// Haridus

Õpetaja ootused mäluasutuste e-õppematerjalile

Madli_Maria Naulainen Kuressaare Gümnaasiumi ajaloo-
Näited H5P võimalustest sisu loomisel

Mäluasutustel on õppetöö toetajana hindamatu väärtus. Ajalooõpetajana lähtun siin artiklis küll ehk ajalooõpetuse nüansist, aga niisama väärtuslikud on kõigi valdkondade mäluasutused, olgu nad seotud looduse, tervishoiu või kunstiga.

Kui võimalik, külastavad koolid õppetöö raames kohalikke muuseume ja arhiive ning tehakse omavahel koostööd. Muuseumid on töötanud välja programmid, mis vastavad õppetöö vajadustele ja rikastavad seda, tehes õppeprotsessi näitlikumaks ja põnevamaks. Palju sõltub aga ka koolide asukohast. Paraku ei ole Eestis kõik õpilased suuremate muuseumide külastamisel võrdses seisus. Kui näiteks Tallinnas rullib ajalugu ennast lisaks rikkalikule muuseumivalikule lahti kasvõi linnatänavatel, siis kaugemate piirkondade õpilastele ei ole needsamad muuseumid ja tänavad samaväärselt kättesaadavad ning eeldavad suuremat raha- ja ajakulu, mida endale tihti lubada ei saa. 

Töötan ise õpetajana Saaremaal. Kui tahaksin keskaegse linna teemat tutvustada Tallinnas vanalinna tänavatel, tähendaks see meile õpilastega kaheksat tundi edasi-tagasi bussisõitu, mis tuleb lastevanematel kinni maksta, sest kohalik omavalitsus seda ei finantseeri. Lisaks tuleb maksta muuseumipiletite ja toitlustuse eest, koolil tuleb omakorda korraldada ümber puuduva õpetaja töö ja leppida teiste õpetajate nurinaga, et õpilased tundidest puuduvad. Kui tahaks külastada näiteks ERMi, tuleks väljasõit teha lausa kahepäevane, sest suurem osa kummastki päevast kuluks sõidule, lisaks ööbimise kulu. Hoolimata aja- ja rahakulust võtame need teekonnad vahel ette, kuid enamasti peavad kaugema kandi õpilased siiski leppima sellega, mida saab teha klassiruumis ja pakuvad kodukoha muuseumid. Neist ju alati alustataksegi ja küllap see nii on hea.

Õnneks on tänapäeval võrdlemisi kättesaadavad virtuaalrännakud, mille abil saab õpilasi viia oluliste tähiste juurde üle kogu ilma. Tehnoloogia toel saab õpetaja tuua maailma klassiruumi. Üheskoos saab rännata maailmakuulsates muuseumides ja suunata õpilasi uurima olulisi teoseid eri rahvaste ajaloo erinevaid teemasid käsitledes. Muul moel see võimalik ju polekski, sest reisimisvõimalused pole kõigil võrdsed.

Avalikke virtuaalseid ringkäike pakuvad juba mitmed Eesti muuseumid ja see on tänuväärne. Virtuaalsel külastusel saab aimu, mida muuseum endast kujutab ja milliseid aardeid endas peidab. Neid vaadates tekib huvi tulevikus muuseumi külastada. Virtuaaltuurid on tänuväärne materjal ka e-tundideks, kus saab õpilaste ülesandeks teha kindlate museaalide leidmise ja analüüsimise. Viimane sõltub siiski sellest, millisel viisil on virtuaaltuurid loodud, kas need võimaldavad vaid ringkäiku muuseumis või ka esemeid lähemalt uurida. Kindlasti on selliste virtuaalsete külastustega hea alustada Eesti muuseumide uurimist ja sealt juba samm-sammult jõuda tuntud muuseumideni välismaal.

Käesolev kevad tuli ootamatult kõigile. Uutele vajadustele vastavate õppematerjalide ja võimaluste leidmine sai paljude õpetajate igapäevatööks. Ka muuseumid aktiveerusid ja püüdsid oma materjale laiemalt levitada, veelgi enam oldi avatud koostööks, et mäluasutuste võimalused jõuaksid koolitundidesse ja õpilasteni. Tavatus olukorras õpetamine nõudis rohkem ka uudset lähenemist. Õpetajatel oli võimalus muuseumide loodud materjale juba ka veidi katsetada, kui nad need üles leidsid. Infot materjalide kohta jagati sotsiaalmeediagruppides ja infokirjades. Näiteks ajalooõpetajad saavad kõige rohkem infot seltsi e-posti listist, samuti vahendati infot eriolukorra ajal tekkinud aineõpetajate grupis Facebookis, neid tekkis jooksvalt kõigi ainevaldkondade tarvis. Ühtne inforuum on vajalik, et häid tavasid ja materjale huvilistega jagada.

Näitlikku õppematerjali koostades võtab kõige enam õpetaja aega kvaliteetsete õppematerjali leidmine ja selle läbitöötamine ning õpikonteksti vajadustele vastavaks kohendamine. Vajalikuks võib osutuda materjali lühendamine (nt vastavate kohtade markeerimine pikas tekstis või filmis) jne. Seetõttu ei pruugi väärt materjalid alati ainetundi jõuda, kuna ajakulu nende leidmiseks ja ettevalmistamiseks on liialt suur.

Muuseumipedagoogid tunnevad oma kogude väärtust ja võimalusi väga hästi, seega on suur abi sellest, kui õppetööks sobivad materjalid on juba ette valmistatud ja digitaalselt kättesaadavaks tehtud. Seda laadi materjal võib sarnaneda virtuaalse muuseumitunniga. Loomulikult külastaks õpilane parema meelega muuseumi ennast, kus kogemus on vahetum ja esemed reaalselt silma ees, aga alati ei ole see võimalik. Sama eesmärgiga viidi digikujule TLÜ HIK arendusprojekti raames loodud muuseumitunnid, mida oli võimalik virtuaalseks kohandada, need on kättesaadavad selleks loodud e-Koolikoti kogumikus.

Kuigi valmis tund on õpetajale mugav kasutada, ei pea loomulikult kogu materjal olema tunnina kasutusvalmis. Õpetajale on õppematerjali loomisel vajalikud ka üksikud esemed, mida on võimalik virtuaalselt vaadelda, helifailid, videod, tekstilõigud, 3D-mudelid, fotod jms. Neid saab kasutada õppetöö mitmekesistamiseks, näidete toomiseks või allika analüüsiks. Suurepärane, kui nendele materjalidele on juba lisatud suunised ja selgitused, mõned enesekontrolli ülesanded ja/või ettepanekud rühmatööks. Vastava materjali juurde saaks ülesandeid luua koostöös aineõpetajatega, kes teavad hästi, kuidas sobivate materjalide abil toetada ja arendada õpilases erinevaid osaoskusi.

Juba praegu on muuseumidel ja arhiividel märkimisväärne kogu e-õppematerjale, murekoht on aga see, et õpetaja ei pruugi olla neist teadlik. Eriolukord näitas hästi, et paljud õpetajad jõudsid digimaterjali kasutamiseni alles siis, kui selleks tekkis reaalne vajadus, olgugi et kvaliteetne sisu oli kasutusvalmis juba varem. Näiteks gümnaasiumile suunatud digiõppevaramu kasutamine, mis katab kõik gümnaasiumi kursused sotsiaalainetes, sai hoo sisse alles eriolukorras, kuigi seda oli õpetajatele tutvustatud juba palju varem. Kehva kommunikatsiooni tõttu võivad ainetundidest välja jääda mäluasutuste suurepärased materjalid, sest muuseumide veebilehtedelt neid otsida on õpetajale ajamahukas töö. Loomulikult eksponeerib mäluasutus oma loodud e-materjale kodulehel ja nii see peabki olema, et aga materjalid ka õpetajale mugavamalt kättesaadavaks teha, tuleks kaaluda olemasolevate materjalide lisamist suurematesse andmebaasidesse, nt e-Koolikotti.

E-Koolikoti peamine eesmärk on mugav ülevaade materjalidest ja nende vahendamine. Sellesse keskkonda saab materjale lisada failidena või jagada veebiaadressi, kus vastav sisu asub. Mäluasutused võiksid koondada oma materjalid kogumikku. Sel viisil on näiteks lisanud oma haridusliku sisu e-Koolikotti Rahvusarhiiv. Materjalide lisamisel on oluline pöörata tähelepanu märksõnastamisele, sest nende abil enamasti otsimine toimub. Õpetajale on tähtis ka seos õppekavaga, mille saab märkida metaandmeid sisestades. Mida täpsemalt on seos määratletud, seda tõenäolisem on, et õpetaja vastava teemalõigu juures sobiva materjali leiab. Seega on tänuväärne, kui muuseumide olemasolevad materjalid jõuavad muuseumi enda kodulehelt lisaks ka e-Koolikotti, kus õpetajal on neid võimalik lihtsamini leida ja oma õppetööga siduda. Materjali esitamiseks või ülesannete lisamiseks saab kasutada e-Koolikoti juurde kuuluvat sisuloome keskkonda, kus on võimalik luua mitmekülgset sisu H5P-mallide abil (vt joonised).

Valik H5P võimalustest sisu loomisel

Ega me keegi veel õieti tea, millisel kujul õppetöö sügisel jätkub, aga loodan väga, et koostöö mäluasutustega kujuneb viljakaks ning mäluasutuste võimaluste kasutamine saab õppetöös igapäevaseks.

Viited