EMÜ Veebiajakiri

Kellele seda muuseumi vaja on?

24. veebruaril 2022, mil valmistusime tähistama Eesti Vabariigi 104. aastapäeva, algas Euroopas sõda – Venemaa ründas Ukraina Vabariiki ja brutaalse sõja lõppu pole ikka veel näha. Mõistus tõrgub andma sõjale Euroopas ammendavat seletust – tänaste keskealiste põlvkond, rääkimata noorematest, on kasvanud rahuusus ja üha enam igasugust vägivalda eitavas vaimses ruumis. Kasvanud Lääne maailmas, kus sõjad jäid mitte ainult geograafiliselt, vaid ka ajaliselt kaugele, hea ja kurja võitlus ajaloo- ja fantaasiaraamatuisse, -filmidesse ja -mängudesse. Täna tundub olukord niivõrd absurdne, et lihtsam kui nõustuda päevauudiste, poliitikute ja sõjaanalüütikute üht- või teistpidi põhjendatud kommentaaridega, on nõustuda Homerose Trooja ja Rick Riordani Percy Jacksoni lugude ideega, et inimesed on antiikjumalate head ja kurjad mängukannid ning valmis üksteist jumalate probleemide lahendamiseks ja ajaviiteks tapma.

Uue sõja taustal muutub sõdade tähendus. Ajas lähemate sõdade tähendus seejuures enne kui kaugemate oma. Nii on ka mõistetav, et eriti kiiresti muutub suhtumine II maailmasõja jälgedesse. Kui enne Ukraina sõda räägiti II maailmasõja jälgedest juba kui militaarpärandist, mida tuleks hoida ja mis peaks kuuluma muinsuskaitse alla, siis nüüd on see seisukoht sattunud küsimärgi alla.
II maailmasõja pärandi säilitamine on mõistlik, kui mõelda ajaloost kui elu õpetajast (magistra vitae ¹ ) ja sõjast kui millestki, mis enam ei korduda ei tohiks. Lausa geniaalne tundub Ukraina sõja taustal Eesti Sõjamuuseumi – Kindral Johannes Laidoneri Muuseumi reklaamloosung „Sõja koht on muuseumis“ ja hädisest hädisem täna küsimus: miks see ometi nii pole?

Aga kuna see tõesti nii pole, siis on kõikide sõjamuuseumide ja militaarpärandi objektide külastus varasemast erinev, minusuguse jaoks kohati lausa õõvastav kogemus. See pole enam seesama šokiturism, mida muuseumid ja turismiettevõtjad rahupäevil oma pestud ja kammitud, igati hoitud ja hellitatud klientidele pakkusid. Isegi sõja-eelsete veebilehtede info, konkreetsemalt Hiiumaa Militaarmuuseumi projektitutvustus tekitab ebamugavustunde: „… eesmärgiks on meelitada piirkonda rohkem külastajaid. Selleks luuakse piiriülene militaarajaloo pärandit tutvustav turismitoode, kuhu integreeritakse Eestis ja Lätis asuvad uued ning juba olemasolevad turismiobjektid, mida turundatakse nii sise- kui ka välisturistidele […]  Samuti töötatakse välja käsiraamat teenusepakkujatele, mis sisaldab nõuandeid militaarajaloo objektide turunduseks ja tutvustamiseks. Külastajate jaoks koostatakse elektroonilised turundusmaterjalid (veebileht) ja trükised ning turismitoodet tutvustatakse turismimessidel ning pressireiside raames. Projekti lõpus toimub tutvustusüritus avalikkusele ja külastajatele.“ See, et muuseumi arendusprojekti lõppu on lisatud kommentaar „NB! See veebileht kajastab autori vaateid. Programmi korraldusasutus ei vastuta, kuidas seda teavet kasutatakse“, vaid võimendab küsimust, kellele seda muuseumi on vaja. Kas neile, kes niigi teavad, et maailma kolm kõige hullemat nuhtlust on „sõda, katk ja kallis aeg“, või neile, kes rahuajal hea meelega sõjamänge mängivad, olgu siis arvuteis kõikvõimalike kolle-pahalasi tulistades, ajaloo taaskehastajatena seigeldes või sõjatehnika- ja väljade makette meisterdades? Või neile, kes soovivad sõjakangelaste või -ohvrite mälestust hoida? Või on seda muuseumi vaja lihtsalt selleks, et need küsimused tekiksid ja inimesed aeg-ajalt oma tavapärasest mugavustsoonist korrakski välja kukuksid?

Vastust otsides

Ühel vihmase juunipäeva pärastlõunal sattusin – kuna ühtki paremat ideed tõesti ei olnud – Hiiumaa Militaarmuuseumi. Ja ma ei kahetse. Mitte ainult sellepärast, et kohtasin seal perekonda, kelle laps emale sosistas: „Näe, meie kooli õpetaja!“ ja kelle ajaloohuvi mind professionaalina rõõmustas, vaid sellepärast, et ajalugu – see lõputu aja lugu – mind taas kord raputas. Raputas mitmeti, juhtides näiteks mu tähelepanu Tahkuna poolsaare enam kui 100 aasta pikkusele militaarajaloole – I maailmasõja ajal sai poolsaarest osa Peeter Suure merekindluse rannakaitsesüsteemist – ja pannes kaasa elama kõikidele neile hiidlastele, kes ühel või teisel moel seetõttu on kannatanud. Või pannes mind kurbusega imestama selle üle, kui sügavad on ikka veel II maailmasõja armid poolsaare kaunis looduses: Nõukogude betoonist suurtükipatareide varemed, kiviplaatidega tugevdatud kaevikud jne. Ja pole vist vaja enam lisada, et Hiiumaa Militaarmuuseum on enamat kui üks maja, enamat kui mõned majad ja õu. Tegemist on pea tervet poolsaart katva „ekspositsiooniga“, mis pole küll muusade kätetöö, kuid mis kõneleb müütilisest areslikust vihast ning looduse ja inimeste soovist sellest üle saada, olgu siis kaevikutele ja lasketornidele sammalt peale kasvatades (foto 1) või suuremaid-väiksemaid militaarobjekte seletavate tekstidega varustades.

Tõsi, militaarmuuseumi õuevärava juurde paigutatud valvuriputka mundris „inimtopisega“ jättis mind suhteliselt külmaks: sellised atraktsioonid – ajalooliste materjalide kombineeritud installatsioonid – on mõeldud muuseumides pigem n-ö tavakülastajale. Hoopis ägedamad oli filmi „1944“ võtetest ülejäänud papist, vineerist ja (peno)plastist tankimudelid, mis metsavaheteel teeviidana muuseumi juurde juhatasid või muuseumiõue nurgas kaduvuse metafoorina töötasid (foto 2). Väga meeldis ka militaarekspositsiooni sidumine argieluga, näiteks hunnik II maailmasõja aegsed mürsukilde ja nende juures selgitus „Hiiumaa sepad tegid neist pussnuge“ (foto 3); Saksa 150 mm läbimõõduga haubitsa hülsid ja silt „Kasutatud õllekappade vitste tegemiseks“; mürsukilluga puutüvi ja silt „Tahkuna metsa metallilisandiga palgid rikkusid saekaatrites palju saage“; Ristna lusikavabriku toodang ja täiendus „Vabrik tegutses 1980. aastatel ohvitseriprouadele töö andmiseks“ jne.

Muuseumi on koondatud väärtuslikke esemelisi, kirjalikke ja pildilisi ehk visuaalseid ajalooallikaid, aga mis siin salata – ka lõhnalisi ajalooallikaid. See, et lõhn on ühega ajaloo kolmest põhiallikast seotud, on enesestmõistetav. Pean Hiiumaa Militaarmuuseumist kirjutades lõhna – õigupoolest lõhnade – eraldi väljatoomist vajalikuks aga seetõttu, et ilma nendeta poleks nähtud eksponaadid pooltki nii ebameeldivad ehk lausa vastikud. Ja just sellised, vähemalt minu meelest, peaksidki olema militaarmuuseumid, mis ei tegele (otseselt) kellegi kangelasloo kultiveerimisega. Ukraina sõja taustal ei taha ma näha kallitesse disainvitriinidesse pandud inimesi tapnud ja loodust ruineerinud laskemoona hülsse-kilde. Ma ei taha mõelda, et n-ö maksumaksja või sponsorite raha kulutatakse peenetele kliimaseadmetele ja disainvitriinidele, mis peaks tagama poris ja veres roomanud sõduri – olgu ta või hilisem ordenikandja – mundri, täägi, kateloki jms säilimise. Mul oleks seda lihtsalt valus näha, sest maailm pole enam endine.

Kui oleks, siis poleks ka Hiiumaa Militaarmuuseumi ekspositsioonis mannekeeni Ukraina sõduriga, varrukal sinikollane silt kirjaga „Slava Ukraini“, ning poleks sõduri taga Roman Chalyi maali reproduktsiooni, mis kujutab Ukraina rahvariietes noort naist, kättemaksu- või päästeinglit leegitseva saabli ja lipuga (foto 4). See kompositsioon on ajaloopilt – aasta 2022 visuaalne allikas, mis jõudis Hiiumaa muuseumi Ain Tähiste ja Reet Kokovkini initsiatiivil. See pilt on osa alanud uute kangelaslugude loomisest ja Hiiumaa Militaarmuuseumi reaktsioonist muutunud maailmale.

Hiiumaa Militaarmuuseumi külastuse kokkuvõtteks tunnistan, et leidsin sealt rohkem kui ühe vastuse küsimusele, milleks seda muuseumi vaja on. Seda on vaja nii selleks, et oma tavapärasest mugavustsoonist välja tulla, kui ka selleks, et sõjaohvrite ja -kangelaste mälestust hoida.

¹Mõte ajaloost kui elu õpetajast pärineb Cicerolt.

²Autor tänab Helgi Põllot Roman Chalyi töö Hiiumaa muuseumi jõudmise loo täpsustamise eest.