EMÜ Veebiajakiri

Kolm aastat tagasi asus Eesti Sõjamuuseum partnerina ellu viima programmi Interreg Europe kaasfinantseeritud projekti nimega Collaborative Digitization of Natural and Cultural Heritage (CD-ETA). Projektikonsortsiumisse kuulus kaheksa partnerit seitsmest riigist.

Nagu nimi oletada lubab, keskendus projekt kultuuri- ja looduspärandi digiteerimisega seotud teemadele: eelkõige oli eesmärk kokku panna tegevusplaan, kuidas projekti käigus õpitut oma regioonis ellu viia. Projekti peamiseks infovahetuse formaadiks said temaatilised rahvusvahelised seminarid, mis toimusid kaks-kolm korda aastas. Iga partneri ülesanne oli korraldada üks selline üritus. Sõjamuuseumi korraldada jäi digiteerimise strateegia ja rakenduskava loomise metoodiline seminar, mida aitas läbi viia Tijana Tasich Londonist. Suur tänu Kultuuriministeeriumile, kes lahkesti toetas Tijana Eestisse toomist ning tegi seega võimalikuks temaatilise koolituse pakkumise ka Eesti muuseumidele.

Huvitaval kombel oli Eesti ainuke partner, kellel reaalselt oli kogemust nii digiteerimisega kui ka kultuuripärandiga: teised partnerid kaasasid sisuteemadesse kohalikke organisatsioone ja mäluasutusi, kes nõu ja jõuga abiks olid. Projekti alguses üritasid asised eestlased hoida üleval koostööd ja seltsimehelikku vaimu. Peagi selgus aga kurb tõsiasi, et olles erinevad nii kultuuriliselt kui ka tehnoloogiliste teadmiste ja võimaluste poolest, ei olegi sisuline koostöö väga lihtne. Eesti Sõjamuuseum ei heitunud sellest, vaid kasutas kõiki võimalusi enda harimiseks, diskussiooni tekitamiseks nii rahvusvahelisel tasandil kui ka Eestis ning oma tehnilise varustuse täiendamiseks. Peab tunnistama, et tänu projektile laiendasime ja tihendasime oma kontaktivõrku nii Eestis kui ka välismaal. Samuti õnnestus muuseumil end kurssi viia digitehnoloogiliste saavutustega mujal Euroopas.

Allpool jagame teiega meie korraldatud üritustest saadud õppetunde ning üldisemaid taipamisi ja märkamisi projektiperioodil.

Projekti õppetunnid

Kõik ei saa koostööst ühtemoodi aru

Nagu juba ülal mainitud, ei pruugi koostöö olla alati väga lihtne. Põhjusi võib olla mitmeid, aga meie näitel oli üks kitsaskohti ühise visiooni puudumine. Enne koostöö alustamist võiks olla selge, miks ja mida koos tehakse. Kas koostöö on ainult raha saamiseks või on soov ka reaalselt ühisteadmist kasutada selle kõige paremal moel?

Õppigem tundma probleemi enne, kui lahendust looma hakkame

Kui digiteerimise juures räägitakse erinevatest kvaliteedinõuetest jms, tekib alati esmalt küsimus, et miks ja mille jaoks me digiteerime. Sageli meil ei ole päris selge, millistele küsimusele vastust otsime. Ometigi juba toimetame ja loome uut süsteemi, mis peaks justkui midagi paremaks tegema. Start-up’ide maailmast on ka kultuuripärandi valdkonda üle tulnud n-ö äriplaani või protsesside kirjelduse lõuendi mõiste. See on meetod olemasoleva või uue situatsiooni kaardistamiseks ja analüüsiks. Europeana on välja töötanud ka oma töövahendid – nn Europeana Impact Toolkit – digiprojekti mõju hindamiseks. Vastuse otsimine küsimustele „mis on meie panus ühiskonda?“ või „mis on meie tegevuse tulem ja mõju?“ aitab analüüsida, mida teeme hästi ja mida peaksime parandama.

Planeerimine on oluline, mitte plaan iseenesest

Arvatavasti ei tule planeerimise olulisus kellelegi üllatusena. Eri töövahendeid ja meetodeid on selleks pakkuda raamatute kaupa. Küll aga ei ole plaan (peaaegu) kunagi täiuslik. Tegevuse käigus ilmnevad üldjuhul pisiasjad, mida ei osatud ette näha. Plaan ei ole eesmärk omaette ja sellesse ei maksa kinni jääda. Muuseumid pole küll üldjuhul harjunud riske võtma ja katsetama, aga ometi ei peaks riskimist ja katsetamist kartma, eriti digimaailmas. Kaotada pole ju midagi.

Hirm tehnoloogia ja muutuste ees

Kas tead The Buggles’i 1979. aasta hitti­ „Video killed the radio star“? Hirm tehnoloogia ees on meid alati saatnud, nii meelelahutustööstuses kui ka muuseumimaailmas. Juba 1930. aastatel, kui tekkisid esimesed teadusmuuseumid, kirjutati sellest, kuidas muuseumid arenevad täiesti vales suunas. Miks küll on vaja, et külastaja saaks muuseumisaalis nuppe vajutada ja kange tõmmata!? 2006. aastal kirjeldas Lindsay MacDonald (2006, lk 555) muuseumide peamisi hirme seoses tehnoloogiaga. Esimesena võiks nimetada hirmu külastajate kaotuse ees ja muret, et tehnoloogia rikub päris objektide kogemisviisi. Peljatakse kaotada muuseumi usaldusväärsust teaduskeskusena. Hirmutavad näivad ka need võimalused, mida tehnoloogia pakub osalemiseks ja kaasamiseks. Lars Lunqvist (2014) Rootsi Muinsuskaitseametist on seevastu kirjutanud, et kõik ajaloo- ja kultuuripärandieksperdid ei tööta meie muuseumis, seega me ei saa hakkama ilma laiemalt kogukonda kaasamata. Heaks näiteks Eestis on Ajapaik ja Eesti Rahvusarhiivi kaasamisprojektid andmete rikastamiseks.

Meie projekti kokkusaamistel tajusin samuti erinevaid hirme. Näiteks tunti hirmu selle ees, et kui kogu muuseumimaterjal on kättesaadav vaid digitaalselt, toob elektrikatkestus kaasa palju sekeldusi. Siiamaani on kõige kindlamaks ja vastupidavamaks andmekandjaks osutunud erinevad kivitahvlid tekstidega. Ei paber ega kaugeltki mitte digitaalsed säilitusviisid saa kivi vastu. Seega juhtubki nii, et kui uued digitaalsed lahendused lähevad vastuollu meie seni loodud normaalsusega, blokeerib hirm loovuse ja analüüsivõime. Kuidas eristada meie tõelisi vajadusi meie harjumustest?

Jaga (kogemusi, ka läbikukkumisi)

Miks ise jalgratast leiutada või miks ise kõik rehale astumised läbi proovida? Jagagem oma läbikukkumisi ja apsakaid! See ei ole häbiasi ega näita ebaprofessionaalsust, pigem vastupidi. Öeldakse ju, et vigadest õpitakse. Olgem eeskujuks teistele ja jagagem oma kogemusi. Ammu on aeg olla üle edukultusest, mille poole pea kõik salamisi püüdlevad.

Tehnoloogiline lōks 

Ühel meie seminaril rääkis Ragnar Siil uutest tuultest kultuuripärandi- ja muuseumimaailmas. Olulise teemana, millele oleme ka ise tähelepanu juhtinud (Viltrop & Pagi 2017), tõi ta välja tehnoloogilise jätkusuutlikkuse. Projektipõhine rahastus toob tihti kaasa selle, et meil on vahendid millegi loomiseks, aga mitte ülalpidamiseks ja täiendamiseks. Tehnoloogia uueneb kiiresti ja tänane innovatsioon võib viie aasta pärast olla juba vananenud. Seega kipume looma endale n-ö tehnoloogilisi lõkse: oleme sunnitud kasutama vananenud tehnoloogiat, mis hakkab pidurdama edasist arengut. Selle vastu aitaks see, kui projekti alustades vaadata pisut kaugemale ja mängida läbi erinevad arengustsenaariumid. Mõelda tasuks kindlasti sellelegi, mis juhtub kogutud andmete ning loodud veebikeskkonnaga siis, kui projektirahastus läbi.

Pudelikaelaks alati inimene, mitte tehnoloogia 

Viimase õppetunnina võib mainida seda, et pudelikaelaks ei ole enamast tehnoloogia, vaid hoopis inimene. Inimene ju teeb otsuseid või siis ei soovi loobuda vanadest tegutsemisviisidest. Teinekord ei oska inimene lihtsalt tehnoloogiaga ümber käia ning kõik digitaalne tundub raske ja keeruline. Takistuseks võib saada seegi, et püüame neid pudelikaelu vältida ja loome vahendeid, mis tooksid analoogmaailma digitaalkujule, kuid ei kasuta ära digimaailma võimalusi.

Lõppsõna 

Kahtlemata olid kolm projektiaastat Eesti Sõjamuuseumile väga õpetlikud ja kasulikud. Näiteks viisime läbi põhjaliku eseme elukaare analüüsi, mis kätkes endas ka digiteerimise töövoogu. Praeguseks on sõjamuuseum tõenäoliselt ainuke muuseum Eestis, kus on kasutusel masinloetavad sildid ja MuISiga seotud inventeerimislahendus.

Viited

MacDonald, Lindsay. (Ed.). 2006. Digital Heritage Applying Digital Imaging to Cultural Heritage. Burlington: Elsevier.

Viltrop, Anu & Pagi, Hembo. Äpihullus, digirevolutsioon ja muuseum. Sirp 16.06.2017.

Lundqvist, Lars (2014). Open data at the Swedisg National Heritage Board. In Merete Sanderhoff (Ed.), Sharing is Caring: Openness and sharing in the cultural heritage sector. Copenhagen, Denmark: National Gallery of Denmark.

Europeana Impact Toolkit. Saadaval https://pro.europeana.eu/page/impact