EMÜ Veebiajakiri

Olete olnud Eesti televisiooni ja ajakirjanduse üks äratuntavamaid hääli mitme aastakümne jooksul. Kuidas sai alguse teie teekond meediasse?

Lõpetasin 1962. aastal keskkooli ning mõtlesin alguses minna laulmist õppima – minu isa oli helilooja ja ema koorilaulja, nii et muusika on meie peres alati olnud olulisel kohal. Proovisin sisse astuda Tallinna konservatooriumi, kuid mulle öeldi, et olen veel liiga noor ja mu hääl ei ole laulmiseks piisavalt küps. Isalt olen pärinud ka joonistamisoskuse, seega läksin teise valikuna õppima pedagoogilisse instituuti joonistamist. Tollal õppisin seal lisaks ka tööõpetust, kokandust ja kunstiajalugu – kõigest sellest on mul elus olnud palju kasu.

Kooli lõpetamise ajaks olin juba abielus ja mul oli väike poeg. Kuigi tol ajal suunati noori spetsialiste pigem maale tööle, ajasin mina n-ö sõrad vastu ja soovisin kindlasti linna jääda. Täiesti juhusliku tutvuse kaudu pakuti mulle tööd televisioonis. Alguses ma täpselt ei teadnudki, mida seal tegema peab – olin puldi assistent ja töötasin muusikasaadete juures. Sealt hakkas kõik tasapisi edasi arenema. Kooli ajal osalesin mitmel kirjandivõistlusel. Ma ei mäleta, et oleksin võitnud, kuid mulle meeldis väga kirjutada. Julgus ja harjumus oma mõtteid sõnastada andsid mulle televisioonis enesekindluse hakata ise ideid pakkuma ja mõtlema, mida televaatajatele näidata. Sain üsna kiiresti aru, et see ongi see töö, mis mulle tõeliselt meeldib. Eesti Televisioonis töötan alates 1969. aastast. Olen olnud saatejuht, loonud sadu erinevaid projekte ning praegu tegutsen päevakajaliste saadete juures.

Kas mäletate, mis oli teie esimene suurem läbimurre teleekraanil?

Esimene suurem läbimurre oli päris kindlasti 2000. aastal, kui mulle pakuti välisprojekti „Kuulus või kummaline“ saatejuhi kohta. See tuli pärast saadet „Reisile sinuga“, mille tegi nii populaarseks Maire Aunaste. Selle saate omanikud on rootslased, kes käisid kohapeal kuulamas meie proovisaadet, mille me neile eesti keeles ette mängisime. Ilmselt see neile meeldis ja sealt hakkas kõik edasi minema. Tegime seda neljapäevaõhtuti vähemalt viis aastat ning arvan, et sel ajal oli üle Eestimaa vaikus, sest kõik vaatasid saadet. See oli tõeline läbimurdehetk.

Olen palju tegelenud heategevusega. Juba kakskümmendviis aastat olen Oleviste kirikus kodutute matroon – käin seal abivajajaid tervitamas ja laulan mõne laulu. Aitamine on minusse justkui sisse kodeeritud.

„Prillitoosi“ saatega tegime algusaastatel samuti palju heategevust. Talviti kogusime kudumeid paljulapselistele peredele. Abi tuli kottide viisi – annetus oli väga suur. Koos meeskonnaga sorteerisime ja komplekteerisime kõik ise ning toimetasime need abivajajatele.

Mäletan, kuidas üks 90-aastane juudi rahvusest arst ütles: „Tee iga päev üks heategu!“ Olen püüdnud seda mõtet ka läbi ekraani edasi anda. Tegelikult õpin aga neid saateid tehes enamasti kõige rohkem ikka ise.

Kuidas hoiate tasakaalu töö ja eraelu vahel?

Olen elanud justkui kahes elus. Mul on kolm last – kaks poega ja tütar – ning kõigil neil on kaks last. Olen kuuekordne vanaema.

Olen seda tüüpi inimene, kellele meeldib olla inimeste keskel. On olnud päevi, kus produtsent küsib: „Miks sa tulid täna siia, sul on ju vaba päev?“ Kui hakkan hommikul kodus midagi tegema, on lõunaks kõik valmis – ja siis juba tahaks inimeste sekka. Esinesin näiteks Vello Orumetsa mälestuseks korraldatud kontsertidel, mis olid väga menukad ja täissaalidega. Selline käimine ja inimestega kohtumine – mida mulle õnneks endiselt palju pakutakse – annab tohutult energiat. Kui lähen saali, kus mind on oodatud, olgu laulma või vestlusõhtule, annan endast alati parima. Õhtuti loen raamatuid, nii palju kui võimalik. Olen suur ristsõnade lahendaja. Hommikuti kuulan ühe kõrvaga Raadio 2 – seal on väga arukad ja targad noored mehed. Saan sealt alati midagi uut ja põnevat teada. Kuna olen melomaan, oskan olulise hetke välja kuulata ka siis, kui tegelen samal ajal millegi muuga. Need ongi need asjad, mis aitavad mul tasakaalu hoida.

Olete oma elutööga aidanud talletada Eesti inimeste lugusid ja mälestusi. Teie kohalolu ja lood ehitavad otsekui silda mineviku ja tänapäeva vahel – just nagu muuseumidki seda teevad. Nüüd, kui teid on valitud muuseumisõbraks, on see justkui tänuavaldus sellele teekonnale. Mida tähendab teile see tunnustus – muuseumisõbraks valimine – isiklikult? Ja milliseid tundeid see tekitas, kui sellest teada saite?

Olen juba 14 aastat teinud saadet „Prillitoos“, mille režissöör Elo Sellirand on suur ajaloohuviline. Tema otsib alati ise välja teemad ja paigad, kuhu läheme. Tema leiab kohad ja lood ning minu ülesanne on need sõnades inimeste ette tuua.

Näiteks teie juurde Rakverre tulek – ma ei osanud aimatagi, milline koht on mööblimuuseum. Ma polnud varem Rakveres Virumaa Muuseumides käinud. Seepärast soovin muuseumisõbra tunnustust jagada Eloga.

Iga inimese suhe muuseumidega algab kusagilt lapsepõlvest. Kas mäletate oma esimest muuseumikülastust?

See on nii ammune aeg. Kui mina laps olin, ei olnud muuseume nii palju kui praegu. Kooliga sai käidud Eesti Loodusmuuseumis ning meenub ka Eesti Vabaõhumuuseum.

Kas on mõni muuseumikülastus, mis on teie jaoks olnud nii eriline, et olete sellest korduvalt sõpradele või perele rääkinud?

Tänu lastelastele jõuan nüüd ise rohkem muuseumidesse. Poistega oleme paljud muuseumid läbi käinud – neil on seal väga huvitav ja siis vaatad isegi teise pilguga. Meil on tänapäeval nii palju toredaid muuseume. Lastega on väga tore käia Lennusadamas – see on väga atraktiivne ja pakub palju tegevusi peredele. Lapsed saavad end seal proovile panna ja tegevust jätkub kauaks. Ka Eesti Vabaõhumuuseumis ning Energia Avastuskeskuses on lastega põnev. Noorema poja lastega käisime Nukumuuseumis, kus nad said ise kaasa mängida, mütse ja parukaid pähe panna. Eesti Tervisemuuseum oli minu enda jaoks väga põnev. Sealne näitus elu sünnist ja arengust pani mõtlema – palju asju, mida justkui tead, aga mille peale iga päev ei mõtle.

Milliseid lugusid võiks teie arvates muuseumid veel rohkem jutustada?

Muuseumid võiksid veelgi enam jutustada tavaliste inimeste lugusid – väikeseid argiseid mälestusi, mis kokku moodustavad meie rahva loo. Just need isiklikud lood puudutavad kõige rohkem ja aitavad külastajal end ära tunda.

Muuseumipedagoogina soovin teada, kas muuseum peaks olema pigem tõsine ajaloopärand või koht, kus saab mängida, katsetada ja avastada?

Meelelahutuslik külg peab kindlasti jääma, muidu ei tule külastaja tagasi. Väga palju oleneb ka giidist – kui põnevalt ta oskab lugusid jutustada.

Näiteks lapselapsed tahavad korduvalt tagasi minna Kiek in de Köki, sest seal on kõik nii huvitav. Need müürid, tornid ja mööda treppe ronimised.

Muuseumides hoiavad esemed lugusid, ajalugu ja väärtust, mistõttu neid tuleb käsitseda ettevaatlikult ja palja käega mitte katsuda. Kuid vahel tõmbab uudishimu ja mäng meid siiski natuke lähemale … Kas olete muuseumis kunagi tahtnud midagi salaja katsuda, kuigi teate, et ei tohiks?

See on isegi juhtunud. Möödunud aastal, kui rääkisime vabariigi aastapäevast, toodi meile stuudiosse Tallinna Linnamuuseumist unikaalsed ajaloolised lauanõud. Nende seas oli ka president Konstantin Pätsi sampuseklaas. Seda oli väga erakordne käes hoida – tõeline ajaloopuudutus.

Kas teil on mõni looga ese, mida võiksime kunagi mõnes muuseumis külastajate õpetuseks ja rõõmuks eksponeerida?

Mul on üks trümoopeegel, mille saime omal ajal väga soodsalt ühelt Roosikrantsi tänaval elanud perekonnalt. See on kullakarva ja maast laeni. Antiigikaupmehed on korduvalt küsinud, kas ma ei sooviks seda müüa, kuid tütar ütleb alati, et see ei lähe meie kodust kuhugi – see läheb edasi järgmistele põlvedele.

Peegel on olnud minuga alates 1973. aastast. Selle täpset päritolu ma kahjuks ei tea, kuid see on väärikas ja uhke ese, millel on nüüd meie pere lugu ka.

Milline hääl, lõhn või meloodia viib teid hetkega tagasi minevikku?

Mul on meeles suvised külaskäigud isa vanemate juurde, kes elasid Meriväljal – nagu minagi praegu. Meenub vanaema lõunasöök ja tema kotlettide lõhn. Lõunasöögi juurde kuulus alati isa palve. Sõbrad ootasid ukse taga, et mind õue mängima kutsuda, aga enne tuli söök lõpetada. Ja kuna kotletid olid nii maitsvad, võis õueminek oodata.

Mul on hetkel sõrmes kunstnikutööna valminud sõrmus, millele on graveeritud meie isa palve. See on mulle talismaniks ja mälestuseks vanaemast ja vanaisast. Ostsime selle Merivälja kohvikutepäeval ning tegin sellest ka „Prillitoosi“ loo.

Emapoolsed juured on mul Avinurmelt. Mäletan sealse vanaema lihaleiba ja mustikaplaadikooki. Lihaleiba ma lapsena ei armastanud, aga see, kuidas mustikakooki lahti lõigati – see pilt ja maitse on siiani meeles.

Teid on alati iseloomustanud särav olek ja rõõmsameelsus – ka siis, kui teemad on olnud tõsised või ajad keerulised. Millised lihtsad asjad teevad päeva paremaks?

Olen päikeseinimene – kui päike paistab, mõtlen vähem murede peale. Muusika aitab samuti, eriti rock’n’roll – see on miski, mis mind käivitab. Kuulan hea meelega ka oma poja Roberti plaati.

Aastatega olen õppinud leppima sellega, et kõigile ei saa meeldida ega peagi meeldima – kuid seejuures ei tohi kunagi unustada naeratust. Naeratusega teed enda tuju paremaks ja annad rõõmu edasi ka teistele – ja siis paistavad kortsudki vähem välja. See on lausa tõestatud!

Kas teil on mõni soov või soovitus meie ajakirja lugejatele?

See paneb mõtlema: mida soovitada muuseumirahvale, kes teeb oma tööd juba niigi suure pühendumusega? Kui teete tööd, mida armastate, paistab see armastus kindlasti ka muuseumikülastajatele välja. Vaadake hommikuti peeglisse, nagu mina seda teen, ja meeldige iseendale – siis meeldite kindlasti ka teistele! Olen kõrva taha pannud ka ühe Marcus Aureliuse mõtte: „Vanust ei ole olemas, on olemas stiil, kuidas sa elad!“