EMÜ Veebiajakiri

Sotsiaalse vastutuse projektid, mida meile tutvustati, varieerusid seinast seina, sest ka erivajadustega inimeste võimekus ja vajadused on väga erinevad. Sihtgrupi järgi tuleb seada ka programmi eesmärgid ja teostus. Kui dementsuse all kannatavate inimeste jaoks on tähtis luua häid emotsioone, mis äratavad mälestusi, siis sotsiaalselt tõrjutud noorte puhul on oluline eneseareng. Kui esimestele piisab vaid suhtlemisest ja tuttavlike olukordade tekitamisest, siis viimaste puhul on tarvilik koostöövõime arendamine ning uute oskuste ja teadmiste omandamine. Näiteks Petőfi Kirjandusmuuseumis oli 2017. aastal Euroopa Liidu rahastatud pooleaastane projekt „Kes ma olen?“, mille lõpuks roma noored vanuses 16–22 aastat koostasid ajutise näituse oma kultuuri ja pärandi kohta. Näituse korraldamine andis neile töökogemuse, enesekindluse ja tekitas uhkust oma identiteedi üle.

Õpivahetuse vältel rõhutati korduvalt, et muuseumid ei pea kõikide vastustega üksi välja tulema. Vajalik on koostöö spetsialistidega, kellel on aastatepikkune kogemus. Intellekti-, vaimu- või sotsiaalsete piirangutega inimesi kaasavad projektid saavad tulemuslikult toimida vaid koostöös. Erivajadustega inimestega töötamiseks on kõige olulisem neist aru saada. Õpivahetusel toimus mitu töötuba, kus me saime isiklikult kogeda, kuidas erivajadustega inimesed maailma tunnetavad ja kuidas me nendega peaksime suhtlema või võiksime suhelda. Ühe ülesandena pidime juhatama oma paarilise, kellel olid silmad kinni seotud, ruumi ühest otsast teise ja tagasi. Kuidas pimedat inimest juhendada, et ta tunneks end mugavalt ja turvaliselt? Kuidas me end ise kinniseotud silmadega tundsime? Töötubades kogesin olukordi, mis panid mind mõtlema probleemidele, mis pole mulle varem pähegi tulnud.

Ungari Vabaõhumuuseumil Szentendres on erivajadustega inimestele suunatud ühiskondliku tegevuse kogemus juba alates 1993. aastast. Praegu on muuseumi ligi kahekümnest õppekavast kolm sotsiaalse vastutuse programmid. Juba alates 2014. aastast viiakse projektiga „Muuseum kohvris” muuseumitunnid tõrjutud piirkondades asuvatesse koolidesse. Lisaks töötati koos nelja teise Euroopa vabaõhumuuseumiga (Beamish Suurbritannias, Jamtli Rootsis, Maihaugen Norras ja Den Gamle By Taanis) 2014. aastal välja tööplaan dementsusega inimeste kaasamiseks muuseumi tegevustesse ¹. Kolmas Szentendres arutatud projekt oli aga 2015. aastal alustatud „Integreeritud suvelaager“, mille läbiviimist ma ka oma silmaga nägin.

„Integreeritud suvelaager“ on suvine projekt maksimaalselt 16 liikmega grupile, mis koosneb keskkoolinoortest ja vaimsete erivajadustega lastest. Iga päev toimuvad muuseumipedagoogi ja kahe spetsialisti järelevalve all vabaõhumuuseumis ringkäigud, mille käigus osaletakse lõbusates tegevustes, näiteks küpsetatakse leiba. Iga päeva alguses jagatakse osalejad paarideks, mille moodustab üks tavakooli noor ja üks erivajadustega laps. Paaride ülesanne on teineteisel silm peal hoida ja programmist koos osa võtta. Paare vahetatakse igal hommikul, et kõigil oleks võimalus üksteist tundma õppida. Tähtis on arusaam, et mõlemad osapooled on võrdsed ja neil on teineteiselt midagi õppida.

Tuttavlikkus ja rutiin on need aspektid, mida vaimsete erivajadustega laste ja ka täiskasvanute puhul tuleb arvestada. Ungari Vabaõhumuuseumi programmis olid ringkäigu marsruut ja tegevused alati samad. Vesteti lugusid, mis seostasid muuseumi eri kohad mingi kindla looga. Samuti kasutati projektis muuseumiloomi ja muusikateraapiat. Ootamatusi ja uusi olukordi püüti vältida. See aitas erivajadustega lastel päeva jooksul paremini toime tulla ja toredasti aega veeta. See oligi projekti üks eesmärke. Samal ajal püüti keskkooliõpilastele õpetada distsipliini ja solidaarsust. Enne suvelaagri algust korraldati keskkooliõpilastele ka ühepäevane koolitus, et nad oskaksid erikohtlemist vajavate lastega sobivalt suhelda. Ka muuseumitöötajaid koolitatakse enne, kui nad erivajadustega osalejatega kokku puutuvad.

Kui tavaprogrammide eest võtab Ungari Vabaõhumuuseum tasu, siis kõik sotsiaalse vastutuse projektid on osalejatele tasuta. Eesmärk ei ole saada kasumit, vaid aidata kaasa ühiskonna muutmisele avatuks ja tolerantseks. Nagu muuseumi asedirektor Zsolt Sári õpivahetuse tutvustuses kirjutas, ei ole Ungari Vabaõhumuuseum muuseum, mis hoolib vaid minevikust, vaid justkui laboratoorium, kus ehitatakse tulevikku tervele ühiskonnale. Kuigi muuseumides on erivajadustega inimeste kaasamise temaatika üha enam päevakorral, ei ole see üldjuhul veel kaugele arenenud. Ka Ungaris tõdeti, et enamasti on tegu arengufaasis olevate projektidega. Meile anti mõista, et igaühel on võimalus olla teerajaja ja luua omaenda edukas tegevuskava, millest ka teised saavad eeskuju võtta. Oma kogemusi ja informatsiooni teiste muuseumide ja asutustega jagades saavad järgmised alustada mitte täiesti nullist, vaid juba sammu kõrgemalt. Eesmärk on meil kõigil ju ühine – muuta muuseumid avatuks kõigile. See oli ka õpivahetuse sõnum.

Palju huvitavat materjali erivajadustega inimeste kaasamise kohta Ungari muuseumide tegevusse leiab Ludwigi muuseumitöötaja Rita Dabi-Farkase koostatud raamatust, mis on kindlasti asjakohane lugemine kõigile, kes mõtlevad sotsiaalse vastutuse programmi loomisele või täiustamisele oma asutuses. See 2018. aastal avaldatud väljaanne ² sisaldab ka projekte, mida tutvustati Ungari NEMO õpivahetusel.

¹ Reminiscence in open air museums. Results from the Erasmus+ project Active Ageing and Heritage in Adult Learning.

² Museum compass 16.