EMÜ Veebiajakiri

Sloveenia Muuseumide Ühingu juhataja dr Aleksandra Berberih-Slana oli kokku pannud mitmekesise programmi, et anda ülevaade põnevamatest ja edukamatest projektidest, mis on kaasa aidanud püsivamate ja tõhusamate suhete loomisele muuseumide ning lasteaedade ja koolide vahel. Kõigi projektide puhul torkab silma esmalt see, et need tegelevad aktuaalsete ja üsna teravate (ühiskondlike) probleemidega, millega kõik vähemal või rohkemal määral kokku puutuvad. Teemad on sütitavad ning panevad noori kaasa mõtlema ja kaasa rääkima. Üks eeskujuks toodud projekte oli „Anne Frank – ajalugu täna“ (www.anafrankslo.eu) mille eesmärk oli rääkida vähemuste rõhumisest tänapäeval selliste ajalooliste sündmuste kaudu nagu teine maailmasõda ja holokaust. See ja paljud teised esitletud näited on üles ehitatud õpilaste aktiivsele ja mitmetasandilisele kaasamisele. Muuseumi roll on ennekõike juhendamine ning vahendite-võimaluste pakkumine, samal ajal kui koolilapsed on ühteaegu õppijate, loojate, vahendajate ja õpetaja rollis.

Esitletud projektide teine ühisjoon oli ettevalmistustöö väga suur osakaal. Nimelt selgitavad muuseumid välja, milliseid projekte sihtgrupid ootavad. Lisaks sellele, et Sloveenias peavad muuseumi haridusprogrammid toetama õppekava ning kõikidel näitustel peab olema vähemalt üks haridusprogramm, uuritakse nii õpetajatelt kui ka õpilastelt nende eelistusi. Veel enam, muuseumid annavad valitud sihtgruppidele võimaluse koostada ise näitusi ning selle juurde kuuluvaid haridusprogramme ja üritusi. Selgelt paistis välja muuseumitöötajate suhtumine, et muuseumis ei tehta tööd endale, vaid teistele, ja seetõttu on oluline alati teada, mida teised tegelikult tahavad. Sageli ei osata muuseumidelt üldse miskit tahta või oodata. Seepärast on Sloveenia Rahvusmuuseum välja töötanud iga-aastase õpetajate koolitusprogrammi, mis annab õpetajatele uusi teadmisi, praktilisi oskusi ja väljundeid, kuidas oma koolitundidesse lisada muuseumikülastusi.

Ettevalmistustöö on ühtlasi muuseumi turundus. Tavapärane turunduskanal on muuseumide üritusi ja haridusprogramme tutvustavate brošüüride saatmine koolidesse vahetult enne kooliaasta lõppu. Oluline võimalus enda reklaamimiseks on igal aastal korraldatav suur kultuuribasaar, kus kultuuriasutused näitavad omal parimal viisil, mida põnevat on neil lasteaia- ja koolilastele pakkuda. Sellistel basaaridel käivad nii õpetajad ja õpilased kui ka lapsevanemad. Oma muuseumitegevusi käiakse tutvustamas ka lasteaedades ja koolides kohapeal. See muidugi eeldab, et haridusasutustes on olemas kontaktisik, nii-öelda mentor, kes muuseumi-ideedega kaasa tuleb ning aitab neid lasteaias-koolis ellu viia. Veel enam, muuseumitöötajad ei külasta haridusasutusi üksnes selleks, et korraldada reklaamiüritust, vaid külastatakse ka siis, kui lasteaias-koolis on korraldatud mõni oma üritus. Oluline on, et muuseumist kujuneks kas või ühe esindaja näol koolipere liige.

Kõige hämmastavam oli Maribori Rahvusliku Vabanemise Muuseumi projekt nimega „Me võtsime muuseumi üle“, mille käigus hakkasid koolilapsed muuseumi pidama „oma“ muuseumiks. Projekti idee seisnes selles, et koolilapsed võtsid üheks päevaks täielikult muuseumi enda hallata ning muuseumitöötajad said sel päeval olla omas muuseumis kui külastajad. Imestasin muuseumi julgust lapsi nõnda usaldada ning veelgi enam nende südikust niisugust mahukat projekti üldse ette võtta. Ettevalmistus selleks üheks päevaks võtab aega pea terve kooliaasta, seda enam, et kõike tehti väljaspool kooli- ja tööaega ehk omast vabast ajast. Projekti valitud klassil (tavaliselt abituriendid) tuli endale selgeks teha muuseumis olevad näitusematerjalid, luua ise üks näitus ning selle juurde kuuluvad töötoad ja haridustunnid, turundada oma näitust ning läbi mõelda ja korraldada avaüritus. Muidugi läheb ka muuseumidirektori amet üheks päevaks õpilase kätte, olgugi et selle ametikoha üleandmisega kaasneb väga suur vastutus. Ent projekti viieaastane kogemus on näidanud, et õpilased saavad edukalt kõikide ametikohustustega hakkama ning muuseumipäeva lõpuks tõdevad õpilased, et muuseumitöö on väsitav, aga põnev.

Dr Aleksandra Berberih-Slana tunnistas muidugi, et sidemete loomine koolidega nõuab palju aega, kannatust ja tööd. Õpetajatega isiklike suhete sõlmimine, nende hoidmine ning parimate tunnustamine ja meelespidamine on tugeva sideme alus. Avaldades head muljet mõnele õpetajale, levib hea sõna muuseumi kohta õpetajate seas edasi iseenesest. Kui nii-öelda oma õpetaja on lasteaiast või koolist leitud, on üheskoos projekte ellu viia palju kergem. Kindel on see, et haridusasutustega koostöös tehtud projektid on edukamad – eriti kui need õpilasi aktiivselt kaasavad – ning suurendavad edasisi koostöövõimalusi veelgi.