EMÜ Veebiajakiri

Üht omanäolist projekti tutvustas konverentsil näiteks Hong Kong – projekti „Blue House Cluster“ käigus oli renoveeritud üht töölisklassi koduks olnud elumajade kompleksi. Algselt oli linn plaaninud maja ja selle naabruskonna muuta turismipiirkonnaks. See arendus oleks aga tähendanud lõppu kohalikule kogukonnale. „Blue House Cluster“ projektile reageeris kiirelt Wan Chai piirkonna ühiskondliku sotsiaalhoolekande organisatsiooni meeskond, kes algatas Blue House’i klastri päästmise. Meeskond tegi linnale ettepaneku säilitada klaster kui pikaajaliste kogukonna programmide elluviija. Projekti eesmärk oli hoida elus naabrite väljakujunenud suhtlust, arendada tugevat sotsiaalset võrgustikku ning kogukonna majanduslikke tegevusi. Selleks oli vajalik välja töötada jätkusuutlik mudel. Samuti oli oluline linnaga peetud läbirääkimiste õige ajastus, sest just 2007. aastal, mil projektiga alustati, kinnitas valitsus ulatusliku kinnisvarapärandi säilitamise poliitika. 2010. aastal saigi projektimeeskond heakskiidu Blue House’i klastri taaselustamiseks. Projekti visioonis ei peetud oluliseks ainult pärandi kaitsmist, vaid ka kogukonna säilitamist.

Suure panuse kogukonna jätkusuutlikkusse ja õiglase ühiskonna loomisse andis ka Fort Edmonton Parki algatatud projekt Kanadas. Muuseum käivitas programmi, mis keskendus põlisrahva väärtustamisele ja nende sotsiaalse olukorra parendamisele, et seeläbi luua ja toetada elujõulisi ja jätkusuutlikke kogukondi.

Kodanike kaasamist muuseumi tegemistesse ning näituse loomisse pidas oluliseks ka Helsingi Linnamuuseum. Kui linnamuuseum hakkas oma praegust püsinäitust looma, otsustasid nad kõigepealt küsida linnarahvalt, millest peaks nende uus püsinäitus koosnema. Muuseum kaasas kodanikke uue näituse loomisprotsessi, andes neile võimaluse pakkuda ideid ja teha ettepanekuid, mis külastajaid tõeliselt huvitaks. Otsiti vastuseid küsimustele, mille kohta tahaksid Helsingi elanikud rohkem teada saada ning mis innustaks neid muuseumi külastama.

Konverentsil oli esindatud ka selliseid muuseume, mille loomiseks ei olnudki vaja kogusid. Näiteks Amsterdami muuseum Micropia näitas väga põneval viisil nähtamatut mikroorganismide maailma. Tutvuda sai ka eri viisidega, kuidas kõneleda ajaloost innovatsiooni ja tehnoloogia kaudu ning kuidas teha see atraktiivseks ning harivaks igas vanuses huvilisele. Selleks lõi näiteks Briti projekt „Historic Royal Palaces: The Lost Palace“ helilahendused hävinenud paleele. Külastajatele pakuti võimalust osa saada tõeliselt huvitavast ajaloolisest rännakust palee varemetel ja selle endistel aladel spetsiaalse audioseadme vahendusel. Seade aktiveerus palee territooriumi eri punktides, pajatades seal tegutsenud inimestest ja aset leidnud lugudest. Tunnustusena pälvis projekt „The Best in Heritage 2018“ IMAGINES-programmis kõige mõjukama tehnoloogilise projekti tiitli.

Meeldejääv oli ka sihtasutuse Aga Khan Foundation Canada loodud uuenduslik rändnäituse vorm, kus globaalsetest probleemidest rääkimiseks sõitis muuseumiks ehitatud veoauto mööda Kanada linnu ja külasid ning kutsus inimesi tutvuma näitusega, mis käsitles ülemaailmseid probleeme nagu sooline võrdõiguslikkus, rassism, kodaniku vastutus jms.

Võttes arvesse Dubrovniku konverentsil osalenute omanäolisi ja kõnetavaid ideid, saab seda iga-aastast sündmust nimetada tõeliseks inspiratsiooniallikaks: kokku tulevad parimad kultuuripärandi kandjad üle maailma, kelle töid ja tegemisi on väga innustav kuulata. Rõõm on näha, kuidas institutsioonide, kodanikuühiskonna ja erasektori koostöös püütakse kujundada paremat ja õiglasemat ühiskonda.

Liis Meriküll
Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu