EMÜ Veebiajakiri

Muuseumiöö „ÖÖS ON LIIKUMIST!“ toimub 20. mail. Selle aasta muuseumiöö teema on ootuspäraselt „Öös on liikumist!“. Eesti Muuseumiühingu korraldatava muuseumiöö teema valisid muuseumitöötajad üle Eesti. Populaarseimad ja enim mainitud teemad olid ühel või teisel moel seotud liikumise, tegutsemise, elu ja meluga. Selgelt tõusis esile soov ja vajadus pöörduda tagasi aktiivse, ühist tegutsemist, ringiliikumist ja reisimist sisaldava normaalsuse juurde, mis oli koroona tõttu pikka aega häiritud.
Kultuuriministeerium on 2023. aasta kuulutanud liikumisaastaks. Selle eesmärk on tekitada ühiskonnas rohkem huvi liikumisharrastuse ja tervislikumate eluviiside vastu ning seeläbi suurendada regulaarse liikumisharrastusega tegelejate arvu Eestis. Siin on eeskujuks ka meie muuseumid. Näiteks on mõnes muuseumis võimalus muuseumijoogaga tegeleda või lasta lastel ennast näiteks orienteerumismängude abil tühjaks joosta.

Liikumine kui teema on väga mitmekülgne. Liikuvus tähendab lisaks sportimisele ka reisimist, seda, kuidas ja mis vahenditega on liikuma saadud ja kuhu on kohale jõutud. Liikumine võimaldab rääkida arengust ja teest sihtide poole või hoopiski muuseumi öisest salapärast, kui miski näitusesaalis end tasakesi liigutama hakkab.
Teame kõik ütlust „Terves kehas terve vaim!“. See tähendab, et üht ei saa ilma teiseta. Ja just siin tulevad appi muuseumid üle Eesti. Liikumise kõrvale pakuvad muuseumid kvaliteetset vaimutoitu.
Kui varasematel aastatel on muuseumiöös olnud aardeid, pidu, unistusi, tähti jpm, siis sel aastal kutsume kõiki üles liikuma ja olema füüsiliselt aktiivne. Eelistatult soovitame muidugi liikuda jala, rattaga, rulaga või mõne muu toreda liikumisvahendiga ning jätta autod sel korral koju. Miks mitte võtta sel pikal õhtul ette ühe muuseumi asemel kaks või lausa kolm ja teha oma liikumisteekond põnevamaks mõne peatusega välijõusaalis. Tallinnas Kadriorus saab näiteks samme teha lausa seitsme muuseumi vahel ja neid linnu, kus muuseumide vahemaa on jalgsi läbitav, on veel mitmeid.

Võib-olla on just muuseumiööl õige aeg külastada mõnda kaugemat muuseumi, kuhu muidu ei satuks, ja kasutada selleks transpordivahendit, mida igapäevaselt ei kasuta? Näiteks meie oranžide porganditena tuntud rongidega saab avastada Lõuna-Eesti, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa jt muuseume! Kas teadsite, et Vargamäel asuva Tammsaare muuseumi kõrval on imelised matkarajad ja ideaalsed tingimused piknikuks? Samuti on suurepärased matkarajad Vaivara Sinimägede Muuseumi, Varbusel asuva Eesti Maanteemuuseumi ja Setomaal Saatse Muuseumi juures. Tallinnas asuva Eesti Vabaõhumuuseumi läbimine on juba ise omaette matk, nii et jalavaeva kergendamiseks pakub muuseum rataste, tõukerataste, kärude ja ratastoolide laenutust.
Kõiki jalgrattahuvilisi ootab aga Järva maakonnas Väätsal asuv Eesti Jalgrattamuuseum, mis on avatud lausa kella üheni öösel – kui teised muuseumid juba uksi sulgevad, siis soovitame rattad just sinnapoole veerema panna!

Muuseumiööga samal ajal toimub ka rahvusvaheline muuseumipäev. Sel päeval on paslik rohkem tähelepanu pöörata ka muuseumides töötavatele põnevatele inimestele, kes meie kultuuriväärtusi koguvad ja jagavad. Sel aastal said mitmed muuseumitöötajad ka presidendilt riikliku teenetemärgi. Kindlasti olete tähele pannud kirglikku pilku kunstiteadlase Anne Ruussaare silmis, kui ta Lorupi klaasist või Langebrauni portselani ajaloost räägib! Annet tunnustas president Alar Karis Valgetähe V klassi teenetemärgiga. Miks mitte uurida sel õhtul, milline näeb välja muuseumitöötaja tööpäev, mis neid muuseumis on hoidnud ja kas või kuidas on muuseumid aja jooksul muutunud.
Kas muuseumitöötaja pöörab sel aastal liikumisele rohkem tähelepanu või on see iseenesestmõistetav olenemata aastast ja aastaajast? Seda uurisime mitmelt inimeselt, kes tööle jõudmiseks või tööl liikumiseks kasutavad erinevaid liikumisviise. Loomulikult saime ka soovitusi, kuhu Muuseumiööl minna.

Eesti Kunstimuuseumi kommunikatsioonispetsialist Karel Zova

Jalgratas on mugava ja võib-olla pisut kärsitu inimese liiklusvahend, mille suurim võlu on vabadus linnas kiirelt liikuda muretsemata seepärast, kas on ummik, kas buss on graafikus, kas parkimiskohta on jne. Alates 2001. aasta aprilli lõpust on jalgrattasõit minu tavapärane liikumisviis – vahel sõidan ka autoga, vahel kasutan ühistransporti või jalutan, kuid rattaga on kõige mõnusam. Minusuguseid igapäevaseid rattureid on nende paarikümne aastaga Tallinna juurde tekkinud, Kumuski on päris palju neid, direktor Kadi Polliga eesotsas, kelle jaoks on jalgratas eelistatuim transpordiliik.
Ratas on ka väga hea abiline muuseumiööl – liikumine „Eesti rattarikkaks!“ korraldas õige mitmel aastal lausa ühiseid tuure mööda osalevaid muuseume. Kuidas veel kui mitte jalgrattaga sumedal maiõhtul kiiresti põigata ka nendesse muuseumidesse, mis südalinnast kaugemal, ja kogeda kogu muuseumimaastiku kirevust kunstimuuseumidest Kadriorus tähetornini Nõmmel?

Eesti Rahva Muuseumi (ERM) näituste eriprojektide koordinaator Kristjan Raba

Ring ümber maakera
Mul saab varsti tõukerattaga täistiir ümber maakera tehtud!
Suurem ringliikumine algas ERMi uhkes uues majas 2016. aasta kevadest alates. Tublid noored Pariisi arhitektid on loonud lihtsa maja, kus kergliiklusvahenditega nauditav kulgeda. Kui alustasime sissekolimist ja püsinäituste paigaldust, siis toimus liikumine Rokla korvtõstuki-käruga, pärast seda algas tõuksiajastu. Ja kohe alguses sai päevane kilometraaž meeletu – 20 km ja rohkem. ERMi põhikorrus on nagu ruleerimisrada, kus lennukad mõtted tõusevad lendu, füüsiline keha aga on samal ajal siiski kahe jalaga maa peal.
Julgemad töötajad kasutavad liikumiseks tõukse, aga loomulikult tuleb arvestada ohutusreeglitega! Kui ERMis toimus Eesti Vabariigi Valitsuse erakorraline väljasõiduistung, võtsin julguse kokku ja ei lubanud peaministril niisama tritsutada. Turvalisus ennekõike! Eriti kui põrandatunnetust ei ole ja kiivrit pole peas.
Tõukside kasutajaid on ERMis kümmekond: fotograafid, peakokk, lavameistrid, restorani vahetuse vanem, vahel finantsjuht ja peavarahoidja jne. Tark kultuuriministeerium investeeris targa maja lahendusse ka nii, et kinkis kollektiivile mõned tõukerattad. Ka meie tähtsamad juubilarid on saanud kolleegidelt kingituseks suisa elektritõuksi. Seni on meil majas veel vähe robot(giide), küll aga on näitlejaid, kes B-poole teatrisaalis etendusi andes liiguvad kõrvalkoridorides ringi rattaga. RallyEstonia meeskond sõidab näiteks meisterlikult oma valgete elektritõukeratastega. Ettevaatusabinõudega arvestavad siiski kõik. Näituste vitriinide keskel me süvenenud külastajaid ei ohusta, ratastooli või -rulaatoriga inimeste vahel slaalomit ei sõida, kõik katsuvad kinni pidada kiirusepiirangutest ja parematel pillidel on peal ka rattakell (mida saab kasutada suunatule asemel). Liikumisaasta puhul turgatas mulle pähe üle arvutada läbitud kilomeetrid. Ilmselt saab mul Euroopa kultuuripealinna aastal 2024 üks ring ümber maakera täis – olen vuranud ca 39 000 km. Kui saaks tõuksiga sõita üle pooluste! Siit edasi on juba nagu ilukirjandus või lasteraamatusse raiutud ilus seiklusjutt.

Õige keha

Raadil on läbi aegade toimunud jooksuvõistlusi, vähemalt üks prügijooks (plogging) ja kepikõndijate kondiproov. Tööpäeval tuleb kasutada põhiliselt ratast, aga päevanorm saab täis just tõuksiga, kuigi ERMi personalijuht soovitab ka kõndida. Kolleegid naudivad sellist võimalust ja ilusat ümbrust lõunapausi ajal, Raadi maastik on selleks ideaalne. Selle aasta suur hooajanäitus „Õige keha, vale keha“ uurimusliku eeltöö käigus osalesime eksponaadi loomisel, läbisime nutikellaga kuu jooksul oma enda eesmärgiks seatud päevanormi. Võtsime omamoodi humoorikal kombel mõõtu kolleegidega. Näitusel on ka päris mitu põnevat eksponaati, mis kutsuvad võrdlema statistilisi andmeid. Samuti leiab näituselt ka mõned ilusad esteetilised visuaalid. Kuigi on ka tõsisemaid teemasid – kuidas töötada kahemehesaega, kuidas liigub poksija, kuidas treenib radiaatori ääres tippklassi baleriin jne. Liikumist armastav inimene on ilus ja terve! Kutsume kõiki kevadel-suvel näitust vaatama! Rattad saate parkida kenasti muuseumimaja ette!

Õige asend, võta istet!
Vahel tuleb siiski ka liikumine korraks peatada ja võtta aeg maha: näitusel „Sõnumid kolmnurgas“ näeb, millised sõlmküsimused meenuvad nostalgilisest lähiajaloost. Muuseumis jooksevad väga head filmid, näiteks püsinäituse sees on Marko Raadi suurepärased ajastutruud lavastused näituse „Kohtumised“ ekraanidel ning galeriis „Nelja jalaga maa peal“, mis on erandkorras avatud ka muuseumiööl. Võib peale liikumist hetkeks rahus istuda ja jalga puhata!

Eesti Vabaõhumuuseumi puidukonservaator Harle Poomann

Mina liigun vabaõhumuuseumi territooriumil retroratta või lausa uunikumiga, sest iga on sel riistapuul nii pisut üle 40 aasta. Tegemist on Venemaal toodetud kokkupandava jalgrattaga ehk kokukaga, nagu neid nimetati – Desna 2. See oli minu vanema õe jalgratas, sai õe poolt „ läbi sõidetud“ ja vedeles palju aastaid kuuris kolahunnikus. Üheksa aastat tagasi, kui mul läks muuseumi territooriumil liikumiseks ratast vaja, siis otsisin ta välja. Ratas oli üsna kehvas seisus, mitmeid detaile oli aja jooksul kaduma läinud, ilmselt kusagile varuosadeks. Sain puuduvad osad asendatud mitme jalgratta osadest ning tegin ratta sõidukorda. Pakiraamile kinnitasin asjade vedamiseks vana nõukaaegse postipaki kasti, mis on saadetud Minskist. Numbrimärgi leidsin ka kodunt kolihunnikust, see on vanem kui ratas ise. Olen sellega nüüd juba üheksa aastat muuseumis ringi vuranud, aeg-ajalt vajab ikka putitamist, nagu vanade asjadega ikka käib. Samas on mõni osa rattal ka väga vastupidav, näiteks kett on originaal. Tänapäeva ratastel on kett paari tuhande kilomeetriga täiesti läbi kulunud.
Muuseumi territoorium on suur ja sõitmist jagub, keskmiselt sõidan tööpäevas u 7,5 km. Rekordpäev on olnud 14 km.
Ka muuseumiööl soovitame vabaõhumuuseumisse tulla rataste, kärude, vankrite, rulluiskudega või jala, sest siis saab lisaks põnevale programmile ka füüsilise koormuse kenasti kätte.

Rannarootsi Muuseumi direktor Ülo Kalm

Paljud on küsinud, kuidas mul tuli idee paadiga tööle liikuda. Paadiga tööl käimise idee tuli puhtpraktilisest kaalutlusest. 2010. aastal Rannarootsi muuseumi juhina tööle asudes tuli iga päev autoga tööle ja koju sõiduks 80 kilomeetrit maha sõita. Ühel päeval algas koduteel teeremont ja sõidukilomeetritele lisandus liialt palju aega tee läbimiseks. Nii sündis otsus osta paat ja hakata tööl paadiga käima. Hommikul hommikuvõimlemiseks 4 km jalgrattaga Österby sadamasse ja paadiga 3 km üle lahe Rannarootsi muuseumi tööle, mis teeb kokku ühe otsana 7 kilomeetrit. Edasi-tagasi 14 kilomeetrit, mis on aga pea kuus korda lühem tee, kui autoga mööda maanteed sõites. Peale ajavõidu pakub igahommikune paadisõit lisaks imelisi, vahel ka müstilisi merevaateid, mis kunagi ei kordu. Näiteks on huvitav fakt, et Hans Westerblomi (Posti-Hansu) Österby-Haapsalu laevaliin oli eestirootslastele kuni II maailmasõjani peamine ühendus Haapsaluga. Haapsalu Rootsi turul käidi oma talusaadusi müümas ja Haapsalust sai rongiga edasi Tallinna.
Paadiliiklus algas kevadel pärast jää minekut ja kestis sügisel kuni lahe jääga kaanetumiseni. Haapsalu tagalaht on tormituulte eest sedavõrd hästi kaitstud, et haruharva jäi sõit tuule tõttu katki. Talved on aastatega muutunud soojemaks ja viimased talved on Noarootsi-Haapsalu jäätee olnud avatud vaid loetud aastatel. Meenub 2013. aasta talv, mil jääteed sai tööl käimiseks kasutada neli talvekuud ja viimased sõidud sai tehtud veel aprilli keskel.

Minu jaoks on liikuvus ja liikumine igapäevaselt väga oluline. Kuna meie perel on ka suur aed, siis märkamatult saab igapäevatoimetusi tehes nii tööl kui kodus õhtuks 15–20 000 tervist toovat sammu tehtud.
Muuseumiööl kutsume kõiki liikuma Läänemaale. Selle aasta muuseumiöö sisustame taas kord üheskoos muuseumipere ja vabatahtlike abilistega, nii et iga külastaja leiab midagi põnevat. Soovitan muuseumiööl avastada nii palju muuseume kui võimalik, sest kõigil on külastajate jaoks varuks omad põnevad üllatused.

Eesti Ajaloomuuseumi peavarahoidja Ann Aaresild

Mina liigun hea ilmaga Maarjamäel asuvasse Eesti Ajaloomuuseumisse rulaga. Võiks öelda, et oma esimese rulakogemuse sain ma juba lapsepõlves oma vanema venna rulaga. Sellest ajast meenub mulle pigem selline sõiduviis, kus üks põlv toetas rulalauale, kätega hoidsin rula eesotsast kinni ja teine jalg lükkas hoogu. See lõhkus mitmeid püksipõlvi ja küllap sain selle tõttu kõvasti pragada ka. Täna on oskused hoopis paremad, sõidan püsti ja riideid ei ole senini veel lõhkund.
Umbes kaheksa aastat tagasi sain uue rulatamise pisiku. Üks sõber oli äsja ostnud endale longboard’i ja mul tekkis ka kohe huvi proovida. Sõbra longboard’i proovimise järel jõudsin veendumusele, et ka mul on vaja samasugust lauda, millega siis ilusa ilma korral õues sõita. Mõeldud-tehtud – ostsin endale longboard’i!

Paslik oleks ehk paari lausega kirjutada, et laias laastus on olemas kahte sorti rulasid, n-ö tavaline rula ja eelnimetatud longboard. Mõlemad on ratastel lauad, kuid erinevad kuju, suuruse ja sõidu eesmärgi poolest. Kui tavaline rula on üldiselt väiksem ja kõvemate ratastega ning mõeldud trikkide tegemiseks, siis longboard on suurem, toekamate pehmemate ratastega ja mõeldud tänavatel kruiisimiseks ja liiklemiseks.
Vabas õhus liikumine on minu elustiili osa. On teada-tuntud värk, et liikumine on hea nii kehalisele kui vaimsele tervisele. Täna käin ma tööle SA Eesti Ajaloomuuseumi kõigist majadest peamiselt Maarjamäe lossi, kuhu on kodust jalgratta või bussiga umbes poole tunni teekond. Seda maad rulaga ma ühe korraga sõita ei jaksaks ja see võtaks liiga palju aega. Mu põhiline tööle liikumisvahend on täna ikkagi jalgratas. Rulaga sõidan ainult sellel ajal, kui on ilus soe ilm ja tänavad puhtad. Kõige hullem on tänavatel olev talvest jäänud graniitkillustik ja igasugused väikesed kivid, mis võivad rula rattad ühtäkki lukku lüüa ja rula pealt lendamine on peaaegu et garanteeritud. Ma pole tõenäoliselt nii proff, et talvise killustikuga julgeks vabalt sõita. Kõige parem on ikkagi puhtal ja siledal teel. Tegelikult on ju Pirita teel ja Reidi teel väga mõnusad kergliiklusrajad, kus annab rulaga liigelda, vahel sõidangi pool teed bussiga ja pool teed tulen rulaga. Eriti mõnus on rulaga suveõhtul töölt südalinna poole kruiisida.
Teised muuseumitöötajad on ikka aeg-ajalt üllatunud, kui ütlen, et mu hobi on rulaga sõitmine. Võib-olla tõesti ei lähe see kokku esimese ettekujutusega, milline üks Eesti muuseumi peavarahoidja võiks olla, aga minu arvates on rulasõit üks äraütlemata vabastav ja vallatu liikumisviis. Kes teab, võib-olla jõuan kunagi ka trikkideni…

Muuseumiööl soovitangi oma mugavustsoonist välja tulla ja liikuda muuseumidesse mõne vahendiga, mida ehk tavaolukorras ei kasutaks.

Muuseumiöö toimub sel aastal 20. mail. See on päev, mil üle 150 muuseumi ja mäluasutuse üle Eesti ootavad kõiki endale külla kell 18–23. NB! Sel õhtul maksab sissepääs muuseumidesse 1 euro.

Vaata rohkem muuseumioo.ee!