Platvorm kõigile. Aastad Eesti Rahva Muuseumi osalussaaliga
Osalus ja kaasamisvõimalused on avatud ja moodsa institutsiooni pärisosa. Nii on osaluse ja kaasarääkimise võimaluste pakkumine muuseumides jõudnud näitustele, kogudesse, haridusse ja paljudesse teistesse tegevustesse. Eesti Rahva Muuseumi püsinäituse „Kohtumised“ osaks on üks päriselt vaid osalusmeetodil sündivate näituste saal, kus igal aastal valmib kolm uut näitust. Eraldi osalusnäituste ruum on tänapäeva muuseumimaailmas unikaalne kogemus, kuid ERMis möödub selle esimesest näitusest tänavu juba 10 aastat.
Osalussaal kui uurimisobjekt
Osalussaal kui meetod kaasata uusi kuraatoreid ja publikut sai alguse 2010. aastal ERMi Näituselaboris ning oli kantud Nina Simoni raamatu „Participatory museum“1 (2010) ideest, mida toetas Tartu Ülikooli ja ERMi muuseumikommunikatsiooni uurimisprojekt. ERMi puhul saab osaluse alguseks lugeda sel aastal 70. tegevusaastat tähistavat kirjasaatjate võrku, mille kõrvale on aastate jooksul loodud mitmeid muid osalusmeetodeid. 2009. aastast alguse saanud kaasamisprojektid põhinesid ühelt poolt erinevatel osalusdisaini katsetustel füüsilises ruumis ja veebikeskkonnas, aga teiselt poolt analüüsiti ka osalejate ja muuseumi suhete muutusi. Analüüsidest ilmus eestikeelne kogumik „Osalus muuseumides“ (2014, toim Pille Runnel) ning rahvusvahelisele publikule suunatud teaduskogumik „Democratizing the Museum Reflections on Participatory Technologies“2 (2014, toim Pille Runnel, Pille Pruulmann-Vengerfeldt).
Seega on aastate jooksul saanud osalussaalist muuseumi üks omanäolisemaid ruume, mille eesmärk on olnud tuua muuseumi juurde varasema näitusetegemise kogemuseta inimesi, gruppe ja kogukondi, kellel on huvi ja soov ennast väljendada muuseumi platvormil ning rääkida endale tähtsatest teemadest.
Võim ja otsustus
Näitused on olnud muuseumi kui ühiskondliku meediumi üks kõvahäälsemaid žanreid. Näitustest on saanud viimastel aastakümnetel üks kultuurivaldkonna koostööle enim võimalusi pakkuv vahend, kus oma jälje jätavad lisaks teadlastele ja kuraatoritele helikunstnikud, animaatorid, filmiinimesed, arhitektid ja paljud teised, kes näituste visuaalset keelt mõjutavad. Ka osalussaali näitused sünnivad meeskonnatöös, kus aga loeb näituse muuseumivälise kuraatori sõna ning muuseumi ülesanne on sekkuda protsessi minimaalselt, peamiselt toetades näituse vormistust3 ja sõnumi visualiseerimist.
Pea igal inimesel on mõni teema, millesse ta kirega suhtub. Juba 10 aastat saab iga huviline esitada aasta alguses näituseidee „Oma näituse“ konkursile. Kandideerijad on muuseumi näinud eelkõige partnerina, kes annab tuge enese väljendamiseks ja pakub laiemat auditooriumi, kelleni olulise teemaga jõuda. Kõik ideed jõuavad ERMi kodulehel rahvahääletusele. Hääletuse võitjaks osutub idee, mida toetab mõni kogukond või suur hulk inimesi, kes on teemast huvitatud. Muuseum aitab järgmisel aastal näituse teostada. Osalussaalist on saanud inimestele koht, kus kutsuda teisi kaasa mõtlema, tutvustada ja realiseerida oma fantaasiat ruumis, kuhu saab välja panna lugusid. Kogujad saavad näidata oma kollektsioonide esemeid ning mõne hobiga tegelevad rühmad oma kirega kogutud ajalugu või omaloodud meistriteoseid.
Kirglikud teemad
Esimesele osalussaali „Oma näituse“ konkursile laekus ligi 30 näituseideed, mille seas olid nii tänapäevane kohvikukultuur kui ka tänavakunst. Rahvahääletuse ülekaaluka toetuse sai Maire Sala pakutud näituseprojekt „Eesti matus“. Maire Sala pidas Karksi-Nuias tavandibürood ning oli teemakohast materjali aastakümneid kogunud. Leina ja matustega toimetulek osutus ülekaalukaks võiduideeks, mille poolt hääletasid nii Mulgimaa kogukond kui ka üksikisikud, kes pidasid teemat oluliseks kultuuripärandi osaks, mida muuseumis peaks julgemalt käsitlema.
Iga osalussaali näitus toob muuseumi juurde uue grupi inimesi, kes suhtub mingisse teemasse kirega ning on valmis oma aega ja energiat pühendama näituse tegemisse. Teadaolevalt läheb näitusetegu ikka loominguliste õnnestumiste ja ootamatuste tähe all ning sõltub sellest, kuidas kuraator julgeb sukelduda teemasse või suudab leida esmakordselt n-ö rambivalgusesse toodavaid eksponaate. Iga seltskond, kes on näitusetegemise ette võtnud, on olnud väga motiveeritud ning soovinud ennast uudses olukorras proovile panna. Üheks peamiseks motivaatoriks on ikka olnud just rahvusmuuseumi ruumi kasutamine enda väljendamiseks ja endale olulisest teemadest laiemale publikule rääkimiseks.
Kuraator Maire Sala näituse „Eesti matus“ avamisel 2010. aastal. Foto ERM 2020. aastal osutus „Oma näituse“ konkursil rahva lemmikuks Muhu sukkade näitus, mille poolt hääletajad võistlesid tasavägiselt kuni lõpuni spordisõprade pakutud Tartu maratoni juubelinäitusega. Muhu sukkade näituse „Meie argipäeva vidussepidamise aeg“ (2020–2021, kuraatorid Anu Pink, Anu Kabur, Anneli Kenk, Heli Kiverik ja Kudujate Koopiaklubi) esitas veebikeskkonnas ülemaailmselt tegutsev Kudujate Koopiaklubi kogukond, kes õhtutundidel koguneb ekraanide ette kuduma. Vahet ei ole, kas ollakse päeval jurist, arst või õpetaja, õhtul kogunetakse mõnusalt ülipeenikeste varrastega kuduma ja lobisema. Sel korral võeti ülesandeks kududa valmis tänapäeva maailma kudumise tippteos – Muhu sukk. Näituse kujundus ja sisukus aitasid kindlasti kaasa Muhu sukkade teadvustamisele ning inspireerisid nii mõnegi inimese sellel koduste tegevuste aastal vardaid klõbistama. Koroona-aasta tõi näitusele ka ootamatu rahvusvahelise meediakajastuse ning käsitööringkondade suure tähelepanu.
Külastajad uudistavad maailma suurimat Muhu sukkade näitust. Foto ERM Värsked mõtted
Peale iga-aastase näituseideede konkursi võitja tuuakse osalussaali aastas üks näitus ka nn kutsutult kogukonnalt. 2020. aastal oli selleks Tartu Maratoni juubelinäitus, aga kutsutud on ka noorte kogukondi, kes oma vaatenurgast muuseumi pakutavaid teemasid ja lähenemisi laiendavad. 2021. aastal pärast kevadist muuseumide sulgemist on osalussaali vallutanud Tartu Jaan Poska gümnaasiumi õpilaste näitus „Tõttamise tagajärjed. Näitus kiirmoe kahjulikest mõjudest“ (kuraator Ere Kama, töögrupp Eliise Raudmets, Astrid Uus, Kaisa Meentalo, Kristin Tõnisson, Mette-Marit Poltan, Ronja Jõgi, Saskia Kolberg, Martin Kont), kes valisid näituse teemaks neile olulised keskkonna- ja tarbimisteemad.
Uut vaatenurka on pakkunud ka etnograafia: näiteks näitus „LUKKsus. Kodalukkude ülevaatenäitus“ (kuraator Heidi Solo) hõlmas nii muuseumide kogude uurimist, uusi välitöid, puidu taaskasutust, disaini ja innovatsiooni tänapäevases maa-arhitektuuris, mis omakorda täiendas ERMi foto- ja filmikogu.
Uued ja vanad kodalukud näitusel "LuKKsus" (2020). Heidi Solo kuraatoritöö. Foto ERM Kodanikuteadus muuseumis
2018. aasta avatud Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilaste kureeritud näitusele „Õitsev (aju)vabadus. Noorte elust ja olust 1990. aastate Eestis“ eelnes pooleteiseaastane uurimistöö, mille tulemusena otsustasid noored vaadata tänapäeva perspektiivist tagasi 1990. aastate elule. Näituse koostamisprotsess käis klassikalise kodanikuteaduse kriteeriumide järgi – uuriti materjale ERMi kogudest, omaaegsest ajakirjandusest, saadi õpetust intervjuude läbiviimiseks ja tehti intervjuusid 1990. aastate noortega. Rikkalikkust materjalist valiti teemad ja sõnumid, mida sooviti näitusesaalis esitada. Valikud ja rõhuasetused erinesid loomulikult sellest, mida professionaalsed kuraatorid esitlesid samal ajal avatud 1990. aastate näitusega „Ise tehtud Eesti“, kuid pakkusid samastumisvõimalust ja ajastust arusaamist just praeguse aja noortele.
Näituse „Õitsev (aju)vabadus“ ülespanemine. Foto ERM Isiklik ja oluline
Inimesed on erinevad, kõik ei soovi osaleda ja kõik ei soovi olla kaasatud, aga osalussaali näitused oma mitmekesiste teemade ja kõnelejatega on aidanud muuseumipublikut laiendada. Näiteks 2018. aastal avati näitus „Armastan Eestit“, kus viimasel paaril aastal Eestisse tulnud näitusetegijad kirjeldasid (koostöös Tartu Rahvusvahelise Majaga) oma tundeid, mis neid Eestisse jõudes on tabanud. Vastates sagedasti esitatud küsimusele – miks te Eestisse tulite? –, rääkisid nad oma eluteest ja Eestisse jõudmise põhjustest, samuti kohanemisest teistest kultuuridest – Prantsusmaalt, Mehhikost, Colombiast või Venemaalt saabununa.
Muuseumi õppetunnid
Osalussaal on aastate jooksul õpetanud muuseumile väga palju4, millest olulisim on vastastikune usaldus, mis toob näituseprotsessile edu. Muuseum on näinud kõrvalt erinevaid inimesi ja nende vajadusi, neile olulisi teemasid ja lähenemisi ning õppinud eri kogukondi toetama. Osalussaal on andnud ka võimaluse läbi mõelda uusi koostöövõimalusi ja -partnereid.
Iga osalussaali näitus paneb muuseumi oma tegevuspaletti tutvustama ja näituse eri osi lahti rääkima, alates esemete eksponeerimisest kuni erinevate kujunduslahenduste ja nende toimimise põhjendamiseni. Samamoodi peab muuseum olema valmis pea ööpäevaringseks näitusetegemise tsükliks ning kuraatorite julgustamiseks.
Kui näitus maha võetakse, saab muuseumi ja kogukonna vaheline tihe koostöö läbi, mis justkui ütleks, et koostöö oli ajutine. Siiski on kõik näitusetegijad peale pikka ja keerukat näitusetegu nentinud, et protsessi käigus sai palju õpitud: alates praktilistest oskustest (seinte värvimine!) kuni enese väljendamiseni, sõnumi seadmiseni ja meediasuhtluseni, mis muuseumi näitusetegemisi ikka saadab. Ja eks iga isiklik kogemus muuseumiga rikastab osalejaid ning julgustab ja õpetab muuseumi tulema ka edaspidi.
Viited
1 http://www.participatorymuseum.org/
3 Osalussaali produtsendid on olnud Taavi Tatsi, Jaanika Jaanits, Kata Maria Metsar ja Kristjan Raba. Suurt abi näituste vormistamisel ja püstipanekul on pakkunud Arvi Tragel, Tiit Sibul, Lauri Tamm, Viljar Pohhomov ning paljud teised ERMi töötajad. Näituste kujundust on loonud Tartu Kunstikooli õpilased, BFM üliõpilased jne.
4 Alates 2016. aastast toimunud näituste ülevaadet näeb ERMi kodulehelt ning varasematest osalussaali näitustest saab lugeda „[etteaste] ERMi näitusemaja 1994–2015“ https://www.erm.ee/sites/default/files/etteaste_veeb.pdf
