus, sealhulgas kirjeldustõlked nägemispuudega inimestele. Samuti on paigaldatud juhtteid, valmistatud kombitavaid makette, audiogiide, punktkirjas ja kirjeldustõlkega selgitusi, korraldatud kirjeldustõlkega tuure. Üldpilt võiks siiski olla tegusam ja süsteemsem – enamikus muuseumides kirjeldustõlget ei ole.
Kui pole ressursse asi suurelt ette võtta, ei maksa heituda. Alustada võib väikestest asjadest, näiteks teha kirjeldustõlge ühele muuseumi võtmetähtsusega esemele või fotole, panna välja kombitav hoonemakett, pakkuda kirjeldustõlget sotsiaalmeedia pildimaterjali juurde, korraldada üks kirjeldustõlkega tuur jms. ERMis oli näiteks muuseumi ümbruses kirjeldustõlkega loodusretk – vaja oli ainult head matkajuhti, sest keskkond ise pakkus kõike katsumiseks, nuusutamiseks ja kuulamiseks.

Kõik on võimalik, kui selleks tekib äkiline vajadus – seda tõestas pandeemiaaeg mitmesuguste kultuurisündmuste ülekannete ja lahendustega. Midagi saab alati teha ja maailm pole enam nii tühisõnaline, kui võime ausamalt öelda: „Meie muuseumisse on kõik oodatud.“
Igal inimesel ja asutusel, sealhulgas muuseumil, on võimalus muuta maailm natuke paremaks paigaks. Ligipääsetav näitus, selle kujundus, kirjeldustõlked jms annavad kindlasti lisaväärtust kõigile, ka nägijatele, luues inspireeriva keskkonna. Näiteid on palju: makett maalist, mida saab katsuda, kunstinäituse kirjeldustõlkega veebituur, mida pikal autosõidul kuulata ning oma keskendumis- ja pildiline ettekujutamisoskus proovile panna. Näitust kujundades maksaks mõelda sellele, et lisaks kuulmis- ja kompimismeelele võiks kaaluda lõhnameele kasutamist. Seegi rikastaks kõigi külastajate kogemust.
Kirjeldustõlget saab luua juba valmis näitusele, seega tuleb nuputada, kuidas nägemispuudega külastajal oleks võimalik seda nautida rohkem kui ainult kuulamistasandil. Kirjeldustõlke loomise võimalus näitusele „Õige keha, vale keha?“ tekkis siis, kui näitust hakati juba füüsiliselt üles ehitama. Lahenduseks oli kirjeldustõlke veebituur kodus kuulamiseks ja audiogiid kohapeal kasutamiseks. Valisime koos peakuraatoriga välja esemed, mida tohib näitusel kompida. Lisaks panime kasutuskogu põhjal kokku nn meeltekohvri, kus on näitusel olevate esemete analoogid, mida saab katsudes uudistada (https://www.erm.ee/oige-keha-vale-keha).

Näituse „Sõnumid kolmnurgas. Näitus Eesti 20. sajandi suveniirrätikutest“ puhul arvestati aga kirjeldustõlkega juba alguses. Lisaks kirjeldustõlke kuulamisele saab näitusel tutvuda rätikute sidumisviisidega, puudutades rätikuid mannekeenidel, toas näituseruumi keskel on lubatud kõike puudutada ja seal on ka mahukaartidel väljaprint rätikute kujundusdetailidest ning reljeefse markeriga kõrgemaks joonistatud mustritega rätikud (https://www.erm.ee/sonumid-kolmnurgas-heli-kirjeldustolge).
Kuidas valmib kirjeldustõlke tekst muuseuminäitusele?
Ka juhul, kui näituse kirjeldustõlkest valmib ainult veebiversioon, on oluline kirjeldada näituseruumi. Kui nägija siseneb ruumi, kus ta pole kunagi varem käinud, piisab pilgust-paarist ning üldpilt ongi selge.
Kui pime inimene läheb näitusele, kuulab ta meeleldi enne kirjeldustõlkega tuuri läbi. Nii on tal kohapeal lihtsam – tuleb ajust õige kujutluspilt välja otsida. Ruumi kirjeldades liigutakse üldiselt detaile pidi: ruumi suurus, värvid, liigendus, vitriinid, istumiskohad, esemete paigutus ja kinnitusviis jms. Rõhuasetused ja teostus on iga kunstiliigi puhul erinev (fotod, maalid, esemed, videod).
Filmi kirjeldustõlge erineb esemete kirjeldamisest, seega tutvustan seda pisut lähemalt.
Tänapäeval sisaldavad peaaegu kõik näitused videomaterjali. Ka siis, kui tegemist on intervjuuga, annab tausta, inimese välimuse, miimika ja žestide kirjeldamine nägemispuudega külastajale palju juurde. Näide praegu valmivast kirjeldustõlkest ERMi püsinäituse alateemale „Rahvas ja riik“.
Kirjeldustõlge helisubtiitrina: 00:09:27-00:09:41 Trepist läheb üles tumedapäine viigipükstes naine, taskulamp käes.
Videotekst: 00:09:42-00:09:48 Siin pööningul on üks vana riidekirst. Ma mäletan teda oma varasest lapsepõlvest.
Kirjeldustõlge on väga ajakriitiline töö: tekst peab mahtuma dialoogide vahele, seega tuleb iga sõna hoolikalt kaaluda. Kõiki tühje kohti ei tohi tõlkega täita, sest kuulaja vajab õhku ja pause, tahab kuulata ka taustahääli ja -helisid. Kasutada tuleb filmi stiilile vastavat sõnavara, tempot ja tooni. Hea tõlge koondab tähelepanu filmile, mitte kirjeldustõlkele, luues orgaanilise terviku.
Kirjeldustõlkes peaks hoiduma sõnavara n-ö vahtu löömisest pikki ja/või keerulisi sõnu kasutades. See mõjub samamoodi, nagu tõmmata lemmikloomale pidulikud riided selga. Loomal on piinlik ja inimesel, kes selle ettekavatsetud nunnususe lõi, peaks olema veelgi piinlikum. „Paks“ on „täidlane“, mitte „pükniline“, ja tassis on „mõra“, see pole „lõheline“. Hea on kasutada tavakeele sõnu ja väljendeid, siis võib kindel olla, et kõik saavad aru.
Kirjeldustõlke teksti stiil peab ühtima materjaliga, kuid võimalusel korral tuleks slängi vältida. Kui näiteks vanemaealine tõlk kasutab noortefilmis sõna „sell“, siis ta annab kõigele vale tooni. Parem olgu midagi neutraalset, näiteks „poiss“, „noormees“ . Pole midagi hullemat kui vale släng vales kohas.
Kirjeldustõlkes ei saa loba lubada, iga hetk on arvel. See on hea õppetund nii vahutajatele kui ka liiga kitsidele kirjutajatele. Tekst on hea, kui see on kaugenenud sõnade vahust ja püüab omadussõnade jõudu maha suruda. Kirjeldustõlk ei anna hinnanguid ega tõlgenda, vaid ainult kirjeldab. Hea kirjeldustõlke tekst on maniakaalselt täpne, konkreetsuse liiasus on seal omal kohal. Puhas olemuslik keel, ei mingit kirjanduslikku ilukõnet.
Kirjeldustõlkes tuleb aeg-ajalt asju üle korrata, sest pime ei saa tagasiulatuvalt silmadega üle teksti libistada, et mõnda nime või detaili enda jaoks kinnistada. Kordustega võib keeleliselt tekitada omamoodi sisemise rütmi, kõikumise.

Lõpetuseks
Ükski inimene pole omaette – iga elu mõjutab ja muudab teist. Pole midagi enesestmõistetavamat kui vahetada üksteisega kogemusi, teadmisi ja arvamusi. Iga kord, kui midagi kirjeldustõlgid, saad midagi vastu. Õpid midagi teisiti vaatama, aega teisiti hindama, sõna teisiti tähtsustama. Kirjeldustõlkides pead arvestama reeglitega, ajapiirangutega; igal sõnal on kaal ning iga sõnavalik on põhjendatud. See, millised valikud sa teed, näitab midagi olulist sinu enda saladuse kohta, millele argipäevas mõtled harva.

Lisalugemist
https://ligipaasuke.ee/blogi/kas-uks-pilt-peab-olema-ikka-rohkem-kui-tuhat-sona-ehk-kuidas-kirjutada-head-pildikirjeldust
https://pimedateliit.ee/valguse-kaja-kevad-2023/ Kuidas pime ruumi tajub ja seal liigub?
Stephen King „Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest“ (Hea Lugu, 2018)
https://www.tlu.ee/bfm/kirjeldustolge-visuaalsuse-vahendaja