EMÜ Veebiajakiri

Märgistamaks seda pöördelist ajaloosündmust, on Tartu Ülikooli muuseum koostanud võluva näituse, kus parimal viisil kohtuvad kaasaegne teadusmõte, haruldased esemeleiud, unikaalsed kunstiteosed ning nutikas ja atraktiivne kujundus. Vaevalt leiduks sellisele näitusele paremat kohta kui ajalooline toomkirik – üks väheseid keskajast säilinud ehitisi nüüdisaja Tartus. Samas on kunagine võimas pühakoda näitusepaigana kindlasti nõudlik ja oma tingimusi seadev. Ülesande keerukusest hoolimata on näituse tegijatel õnnestunud koondada kitsalt piiratud ruumi üllatavalt palju teemasid ja luua hulk infokihte, nii et tulemus pole lihtsalt pilkupüüdev, vaid pakub avastamis- ja/või äratundmisrõõmu ning uudset teadmist eri sihtrühmadele. Iseäranis hea meel on näha, kui palju on mõeldud lastele ja noortele: spetsiaalselt neile on näitusesaalis sisustatud ruumikas ala nii mängulisteks kui ka harivateks tegevusteks, samuti õpitubadeks, välja on töötatud põnevad haridusprogrammid. Esile tuleb tõsta lihtsas keeles koostatud näitusetutvustust. Tartu piiskopkond nagu linngi sündis piltlikult öeldes 1224. aasta taplusmöllust, mida tinglikult kujutatakse väljapaneku alguses, et juhatada külastaja edasi näitusesaali. Omal kombel mõjub see otsekui läbiastumine ajaportaalist, mis viib 800 aasta tagusesse ja kohati kaugemassegi aega.

Arheoloogia ja argikultuur

Keskaegne Tartu on tänapäevaks pea täielikult kadunud, kaduvikku vajunud. Tuleb muidugi mainida, et 13. sajandi esimese poole ja keskpaiga Tartu, mis väliselt erines vähe külast, oli valdavalt kadunud juba keskaja lõpuks. Ühest küljest tingis seda linna areng, eeskätt jõukuse kasv, nii et puitelamuid hakkasid välja vahetama tellistest laotud majad. Teisest küljest sundisid hoonestust uuendama laastavad tulekahjud. Näiteks 1328. aasta põlengus olevat hävinud Tartu kirikud ja isegi kivimajad. Kuraatorite sõnul on näituse peamine eesmärk ammu kadunud linn taas nähtavaks muuta. Kirjalikke allikaid on keskaja Tartust säilinud äärmiselt vähe, sest vanad arhiivid on hävinud. Seetõttu tõuseb näitusel kesksele kohale arheoloogia ning tänu arheoloogilisele uurimistööle saadud teave linna ajaloost. Ehk teisisõnu, keskaegne Tartu lubab end avastada eeskätt arheoloogilise leiuainese kaudu. Maapõue on kõige enam ladestunud jälgi keskaja tartlaste igapäevaelust ja tegevustest, seepärast on täiesti loomulik, et näitus keskendub just tollasele argikultuurile. Näidatakse, mida Tartus söödi ja joodi, kuidas riides käidi, millistes majades elati, milline nägi välja linnaruum. Nende teemade põhjal omandab selged piirijooned ka Tartu kui kauba- ja hansalinn ning kohalik käsitöökeskus.

Nagu praegusajal valdavalt tavaks, leidub kõnealuselgi näitusel mitmeid n-ö käed-külge-tegevusi ja mänge, mis samuti tõukuvad argikultuuri teemadest. Näiteks saab valida seisusele kohast toidumenüüd ning proovida selga ajastu rõivaesemeid. Vahva leid on keskajal salajaseks kohaks nimetatud asutuse kujundamine näituse osaks. Tartu keskaegsed jäätme- ehk käimlakastid on tõelised „aardelaekad“, sest just sealne niiske ja õhu juurdepääsuta keskkond on suurepäraselt säilitanud keskaegset klaasi, keraamikat, nahka, kangast ja puitu, samuti luid ja luuesemeid. Isegi tervikuna säilinud vahtrapuust plokkflööt on pärit käimlakastist. Näituse nn salakohas saab aega maha võtta ja ammutada uurijavideost teavet jäätmekastide teadusliku uurimise kohta. Kõige muu kõrval on näitusel fookusesse tõstetud ka tartlane ise. Värsked teadusuuringud annavad teada keskaja Tartu elanike pikkusest, elueast ja levinumatest haigustest. Selgub, et tänapäevaga võrreldes olid tollased naised keskmiselt 10 cm ja mehed 13 cm lühemad. Keskaegse linna elutingimuste karmus väljendub kõige reljeefsemalt inimeste eluea pikkuses, nii piirdus tartlase keskmine oodatav eluiga sünnihetkel 23 aastaga.

Staareksponaadid

Juubelinäitusel on eksponeeritud muu hulgas kõige erilisemad ja/või paremini säilinud keskaegsed esemed, mis pärinevad Tartu Linnamuuseumist ja Eesti Rahva Muuseumist, samuti TÜ arheoloogiakogust. Vaieldamatult kuuluvad nn staareksponaatide hulka Jaani kiriku terrakotakujud (EELK Ülikooli-Jaani kogudus). Need lummavad oma meisterliku teostusega, tuues väljapanekule kaasaegsed portreed keskaja inimestest. Just nende hulgast pärineb ka näituse „reklaamnägu“. Võib vaid kahetseda, et näitusel eksponeeritud n-ö vaikivaid tunnistajaid keskaegsest Tartust pole rohkem kui viis. Tartu uhkuseks olevad haruldased kunstiteosed Jaani kirikust on jäänud avalikkuse eest pea sama varjatuks ja nähtamatuks nagu kadunud keskaegne linn ise. Miks ei võiks ülikooli muuseum noppida siit idee üheks järgmiseks näituseks?

Keskaja Tartu nähtavaks muutmisel on näituse tegijad pannud suure kaalu visuaalide ja mudelite loomisele. Üks silmapaistvamaid eksponaate on arheoloogiliste kaevamiste tulemustele toetuv virtuaalselt kujundatud Tartu linnuse ja linna tekkelugu koos ümbritseva loodusmaastiku muutumisega. Eriliste eksponaatide hulka tuleb lugeda ka 1686. aasta linnamaketi täpne koopia. Maketi originaal asub Rootsis ning Eestis näeb selliselt kujutatud Tartut üldse alles esimest korda. Küll küllale liiga ei tee – nii võib ka näitusesaali põrandalt leida ühe hiigelsuure linnaplaani, mida saab lihtsalt uudistada või kasutada õpitubades. Päris kindlasti aitab Tartu Ülikooli muuseumi eestvedamisel kokku pandud näitus tubli sammu edasi Tartu vanema ajaloo uurimisel ja populariseerimisel.