// Päevateema Number 2 (43) 2019 - Muuseumid ja haridus

Muuseumiteaduse õpetamine ja õppimine: Helsingi kogemus

Suzie Thomas Helsingi Ülikool
Üliõpilased uurimas vitriine näituse

Helsingi Ülikool pakub magistriõppe raames muuseumiteaduse ja kultuuripärandi kõrvalõppesuunda. Need kursused on avatud ülikooli kaudu kättesaadavad laiemale üldsusele, ja et õppekeel on peamiselt inglise keel, on osalema oodatud ka rahvusvahelised ja vahetusüliõpilased. Need kursused on meie ülikoolis üsna uued ja avati tänu ülikooliülesele kraadiõppekavade ümbertegemisele. See andis mulle ja minu kolleegidele võimaluse teha uuring uue muuseumiteaduse kursuse sisustamiseks, et kursus ei tagaks mitte ainult tugeva teoreetilise baasi, vaid ka muuseumitööks vajalikud praktilised teadmised ja kogemused. Selles lühikeses artiklis esitan esmalt Soome museoloogia lühiajaloo ja seejärel kirjeldan, kuidas 2017. aastal käivitunud muuseumiteaduse õppekava ümber tehti.

Lühiajalugu

Esimesed Soome ülikoolides õpetatud muuseumiteaduse kursused olid pigem praktilist (museograafia) kui teoreetilist (museoloogia) laadi ning esimene museoloogialoengute sari peeti 1964. aastal Helsingi Ülikoolis Euroopa etnoloogia programmi raames. Nende ja edasiste kursuse koostamises on oluline osa olnud Soome Muuseumiühingul.

Bakalaureuseprogrammide raames pakuti neid kursusi alg- ja kesktasemel. Esimesed algtaseme museoloogiakursused toimusid 1983. aastal Jyväskyläs, 1984. aastal Turus, 1992. aastal Helsingis, 1996. aastal Oulus ja 2002. aastal Tamperes. Kesktaseme kursusi hakati Jyväskyläs pakkuma 1993. aastal, Turus 1997. aastal ja Helsingis 2005. aastal. Esimene alaline museoloogiaõppejõu ametikoht loodi Jyväskylä Ülikoolis 1989. aastal ja 1999. aastal muudeti see täisprofessuuriks. Helsingi Ülikoolis loodi esimene museoloogialektori koht alles 2003. aastal.

Alates 2005. aastast on Soome Muuseumiühing korraldanud ka veebipõhist museoloogiaõpet muuseumitöötajatele. Aastaarv 2005 on oluline, sest samal aastal jõustus Soome muuseumiseadus. 2019. aastal muudetud seaduse järgi peab muuseumil riigilt rahastuse saamiseks olema vähemalt kaks töötajat, kes on õppinud vähemalt algtasemel museoloogiat ja omavad akadeemilist kraadi. Seaduse järgi ei pea selline haridus olema kõigil muuseumitöötajatel, aga tegelikkuses on see nõutav paljudel muuseumi ametikohtadel, mistõttu ka tudengid soovivad oma CVsse lisada muuseumiharidust. Kui muud väiksemad erialad on ülikoolides ohustatud seisus, siis muuseumiseadus museoloogiat on kaitsnud ja taganud, et museoloogia jääb paljude tudengite silmis populaarseks kõrvalõppesuunaks.

Soome Rahvusgalerii Ateneumi toonane direktor Susanna Pettersson räägib muuseumiteaduse tudengitele Ateneumi stuudios Soome Rahvusgalerii ajaloost üleilmses kontekstis. Foto: Suzie Thomas, november 2017

Hiljutised muutused

Helsingi Ülikooli kraadiprogrammide ulatuslikud muudatused, mis tulenevad suuremast ühtlustamisest üleeuroopalise Bologna protsessiga, püüavad omavahel lähendada Euroopa riikide akadeemilisi kraade. See tähendas muuseumiteaduse struktuuri paratamatut muutmist, milles käigus nägime võimalust teha väikesemahuline uuring. Et muuseumiseaduse tõttu peetakse Soomes museoloogiaõpingute läbimist ülikoolis sisuliselt muuseumitööle pääsemise kvalifikatsiooniks, näis olevat arukas ja samas ka võimalik tagada, et meie tudengid on õpingute lõpuks tõepoolest muuseumikarjääriks ette valmistatud.

Üks peamine muudatus uues programmis oli muuseumiteaduse viimine bakalaureuseõppest magistriõppe tasandile. Suurem osa tudengeid läbibki Soomes pärast bakalaureusekraadi saamist ka magistriõppe ja selles mõttes ei mõjutanud muudatus juurdepääsu muuseumiteaduse kursusele kuigi palju. Teisest küljest ühtlustab see muuseumiteaduse õpetamist Soomes teiste riikide õpetamistavadega, kus muuseumiteadus enamasti kuulubki magistriprogrammidesse.

Et uurida, kuidas uusi kursusi kõige paremini ette valmistada, asusin koos kolleegidega (dr Anna Wessman ja magistriüliõpilane Eino Heikkilä) kolmel viisil teavet koguma. Üks lihtne ja kvalitatiivne lähenemisviis seisnes e-kirja teel pöördumises museoposti loendi liikmete poole (üleriigiline muuseumitöötajate postiloend on kiire ja lihtne viis suhelda suurema osa muuseumivaldkonna töötajatega); kirjas selgitasime eelseisvaid muudatusi ja palusime inimestel anda soovitusi, mida nende arvates tuleks kursusele lisada ja mis neile seniste kursuste juures meeldis või ei meeldinud. Teine meetod oli kvantitatiivsem veebiküsitlus, millest teavitasime nii museoposti loendi kui ka sotsiaalmeedia kaudu. Küsitlus oli koostatud inglise ja soome keeles, et koguda mõõdetavaid andmeid vastajate arvamuste ja kutsealase tausta kohta. Kolmandaks korraldasime kaks õhtust konsulteerimiskoosolekut Helsingi kesklinnas ja saatsime avatud kutse muuseumiringkondadele. Esimesel koosolekul osales vaid kuus, teisel seitse inimest. Osaliselt tulenes osavõtjate vähesus see ülikooli ajakava muudatusest, mis jättis meile oodatust vähem aega koosolekust ette teatada. Paljud muuseumitöötajad, kes oleksid soovinud osaleda, ei saanud seda teha; teisest küljest saime väikeses rühmas sügavuti arutada, missugused tulevased ülikoolikursused peaksid olema.

Tulemused avaldasime kõigile kättesaadavas artiklis; lühidalt öeldes saime nii kriitilist tagasisidet kui ka tunnustust. Oli selge, et paljude muuseumitöötajate arvates peaks ülikooliharidus olema praktilisem ja kursused peaksid rohkem kasutama koostöövõimalusi muuseumidega. Samal ajal saime ka väga positiivset tagasisidet konsultatsiooni enda kohta – muuseumitöötajail oli hea meel, et nendega õppekava muudatusi arutati, ja nad jagasid oma seisukohti rõõmuga.

Suunitluskülastus Soome Pärandiameti raamatukogus ja Helsingi pildikogudes, et ergutada tudengeid leidma uurimisressursse väljaspool ülikooli. Foto: Suzie Thomas, november 2017

Uued kursused

Muuseumiteaduse pakett (30 AP) jääb endiselt kõrvalmooduliks, kuid on viidud magistriõppe tasandile ning selle põhiained on muu hulgas museoloogiateooria, muuseumikogud ja muuseumiprojektide juhtimine. Peale selle on tudengitel võimalus valida järgmiste teemade hulgast: muuseumid ja õppimine, muuseumiturve, ohtlikud materjalid muuseumides ja muuseumieetika.

Hüpiknäituse "Durga Puja" plakat. Helsingi Ülikooli üliõpilased kavandasid ja koostasid näituse väljapaneku ja tekstid. Foto: Anna Wessman.

Mis edasi?

Mõned uuringutulemused ootavad veel rakendamist, nt Suur-Helsingi piirkonna muuseumide esindajatest koosnev nõuandev kogu, ning väga palju oleneb sellest, kes saab järgmiseks muuseumiteaduse lektoriks. Mina olen asunud teisele ametikohale (kultuuripärandi dotsent) ja muuseumiteaduse lektori kohale hakatakse taotlusi vastu võtma 2020. aasta alguses. Tudengitelt saadud tagasiside ja hinnangute põhjal oleme uutesse kursustesse juba muudatusi teinud. Alates 2020. aastast moodustavad museoloogiateooria ja muuseumikogude õppeaine ühe 10 AP kursuse, mis hõlmab teooriat, kogusid ja muuseumide ajalugu. Muuseumiprojektide juhtimine nimetatakse ümber muuseumitööks, et paremini kajastada kursuse praktilist laadi.

Helsingi Ülikool on Soomes ainus koht, kus muuseumiteaduse kursust saab läbida inglise keeles, aga pakutakse ka soomekeelseid võimalusi, sest Soome muuseumitööga seotud soomekeelne terminoloogia on samuti oluline. Olen kindel, et muudatusi tuleb ka edaspidi, aga et Norra, Taani ja Ühendkuningriigi ülikoolid on meie tööd juba märganud ja uurivad samasuguseid koostöövõimalusi oma programmide ümbertegemiseks, on mul hea meel, et oleme astunud sammu muuseumiteaduse õpingute edasiarendamiseks.

Üliõpilased dokumenteerimas kunstiteoseid Järvenpääl, kunstnik Eero Järnefelti kunagises kodus. Foto: Nina Robbins.

Tõlkinud Kadri Kivistik

Viited