EMÜ Veebiajakiri

Näituse eel nahkhiirte elu tundma õppides vedasin vahel oma tuttavaid siia-sinna keldritesse nahkhiiri vaatama ja tihti võis kuulda õhinas esmakohtuja märkusi: „Nad on ju tegelikult armsad, kui nad niimoodi tiivad vastu keha ja ninaots karvadest turritamas talveund magavad!“ Eks see ole parim kinnitus, et hirm tuleb tihtipeale teadmatusest ja hirmu põhjustajaid tundma õppides võivad kartused asenduda hoopis soojema tundega.

Näitus „Hirmus armas nahkhiir“ on seepärast üles ehitatud ruumina, kus külastaja saab ümber mõtestada oma hirme – ka öine mets saab olla hubane ja rõske kitsas koobas hoopis mõtet avardav. Minimalismile kalduv näituse suur saal pakub öist metsatunnetust turvalises keskkonnas ja annab aega harjumiseks. Näitusesaali ruumikas atmosfääris, mida täidavad öised metsahääled, on midagi meie loodusmeeste Fred Jüssi ja Rein Marani kaemusele omast. Nahkhiirte võlu saab nautida ja samal ajal jalga puhata ekspositsiooni keskel oleval saarekesel. Nahkhiirte maailma aitab siseneda öine animatsioon järve kohal saaki püüdvast tiigilendlasest ja teekonnal saadab külastajat audiogiid.

Kuna nahkhiired on väikesed olendid, siis suunab näitus süüvima pisidetailidesse. Lae all valgusvihkudes võib märgata kõiki neljateistkümmet Eestis elavat või siin kohatud nahkhiireliiki. Lisaks näeb ka suuremate nahkhiirte, tiiburite, esindajat, kelle võttis Vahemerelt saabunud meremeeste käest elusana oma hoole alla Tallinna loomaaeda juhtinud Mati Kaal.

Eraldi pisikese maailmana on näitusel retrohõnguline tuba, kus saab võrrelda Läti kunstniku Gundega Kampe-Pērsone detailjoonistusi nahkhiirtest ja kuulata kõikide meil leiduvate liikide häälitsusi. Seda muidugi kümme korda aeglasemalt, sest muidu ei oleks inimkõrvale nahkhiirte kajalokatsiooni ultraheli tajutav. Vanast numbrikettaga telefonist saab kuulata teiste külastajate lugusid nahkhiirtega kohtumistest ja soovi korral ka oma loo lisada. Seda tuba planeerides olid mu mõtted ühel esimesel Eesti nahkhiireuurijal – Linda Pootsil. See ruum on kummardus temale ja peegeldab ühtlasi inimese kooseksisteerimist loodusega nii kunstis, jutus, arusaamise soovis kui ka eluviisis.

Tuba ümbritseb vana talumaja sein, mille voodri vahelt leiab nahkhiirte poegimiskoloonia ja välisküljelt pärimuslikud uskumused, mis lisavad kihi loodusega seotud kultuuripärandist. Looduslik tasand põimub inimesega mitmes plaanis. Näitus „Hirmus armas nahkhiir“ ei hoia külastajaga distantsi, vaid kutsub tundmatut omal nahal kogema. Nii lahustub piir pelglikkuse ja uudishimu vahel ning lahjeneb võõristus. Oleme mänginud mõttega, mille käis välja filosoof Thomas Nagel oma essees „Mis tunne on olla nahkhiir?“. Näituse külastaja võib nahkhiirega proovida samastuda ja näha, kas ja kui lähedale saab uurija oma tunnetuses uuritavale minna. Mängulised lahendused lubavad katsetades õppida ja julgustavad lähenema tundmatule, õhutavad uudishimu ja soovi proovida nahkhiire-elu n-ö omal nahal.

Kõrvalteemana täiendavad põhiteemat nahkhiirega seotud müüdid ja eksiarvamused. Neid on teaduspõhiselt lahatud ja näidatud, miks üks või teine uskumus paika ei pea. Näiteks võib siit saada teada, et nahkhiir on pimedas parem nägija kui inimene, aga ka seda, et nahkhiired ei ole haiguste levitajaina kuigi palju erinevad teistest metsloomadest.

Kui 2018. aastal tekkis mõte nahkhiirenäitusest, ei osanud keegi veel arvata, kui suurt ülemaailmset tähelepanu see pisiimetaja näituse avamise aegu 2020. aasta alguses pälvib. Siiski ei ole nahkhiire roll käesolevas Covid-19 pandeemias kuigi selge ja nii on loodusmuuseumi ülesandeks saanud ka sellel teemal selgitusi jagada. Näiteks rääkisime eelmisel kevadel loodusmuuseumi Öökulli Akadeemia podcast’i avasaates nahkhiirtest ja haiguste levimisest. Podcast’i salvestus toimus äsja suletud näitusesaalis. Pandeemiaolukord tugevdas veelgi meie koostööd Eesti Looduse Fondi ja nahkhiirteuurijatega, et üksteist teadusuudistega kursis hoida ja meedias värskeimaid teadmisi jagada. Sai mõeldud ka sellele, kas tuleks näitusele midagi Covid-19-ga seotult juurde teha, aga kuna viiruse seos nahkhiirega on siiani küsimärgi all, nägime muuseumi rolli pigem meedias teaduspõhisuse rõhutajana ja jooksvate uurimistulemuste üle arutlejana. 

Ka loodusmuuseumide teaduskogudel on tähtis roll, sest just tänu kogudes hoiustatud isenditele on võimalik uurida ka nendel siiani säilinud viirusi ja niimoodi leida meile veel tundmatute viiruste tüvesid enne, kui need inimelu ohtu seavad. Seega pani pandeemia mõtlema ka teaduskogude parema ligipääsetavuse ja süsteemsema täiendamise peale koostöös teiste loodusmuuseumidega.

Tänaseks on kindel, et haigus levib inimeselt inimesele ja isegi kui nahkhiired on olnud selle haiguse edasiandjad, on suur roll ikkagi inimesel endal. Igatahes peame nahkhiiri hoidma. Looduskaitse mõttes on Eestis ja ka Euroopas kõige olulisem nahkhiirte talvitumispaikade hea käekäik.

Nahkhiirte talvituspaikade kaitsmine on ka näituse „Hirmus armas nahkhiir“ üks eesmärke, seepärast sai näitusesaali rajatud Eestis ainus nahkhiirekoobas, kuhu pääseb ilma spetsiaalsete lubadeta nahkhiire talveelu uudistama. Uurides ja püüdes end nahkhiire „nahka panna“ saab külastaja paremini aimu, kuidas ja miks nahkhiiri tuleb hoida ja nende olukorda parandada. Sellega annab näitus oma panuse igaühe looduskaitsesse, sest kõik me saame looduse heaks midagi ära teha. Olgu see siis teadmiste levitamine või mõne uue elupaiga loomine näiteks nahkhiire varjekasti kujul.

Inimene, kes oma hirme tundma õpib, saab ka enesega paremini tuttavaks. Loodushoius kaasa lüües hakkab inimene hoolima rohkem ja päriselt ka iseendast.