EMÜ Veebiajakiri

Sellisele kesksele süsteemile leidub meil nii pooldajaid kui ka vastuseisjaid. Mõned muuseumid annavad säilitamise rolli üle ja loobuvad asjadest (füüsilisel kujul) heal meelel, teised on selles küsimuses aga tunduvalt tagasihoidlikumad. Muutus, mida ühise pärandihoidla loomisel tuleb silmas pidada, on muutus muuseumi traditsioonilises pärandiloome praktikas. Kolides kogud muuseumi „küljest lahti“, oleme silmitsi küsimustega, kuidas muutub koguhoidja senine roll ja kas ära kadunud roll asendub millegi uuega.

Prantsuse antropoloogi Jean Davalloni järgi võib pärandit vaadelda kui sotsiokultuurilist konstruktsiooni, kus asi ei ole loomu poolest pärand, vaid muutub selleks siis, kui me kasutame seda pärandidiskursuses.¹ Pärandi sotsiokultuurilises käsitluses rõhutatakse asjaolu, et pärand ei ole „asi“, vaid kultuuripraktika, mis osaleb väärtuste ja arusaamade loomisel ja korrastamisel.² Pärand on ka midagi sellist, mida inimesed teevad, seega on ta pärandiprotsessi tulem. Pärandi loomine on alati valik, minevikust ja olevikust valitakse välja ning interpreteeritakse teatud kultuurilisi nähtusi, osa heidetakse kõrvale ja osa ei panda tähelegi, mistõttu võib öelda, et pärand on alati poliitiline. Alati tehakse mingi valik ja see valik tehakse kellegi huvides. Kuna pärandi loomine toimub teatud ajahetkel, siis arvestatakse paratamatult kaasaja olukorda ja vajadusi.³ Sellise pärandi haldamise viisi puhul oleks üldiselt ka oluline määrata, kelle pärandiga on tegemist ja kuidas on aja jooksul muutunud pärandi ja omaniku vahelised omandisuhted. Kuid jätan selle teema siinsest artiklist teadlikult välja ja püüan arutleda pigem esemete ja inimeste vaheliste suhete üle pärandiloome ja selle praktika vaatenurgast.

Olukorras, kus oleme ise objektid pärandiks nimetanud ja sellise kogumi loonud, võimegi aluseks võtta materialistliku lähenemise ja pöörata tähelepanu pärandi kui materjali säilitamisele. Oleme ka otsustanud ja kokku leppinud, et pärandit peab säilitama põlvest põlve ning seda ülesannet täidavad valdavalt muuseumide ja arhiivide töötajad. Vaatlen lähemalt muuseumitöötajat, kes rakendab ühte paljudest pärandiloome praktikatest – koguhoidja rolli.

Tavapäraselt või traditsiooniliselt on muuseum alguse saanud ideest ning koosneb suurel hulgal asjadest. Ühtlasi on muuseum vähemalt osaliselt ennast mõtestanud ja oma identiteeti loonud läbi talletatud esemete ja nende lugude. See on osa pärandiloome protsessist ja pärandiloome praktikast, kus aja jooksul tekib esemete ja subjekti vahele omalaadne suhe. Pärandiloome muuseumi kogude ja säilitamise aspektist on otseselt seotud praktikaga ja sellega, millised on koguhoidja tööprotsessid, millised traditsioonid on tekkinud ja mil viisil need on ajas muutunud (näiteks muutus arvepidamine digitaalseks või tekkis ennetava säilitamise idee, kus pannakse rohkem rõhku hoiukeskkonnale, või läbiti suurem esemete desinfitseerimisbuum).

Briti sotsioloog Elisabeth Shove koos kaasautoritega pakub välja konkretiseeritud praktikateooria, milles on kolm keskselt elementi: 1) materjalid (asjad, tehnika, füüsilised objektid ja materjalid, millest asjad koosnevad); 2) pädevused (oskused, oskusteave ja tehnikad); 3) tähendused (sümboolsed tähendused, ideed, püüdlused). ⁴ Muuseum ja selle säilitustegevus sobitub hästi sellise pärandiloome praktikateooriaga: museaalid – koguhoidja – säilitamine tulevastele põlvedele. Shove ütleb ka, et praktikad tekivad, püsivad, muutuvad ja kaovad, kui luuakse, hoitakse alal või lõhutakse nende elementide vahelisi seoseid. Seega on praktikate uurimisel oluline pidada silmas ka ajatelge – praktikat kui protsessi ja selle muutumist – ning uurida täpsemalt selle muutumise trajektoore. ⁵ Pärandihoidlate idee on see, mis muudab senist muuseumis tekkinud pärandiloome praktikat ning sel juhul tuleks ümber mõtestada kolmas element – koguhoidja roll esemete tulevastele põlvedele säilitajana. Muuseumi koguhoidja senine traditsiooniline roll antakse koos esemetega üle pärandihoidlas tegutsevale koguhoidjale – Šveitsis kuulub see roll juba hapnikuvabades hoidlates toimetavatele robotitele. See tähendab, et mõned koguhoidjad peavad loobuma füüsilistest asjadest ja sidemest, mis on aja jooksul asjadega tekkinud. Loobuda ei tule mitte ainult praktilisest suhtest, vaid sellega seoses tunnetatakse ka riski oma töö ja muuseumi identiteedi kadumisele.

Prantsuse filosoofi ja antropoloogi Bruno Latouri ANT (Actor-Network-Theory) teooria kohaselt on asjade suhestumine indiviidiga, näiteks koguhoidjaga, oluline, sest eseme või objekti roll kultuuris avaldub ennekõike tema suhte kaudu subjektiga. Nõnda võib eeldada, et muuseumid, kus eseme uurimine on aktiivne ja igapäevane tegevus pigem füüsiliselt, mitte digitaalselt, ollakse ka visamad oma kogusid pärandikeskusesse andmast. Semiootilisest printsiibist lähtudes võib asjadest mitte loobumine ilmekalt tõestada seda, kuidas toimib inimeste ja asjade lähedaste suhete keerukas kude. Inimesi ja asju määratleb energia, omaduste ja kompetentside pidev vahetus ning segamine, inimesed ja asjad on omavahel läbi põimunud, väidab Norra arheoloog Bjørnar Olsen artiklis „Asjade tagasivõitmine: mateeria arheoloogia“. ⁶ Ka muuseumitöötajad ei pääse sellest ning on esemetega läbi põimunud. Henri Bergsoni sotsiaalteadusliku lähenemise järgi (viidatud Olsen, 2017) reguleerib meie aktiivne kooselu asjadega inimeste käitumist ja kujundab seda rutiinseks, korduvaks ja äratuntavaks. Me kordame teatud tegevusi harjumuslikult, asjade endi poolt meile peale sunnitud kehaliste oskuste abil: „Meie igapäevane elu kulgeb asjade keskel, mille pelk kohalolu kutsub meid mängima mingit rolli.“ ⁷ Muuseumi kontekstis ollakse pikalt ja algupäraselt osalenud koguhoidja rollis – asjade säilitaja rollis. 

Teisalt puudutab ühise pärandihoidla kontseptsiooniga nõustumine kõiki muuseume, sest see muudab ka muuseumide praktikat. Pärandihoidla muudab koguhoidja, kuraatori ja muuseumiteaduri seniseid tööviise. Nende portfellist „kaovad ära“ mõned senised tööülesanded nagu säilitamisega seotud inventuurid, seisundiuuringud, esemete füüsiline korrastamine ja pakendamine. Ka näituste kureerimine hakkab toimuma peamiselt pilveteenuses, esemete pildistamine muuseumide kataloogide jaoks tuleb pikalt ette planeerida ja palju muud. See ahel kujuneb uues pärandihoidla süsteemis teenuseks, mida ei pea enam pakkuma muuseum. Tim Ingoldi järgi võib öelda, et muutub tegestik (taskscape) ⁸  – keskkond, mis on seotud koguhoidja seniste konkreetsete tegevustega teatava aja jooksul. Pärandihoidlaga seoses muutuvad tegutseja ja tegevuse omavahelised mõjusuhted. Muuseumi koguhoidja senine tegevusmaastik muutub suurel määral. Tõenäoliselt hakkavad koguhoidjad tegutsema peamiselt Muuseumide Infosüsteemis MuIS 2 ja teisenevad ka senised harjumuspärased kommunikatsiooniteed uurijate, annetajate, teadurite ja kuraatorite vahel.

Positiivsem vaatenurk 

Olukord ei pea aga olema nii kurb, asjadest ja tööülesannetest loobumise nukker noot võiks kõlada ka koos rõõmsama mažooriga. Võime pärandihoidlat vaadelda ka koostöö ja koosloome nurga alt. Uusmaterialismi kohaselt on just materiaalsus see, mis loob sotsiaalseid suhteid. Objekte ei käsitata enam stabiilsete ja kestvatena, vaid voolavate, dünaamiliste ja mobiilsetena. ⁹ Pärandihoidla näol oleks tegemist kokku koondunud suure massi materiaalsusega, põhjatu võrdlusmaterjali kogumiga, kiirema ja mugavamate uuringute võimalustega, kaua oodatud konserveerimiskeskusega, kompetentsi kasvulavana. See võib saada uueks ja huvitavaks, kümneid kordi suuremaks pärandi toimijavõrgustikuks: inimesed – asjad – säilitamine. Ning sõltuvalt esemete logistilisest paigutusest riiulitel võib pärandihoidla ennast avada kui suure ajaloolise kronoloogiana, mida on visuaalselt ja terviklikult tunduvalt mugavam hoomata, kui infoportaalis ükshaaval lehti keerates või igas muuseumis eraldi kohal käies. Uurijatelegi avab pärandihoidla uusi uksi –  ühelt poolt on mugavalt suur hulk materjali korraga käes, teiselt poolt on see nauditav ka visuaalselt. Ent kõige selle juures ei tohiks unustada – me ei säilita 21. sajandil enam ainult asju, peaksime säilitama ka looduskeskkonda ja looma uusi asjade-inimeste vahelisi suhteid.

Viited

¹ K. Konsa, Kuidas tekib pärand? Pärandiloome protsess kultuuri- 

ja looduspärandi näitel. Ajalooline Ajakiri, 2017, 4 (162), lk 494.

² Ibid., lk 495.

³ Ibid., lk 497.

⁴ E. Bardone, M. Kaaristo, K. Jõesalu, E. Kõresaar, Mõtestades materiaalset kultuuri. – Asja uuritakse. Studia Vernacula 10, lk 26.

⁵ Ibid., lk 27.

⁶ B. Olsen, Asjade tagasivõitmine: mateeria arheoloogia. Vikerkaar, nr 1–2, 2017, lk 80.

⁷ Ibid., lk 82.

⁸ E. Bardone, M. Kaaristo, K. Jõesalu, E. Kõresaar, Mõtestades materiaalset kultuuri. – Asja uuritakse. Studia Vernacula, 10, lk 27.

⁹ Ibid., lk 17.