EMÜ Veebiajakiri

Kui luuakse midagi erivajadustega inimestele, võib disaineri kogemus olla hoopis erinev sellest, mida kogeb kasutaja. Tuleks liikuda kaasava disaini poole, kus loojad võtavad arvesse võimalikult laia kasutajategrupi vajadusi.

Kasutajakeskse disaini põhimõtete järgimine on väga oluline just õppevahendite loomisel. Nii õppimist kui ka igapäevaste esemete disaini käsitledes pööratakse järjest rohkem tähelepanu õppija/kasutaja positiivse emotsiooni kogemisele. On leitud, et õppimise emotsionaalne pool on väga tähtis ja kui õpilane tunneb ennast turvaliselt, suudab ta õppimisele palju paremini keskenduda.

Kogemused näitavad, et õppevahendite loomisse tuleks kaasata nii õpilased, õpetajad, erinevate erialade teadlased, spetsialistid, disainerid kui ka tootjad. Nii saab luua tõeliselt innovatiivseid vahendeid.

Näitus „Kaasav ELU“ on kui pildi(puute)raamatusse minek, kus on püütud luua ligipääsetav keskkond pakkudes kogemust tunnetuse kaudu. Näitus on kui sild, mis annab erivajadusega inimesele teadmisi võimalikult ligipääsetava kogemuse kaudu ja samas on see keskkond loomulik kõigile ja erivajaduse mõiste puhul tekib vaid küsimus, et kas erivajadus on ikka eriline?

Näituse saalikujundust võib võrrelda metsaga – loodusliku ja loomupärase keskkonnaga. Metsas liikumine ja tegutsemine vajab oskusi ja nutikust, et ennast mitte vigastada ning mitte ära eksida. Me teame, et metsas on seeni ja marju, kuid kuidas üles leida parimad kasvukohad?

Nii on ka igapäevase ligipääsetavusega – meil on küll olemas teadmised, kuid teatud takistused muudavad loomuliku kulgemise raskeks ja kohati isegi võimatuks.

Kuidas rakendada teadmisi nii, et saaksime kõigile ligipääsetava keskkonna?

Väljapaneku eesmärgiks on jagada teavet ja mõtteainest ligipääsetavusest mitmel tasandil: ekraanidel minutiloengutena, plakatitel (informatiivne tekst, joonised ja fotod), QR-koodi kasutades kui ka esemeliste eksponaatide kaudu. Nii näitame, et informatsiooni võib olla palju, kuid see pole kõigile alati ühtemoodi kergelt kättesaadav.

Näitusel esitatu on jagatud teemadeks, mis pakuvad infot lähtudes kasutajakeskse lähenemise põhimõtetest, andes ülevaate tehtud uuringutest ning praktilistest tulemitest.

Teema 1. Kaasav ELU – kaasav disain ja ligipääsetavus

Selle jaotuse esimene minutiloeng on pühendatud ligipääsetavusele ja kaasava disaini põhimõtetele. Teises videos tutvustatakse QR-koodi kasutamist ja selgitatakse, kuidas koodide vahendusel saab vaegnägija nutitelefoni kasutades näitusel infot hankida.

Punktkirjaga varustatud QR-koodid on sobilikud nii vaegnägijatele, kes telefoni ekraanilugejat kasutades saavad koodi alt avanevat teksti etteloetuna kuulata kui ka kõigile teistele külastajatele lisainformatsiooni saamiseks. QR-kood asetseb iga eksponaadi all vasakus nurgas ja on ümbritsetud reljeefse punktiirjoonega. QR-koodide alt leiab ka ingliskeelse teabe.

Pime näitusekülastaja saab kasutada paisupaberile trükitud taktiilset ruumikaarti. Nägemispuudega inimesed liiguvad näituse ruumis üldiselt kasutades valget keppi. See annab märku takistustest ja esemetest. Mida vähem esemeid on ebaloogilistes kohtades, näiteks keset ruumi, seda parem. Inimesed ei satu siis eriti segadusse. Kui aga pimedale inimesele antakse taktiilne ruumiplaan, millega saab eelnevalt tutvuda, on liikumine palju lihtsam.

Eesti Pimedate Liidu esimehe Jakob Rosina sõnutsi on pimedatel ja vaegnägijatel tänapäeval võimalik informatsiooni hankida mitmel moel. Ühe lahendusena on abiks nutitelefoni rakendused, näiteks Seeing Ai nimeline äpp või Google Lookout, mis loevad ette trükitud teksti. Tänapäeva tehnoloogia aitab nägemispuudega inimesi väga paljudes asjades. Nad saavad soovi korral kasutada neid samu tehnoloogiaid, mida me kõik kasutame. Ehk siis nutitelefone, nutikellasid, tahvelarvutit, sülearvuteid ja lisaks veel spetsiaalseid abivahendeid, nagu näiteks kõnelevaid kaalusid, termomeetreid ja aparaate, mis ütlevad, kui palju tassis vett on.

Nutiseadmed, nutitelefonid on väga universaalsed abivahendid. Pimedad saavad nende abil käia sotsiaalmeedias, lugeda e-kirju, aga nägemispuudega inimestele on sinna loodud ka väga palju spetsiaalseid äppe. Nimelt on olemas sellised mobiilirakendused, mis aitavad navigeerida, liikuda linnas, öelda, kus on ristmikud, mis suunas on bussipeatus, või kui kaugele jääb kodu. See ei ole traditsioonile GPS, kus öeldakse: keera paremale või vasakule, vaid liikumist edastatakse näiteks kellaosuti suunas.

Teine näide spetsiaalsest mobiilirakendusest on äpp, mis aitab lugeda trükitud teksti. Teed piimapakist pildi ja äpp ütleb, millal piimapaki aegumise tähtaeg on või loeb ette värve.

Tänapäeval on algoritmid ja muu tehnoloogia nutitelefonide sees nii targaks saanud, et telefon oskab juba kirjeldada pilte. Teed foto ja telefon ütleb sulle, mis pildil on, mis seal toimub. Mõnel puhul isegi, kui vana see inimene on, kes pildile jäi. See on veel suhteliselt ebatäpne, kuna süsteemi testimine alles käib.

Nutitelefonist saab kuulata hulgaliselt audioraamatuid. Telefon on ka hea kaaslane suhtlemaks sõpradega, sest kui häda käes, ükski äpp ei aita. Aga kui teha videokõne heale sõbrale, siis tema ütleb, mis ümberringi toimub. Selliseid abistavaid rakendusi ja lahendusi nutiseadmetel on veel ja nägemispuudega inimestel on neist palju kasu, kuna telefoni teel on võimalik kontrollida teisi huvitavaid lisaseadmeid. Näiteks nutikodu lahendused on nägemispuudega inimeste seas väga populaarsed sellepärast, et kui neil käivad nägijad sõbrad külas ja panevad igal pool tuled põlema, aga sina ju ei tea, kas tuled põlevad. Siis on hea öelda telefonile, et pane tuled kustu ja kõik mattub taas pimedusse.

Selliseid lahendusi on tänapäeval välja töötatud ja nutimaailm on tohutult põnev, iga päev tuleb mõni uus äpp või uuendus, mis lahendusi juurde toob. Koroonaviiruse ajal tuli hea näide äpist, mis ütleb, kui kaugel inimesed on, kas nad hoiavad sotsiaalset distantsi ja kas neil on ka mask ees. Nii saavad ka nägemispuudega inimesed turvaliselt ringi liikuda isegi siis, kui liikvel on Covidi viirus. Nutitelefon ja nutiseadmed üldisemalt on tänapäeval suhteliselt asendamatud abilised.

Teema 2. Uuringud

Puutetundlikul ekraanil esitavad Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri üliõpilased Miro Boardi failina näituseruumi erivajadustega külastajale. Näituseruumi mudeldamisel lähtuti eri puuetest ja loodi vastavalt erivajadustele ligipääsetavuse idee.

Teisel ekraanil on teemadeks kasutajakogemus ja selle hindamine nüüdisaegseid tehnilisi võimalusi kasutades ning ruumi kujundamine lähtuvalt erivajadustega näitusekülastaja kasutajakogemusest virtuaalreaalsuse tehniliste võimaluste abil.

Plakatil esitatakse taktiilsete raamatute sobivust sihtgrupile, kus on kokku võetud valminud puuteraamatutele antud hinnang, mõõtes nii klassikalisi kasutatavuse kui ka kasutajakogemuse aspekte ja raamatute vastavust sihtgrupi (vaegnägijad/pimedad) vajadustele.

QR-koodi alt leiab teemaplakati õppetööd toetavate vahendite loomine hooldusõppe õpilastele, kus esitatakse ka kokkuvõtlik kasutajakeskse disaini skemaatiline joonis.

Teise QR-koodi all on kuraatorite teadus- ja loometöö loetelud: artiklid, stendiettekanded, ülevaade puuteraamatute tutvustamisest vabariigis, loometöö, näited ja ülevaated ELU valdkonnast ning teemakohased teaduspreemiad ja tunnustused. See loetelu peaks andma hea ülevaate sellest, mida, kuidas ja kui palju on kuraatorid jõudnud käsitletavas teemavaldkonnas korda saata.

Teema 3. Puuteraamatud. Pimekamber

Puute- ehk taktiilsed raamatud on pimeda lapse pildiraamatud, mille abil saab temagi luua visualiseeritud maailma. Taktiilse vaatlemise all mõistetakse sageli puudutus- ja tundeaistinguid ehk puudutamist ja kogemist.

Taktiilsed raamatud aitavad arendada peenmotoorikat ja fantaasiat, õpetavad loovat väljenduslaadi, annavad võimaluse avardada maailmapilti erinevate aistingukanalite vahendusel. Kätega katsutavad pildid aitavad vaegnägijal/pimedal lapsel tõlgitseda ja ette kujutada teda ümbritsevat maailma. Pime laps peab õppima maailma tunnetama, sest see mõjutab kogu tema edasist arengut. Tajude arendamisel lähtutakse nägemise seisundist: vaegnägemise korral tegeletakse rohkem nägemistaju arendamisega ja raske nägemispuude korral toetutakse enam kompimis- ja kuulmistajule. Head käelised oskused aitavad asjadest aru saada ja neid asju ning ümbritsevat mõista.

Tänapäev pakub infotulva, mida ükski inimene ei suuda kogumahus hallata. Kui me tahame aru saada – kuidas inimesi aidata, siis peavad erinevaid teadmisi omavad inimesed omavahel koostööd tegema, et selles suhtluses sünniks uus teadmine ja et saaksime üheskoos teadmatuse piire nihutada. On maailm, mis kulgeb meiega kõrvuti, kuid mille olulisust ühiskonnas veel piisavalt ei teadvustata.

Puuteraamatute teema näitusel on jaotatud kolmeks:

• ülevaade TLÜ integreeritud tehnoloogiate ja käsitöö eriala üliõpilaste poolt 15 aasta, ELU projektõppe rühmade osalusel 4 aasta jooksul ning konkursi „Näputööga nägijaks“ osalejate loodud taktiilsetest raamatutest;
• võimalus pimekambris praktilise kogemuse kaudu „kätega lugemist“ proovida;
• puuteraamatute lisamaterjalid: mängud ja sensoorsete juttude jutustamine.

Üliõpilased on püüdnud leida ka väljundeid ainueksemplaridest kombatavate raamatute laiemaks tutvustamiseks: luues valminud raamatute põhjal lõbusaid filmikesi, luues ka raamatute sisul ja visuaalil põhinevaid äppe, lisades puuteraamatutele võõrkeele õppeks vene- ja ingliskeelseid CD-plaate või punktkirjas tekstiraamatukesi.

Teema minutiloengud annavad ülevaate, millal puuteraamatuid valmistama hakati, kui palju neid Eesti Pimedate Raamatukogus on, kuidas toimub puuteraamatute lugemine ja mida tuleb arvestada nende loomisel ning puuteraamatut valmistanud üliõpilase praktilisest kogemusest.

Põhjalikumat infot pakutakse plakatitel ning ekraanide juures asuvate QR-koodide vahendusel.

Tudengid, tehes koostööd Tallinna Heleni Kooliga, lähtusid õppevahendite loomisel kasutajakeskse disaini põhimõtetest, mille kohaselt selgitati välja kasutaja reaalsed vajadused ja hinnati tulemust läbi kasutajate kogemuse. Et nägija ei suuda end kunagi lõpuni pimeda inimese nahka asetada, siis sellest vaatepunktist lähtuvalt esineb igas valminud puuteraamatus kindlasti vigu, kuid üliõpilased on püüdnud anda endast parima.

Teema 4. Õppimine ja õpetamine. Õppetööd toetavad vahendid

Ülevaate õpetamise põhimõtetest annab TÜ emeriitprofessor Jaan Kõrgesaar: „Hariduslik erivajadus tähendab sedavõrd erinevaid seisundeid, et õpetatakse peaaegu kõike. Õige paljusid õpetatakse vaatlema, lugema, kirjutama, arvutama, laulma ja tantsima. Mõnikord on laeks oskus süüa lusikaga. Harvemini on piiriks silmapilgutus, millega antakse teada oma ihulikust vajadusest.

Tuleb õpetada, et õpetatav saaks olla inimene. Inimeseks olemine võib tähendada täisverelist elu oma võimete piires. Inimesena elamine võib tähendada toimetamist oma võimete piiril. Õppimine vabastab vaka alt iga vähegi säilinud võime, toetudes vajaduse abivahenditele. Tuleb tunnistada, et erivajadusega inimese õpetamine ja kasvatamine on tõsine proovikivi nii perekonnale kui pedagoogile.“

Õpetajad kogevad praktikas, et õppevahendid ei toeta õpitavast arusaamist ja näevad seetõttu oma tööd tehes päris palju vaeva. Näitusel räägime kasutajakeskse lähenemise vajalikkusest ja sellest, kuidas luua õppevahendeid, mis on universaalsed, kuid kohandatavad individuaalsetele vajadustele. Ei pea olema alati eraldi asju erivajadustega inimestele.

Nutikas ei tähenda alati elektroonilist vidinat. Öeldakse, et disain on kuju saanud mõte. Nutikus ongi uudne ja edasiviiv mõte ühendatuna disainiga. Näitusel väljapandud üliõpilastöödes on rõhuasetus õpilase aistingute ja tajude arendamisel keha puutetundlikkuse kaudu, sest vajalik on anda stiimuleid läbi erinevate meelte – taktiilselt, visuaalselt ja auditiivselt.

Esitatud (õppe)vahendite ja mängudega on võimalik õpetada tajuma põhjuslikke suhteid, verbaalset ja motoorset jäljendamist ning kasutama aistinguid ümbritseva reaalsuse tajumiseks. Lisaks arendatakse ka peenmotoorseid oskusi, koordinatsiooni ja kommunikatsiooni. Pakutakse ülesandeid ja harjutusi, millega on võimalik kaasata või ka vajadusel rahustada õpilasi, kusjuures mitmeid vahendeid on võimalik kasutada kas kombineeritult või eraldiseisvatena. Kaasamine ja kaasatus on elus oluline!

Teema 5. Tunnetusala

Tunnetusala loomise eesmärk: kuidas käepäraste vahenditega ise luua erivajadustega lastele (noortele) võimalus kogeda erinevate aistingutega välismaailma (loodust). Erivajadustega lastele anda võimalus läbi tunnetusliku puhkeala tajuda (kogeda) iseseisvalt või kõrvalist abi kasutades välismaailmast saadavaid aistinguid.

Installatsioon „Muusikamets“ – metsa motiiviga puitpannoole on kinnitatud erineva taktiilsusega ovaalsed tekstiilmaterjalid, mille puudutamisel/vajutamisel tekib heli. Iga taktiilne materjal tekitab inimeses mingi tunde, loodav helilisus lähtuski sellest, millise aistingu kutsub esile mingi materjal ja kuidas materjali eripära muusikaliselt väljendada. Näiteks siid ja samet on käega katsudes kas sile ja külm või pehme ja soe ning kuidas neid tundeid muusikalises lühivormis kuulajani viia, et ühtiksid taktiilsus ja helipilt ning tekiks ka eri materjalide n-ö helirida.

Pannoo juurde kuulub prožektoriga valgustatav laest rippuv pilvemotiiv, mis koosneb 5 rõngast: päike + 4 aastaaega puumotiividena.

Tunnetuslik puhkeala on kujundatud ka erineva taktiilsusega „mererannaks“. Alal asetseb kesksel kohal disaindiivan, mis võimaldab katsudes saada eri aistinguid materjalidest ja kogeda saadud emotsioone. Diivani otstes on piirkonnad, millega kokkupuutes on kuulatavad loodushääled – näiteks linnulaul või kostub muinasjutt.

Muusikametsa ja rannamiljöö sidumiseks loodi kollektsioon, mis koosneb põrandale paigutatud erineva taktiilsusega nn mätastes (tumbad) ja kividest, mida on võimalik ruumis vabalt ringi paigutada ning pehmetest istealustest põrandale, kuhu võiks ka pikali visata, lugeda, joonistada, mängida või lihtsalt pikutada. Mõnel „mättal“ (tumbal) on pealiskihi all piirkond, kus tekivad loodushääled – näiteks linnulaul. Tutilise samblamätta ja lepatriinude sees leiduvad mängud, millega tegutseda, batuutmättal saab hüpata, torumättast läbi pugeda.

Ekraanilt saab jälgida üliõpilastööde protsessipäevikut (vaadatav https://issuu.com/janakadastik/docs/t_protsessid-4) ideede sünnist ja valitud tehnoloogiatest kuni valmis esemeteni.

Teema 6. Kas erivajadus on eriline?

Eesti Pimedate Raamatukogu teabejuht Priit Kasepalu arvab nii: „Inimesele, kellel erivajadust ei ole, tundub see erilisena, aga inimesel, kel see kirja järgi on, ta ehk väga eriline ei tundugi. On elada, ja koos sellega, mis sul on, on ta nimi erivajadus või mitte.“ Samas tõdeb Eesti Pimedate Liidu esimees Jakob Rosin: „Kahjuks erivajadus on eriline, jah. Tegelikult tahaks nii, et ei oleks. Kui me disainime tooteid, teenuseid, lahendusi, seaduseid ja erinevaid keskkondi, siis me ei mõtle kõigile ja see teebki osad inimesed erilisemaks. Mine nüüd võta kinni, kas siis heas või halvas mõttes.“

Kokkuvõtteks

Tasub mõelda lihtsate lahenduste peale, et elu oleks natuke rohkem kaasav. Kaasamist ei tohiks võtta kui sotsiaalset almust. See peaks olema tavaline lähenemine ja mõtteviis, ehk elus on kaasamine ja märkamine oluline.

Käesoleva näituse väljapanekuga ei pakuta valmis lahendusi, vaid suunatakse protsessi ise läbi mõtlema, kuidas rakendada kaasava disaini põhimõtteid, et luua ligipääsetavat keskkonda, (õppe)vahendeid jms, mis oleks nii universaalsed kui ka kohandatavad individuaalsetele vajadustele.

Võib tõdeda, et näitusel pakutav informatsiooni esitamise viis ei ole külastajale harjumuspärane. Loodetavasti on sellega loodud pretsedent, mis ühendab ühelt poolt esemelise ekspositsiooni ja teiselt poolt mitmepalgelise infojagamise. Nii satub külastaja olukorda, kus tuleb vaadata, kuulata ja kaasa mõelda ning ise otsustada. Nii saab ta võimaluse leida vastused küsimustele: Kas ja kuidas luua ligipääsetavaid keskkondi? Kas erivajadus on eriline? Mida mõista kaasava elu all?

Kõik näituse infomaterjalid on koondatud koduleheküljele, mille aadressi QR-koodina saab iga külastaja näituse sissepääsu juurest endaga kaasa võtta, mis võimaldab hiljem nähtusse süüvida.